Otse põhisisu juurde

Postitused

Tuleb välja, et juura on üsna pagana raske.

Hiljutised postitused

Crashisin pidu ja kõik muud Tartu hullused

  Kõndsin täna suure jõulukalendriga koju, tekitas nii hea tuju. Nagu väike laps, kes on kommid kätte saanud. Kust ma koju kõndisin? Trennist! Võtsin kätte ja registreerisin ennast ka lõpuks ühe Tartus spordiklubi liikmeks. Kardiot tehes oli harjumatult palju energiat, ei tahtnud lausa trenažöörilt mahagi tulla. Läksin viimaks trenni, sest vaatasin telefonist kevadise karantiini ajal tehtud pilte – silm lausa puhkas, nii normaalses vormis olin. Eks vist peaasjalikult sellest ongi tingitud see hiljutine enesepiitsutamine, silme-ees on tõestus, et kunagi oli elu ikka palju parem. Olles täiesti aus, siis nende poole aasta taguste piltide taga liiga palju pole. Olin siis õppinud hindama rahulikku elu, täis joogat, päikest ja kooke. Praegu peitub õnn hoopis milleski muus. Kuigi jooga, päike ja koogid on endiselt ihaldusväärsed, siis öösiti sähviv valgus on kuidagi veel kutsuvam – süda taob, adrenaliin voolab, tempo on peal, elu käib. Kord täiskuuajal oskan endiselt veet

Pole kindel, kas rääkida sellest või mitte

Lihtne on rääkida asjadest hiljem, siis, kui need on juba möödas. Siis, kui lõpptulemus on teada, õppetund omandatud ning on kindlustunne, et kõik lõppes ikkagi hästi. Nii palju raskem, peaaegu võimatu on rääkida millestki, mis alles kestab, mis närib hinge sel samal sekundil. Võibolla sellepärast, et nii ei kirjuta ma mõnest mieviku minast, kelle süüks saab nii mõndagi panna (olin väike ja rumal), vaid oleviku omast, keda saab pommitada kriitikaga ning kellel pole seejuures ühtegi vabandust.  Raske on tunnistada kellelegi teisele, et tead, ma ei ole hetkel endaga väga rahul. Et ma ei armasta oma peegelpilti hetkel üleliia palju. See tundub nii esimese maailma probleem, et no mis asja ma siin vingun, midagi paremat ei ole teha või?  Ega muud ei olegi, kui et tuleb meelde, kui tubli ikka karantiini ajal sai oldud, iga päev pilatest ja joogat tehtud jne. Praegu on elu teises linnas nii teistsugune ja no pole kuidagi üldse olnud mahti veel mingi jõuksiga ka jamada. Ma tean kül

Stressisöömine võimsusel 100

  Ei hakka valetama, käes on hetkel juba pooltühi jäätisetops - enda arust pidin poodi ainult pesupulbrit ostma minema.  Ma ei saa sinna midagi parata, terve päev on arvuti taga istutud, et kõik asjad oma to-do listis ükshaaval ette võtta. Esimesed viis tundi oli veebis rahvusvaheline konverents ning edasi tuli hakata ette valmistama homset presentatsiooni ja ülehomset seminari. Projektirahastuse otsimisele kulutasin samuti tunnikese ning seejärel andsin alla - võibolla on homme mõne pausi ajal aega seda veel pisut uurida.  Mis asi on ülikool?  Tegelikult pole viga ülikoolis, vaid minus. Tahad õhtul välja minna? Okei, aga arvesta, et terve järgmise päeva õpid pausideta. Noh, nii ma nüüd õpin ja tegelen kõige muuga, millele julgelt sel õppeaastal pühenduda lubasin.  See nädal oli erakordselt tihe, kõik tähtajad lendasid korraga peale ja mida teen mina? Lähen välja! Nii kolmapäeval kui reedel! Normaalne. Enda kaitseks võin öelda, et mõlemal päeval oli mõjuv põhjus

TÜ blogija, ELSA direktor ja kõik muu, mis vahepeal juhtunud on

Teate! Esimest korda pooleteise kuu jooksul oli mul päev, kus ma ei õppinud absoluutselt mitte kui midagi. Avastasin terve päev emaga Tartu t , sõime Werneris kooki ning hiljem läksime Vilde ja Vine’sse õhtusööki nautima. Päeval kolasime erinevates vanakraamipoodides ja catch-up ’ isime niisama. Nii veidralt tore oli tunda ennast korraks normaalse inimesena, kes ei peagi 24/7 õppima. Pühapäeval istusin see-eest supi sees, sest siis tuli hakata kõike tagantjärgi klaarima. Ma ei tea, kuidas mõnel teisel see asi käib, aga mina olen kõige produktiivsem, kui pean korraga veel saja teise asjaga tegelema. (Sada võib olla õige pisike liialdus.) Ühesõnaga ei kartnud ma siin Tartus kandideerida paarile uuele ametipostile.  Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi kirja panna, kui et tere, teie ees on TÜ ametlik esmakursuslasest blogija. Ehk lisaks enda blogile võtsin veel teisegi blogi ülalpidamiskohustuse. Nagu näha, siis ma liiga palju seda vist läbi ei mõelnud, pigem arvasin, et kü

Esimene kuu ülikoolis - tundeid on palju

  Õues on parajalt soe, et kanda kleit i , ning parajalt külm, et tõmmata selga sügimantel. Väljas on puud värvilised ja lehed krabisevad jalge all, kuid mina olen sees. Istun oma sooja croissant’ iga Toome kohviku pehmel diivanil, taustaks Marvin Gaye & Tammi Terrell’i „Ain't No Mountain High Enough”. See üks päev, kui unustasin, et riigiõiguse loeng ei alga mitte 8.15, vaid hoopis 8.45. Pool tundi lisaaega, ma ei kurda. Polegi ammu lihtsalt niisama istunud ja mõelnud. Kuigi suuremad kirjanikud võivad mulle siinkohal vastu vaielda, pole mina veel leidnud aega, et Tartus niisama vegeteerida. Päevakava oleks justkui kellegi tundmatu poolt millitäpsusega paika pandud veel enne, kui mul päriselt aimu on, mis juhtuma hakkab. Mina tuhisen muudkui mööda linna, arvates, et kõik on kontrolli all, kuigi tegelikult puudub mul kõige väiksemgi ülevaade tulekul olevatest tähtaegadest ning ülesannetest, millega ma suure tõenäosusega juba ammu oleksin pidanud alustanud olema.

Koliks hoopis Viljandisse?

  Tallinnas tavatsesin aeg-ajalt Tartusse puhkama põgeneda. Nüüd Tartus õppides leian ennast Viljandis puhkamast. Otsus tuli suhteliselt spontaanselt öösel kella kolme-nelja vahel, kui mõtlesime kursaõega, et selleaastast pärimusmuusika Lõikuspidu ei saa kuidagi niisama mööda lasta. Eriti, kuna suvine folk lükati ju järgmisesse aastasse. Võiks öelda, et ainuke probleem seisne öömaja leidmises, sest vaesed tudengid nagu me oleme, ei tahtnud kohe kuidagi hotelle ja hosteleid vaadata. Algul lasin kogu töö sõbrannal ära teha, kuid kui tuli välja, et absoluutselt kõik Viljandi tuttavad on hetkel kuskil eemal või siis äärmiselt hõivatud, otsustasin ise sotsiaalmeedias natuke hädakisa teha stiilis “Kas on keegi, kellel on keegi, kes saab Viljandis öömaja pakkuda?” Möödusid loetud sekundid, kui juba oli mu endine kallis klassiõde enda sõbrannaga ühendust võtnud ning ööbimispaik oligi leitud. Vahetasime messengeris paar sõnumit ning plaan oli paigas - Viljandisse sai täitsa ööseks jä

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Miks ma ei saa tihti Tallinnas käima hakata

  Varasügis on nii mõnus aeg! Küünlad, kampsunid, kohv. Hommikune krõbe õhk ning päevane soe päike - kuidas mitte armastada midagi nii imelist. Puudu on veel ainult üks hea Indrek Hargla krimiromaan, but not to worry, olen nüüd TÜ raamatukogu liige, nii et selle pisiasja muretseb endale suurema vaevata. Võibolla on asi minus, aga siin Tartus on sügis kuidagi veel intensiivsem.  Pühapäeval toimus Ülejõe kodukohvikute päev, perfektne viis oma uut kodukanti avastada. Tiirutasin mööda tänavaid ja oli tunne nagu viibiksin kord Kalamajas, kord Viljandis, kord Haapsalus. Kõik siin on kuidagi nii tuttav ja kodune, hakkan vaikselt aru saama, kuidas Eesti välismaalasi lummata võib. Tegelikult ma täiega armastan Tartu avastamist. Pikemal jalutuskäigul kohtab nii palju toredaid pisikesi tänavaid, mida uudistada. Samuti olen õppinud hindama seda imeilusat Emajõge, mis siin voolab - Tallinnas kõndisin mööda rannajoont, siin mööda jõekallast. Selle õppisin selgeks, et tegemist on Turu

Minu nunnu ühikatuba

Sorry , ma pole üldse jõudnud siia midagi kirjutada. Ütlen seda vist iga kord, aga no tõesti on olnud kiire. Tartu ei anna armu, kui midagi, siis ta pigem paneb meelega aja kiiremini käima. Ühesõnaga siin ma nüüd lõpuks istun, valmis jagama jälle killukest sellest, mida vahepeal teinud olen. Ma siis veits uhkustan oma ühikatoaga, mille me nii nunnuks tegime. Minu paljud tuttavad olid veendunud, et nemad küll elusees Tartus ühikasse ei koli, mina millegipärast kaldusin aga ikkagi ühiselamu poole. Vanemad küll pakkusid, et poleks ju suur probleem mingi korter endale välja otsida, aga jäin ikkagi oma esialgse valiku juurde. Eks mul üsna romantiline kujutluspilt selle oli, uus kommuun, uus sõpruskond, uued inimesed. Kuidas see praktikas välja nägi? Üsna samamoodi. Ühe laheda tüdrukuga jagan tuba ning teine elab kohe kõrvaltoas - mul vist vedas. Niisiis pole inimestega probleemi. Nüüd ühikast endast. Ega see mingi luksuskorter ilmselgelt pole, kuid kõige hullem ka pole. Kui ve