Minu elurütm

Teate!Esimest korda pooleteise kuu jooksul oli mul päev, kus ma ei õppinud absoluutselt mitte kui midagi. Avastasin terve päev emaga Tartut, sõime Werneris kooki ning hiljem läksime Vilde ja Vine’sse õhtusööki nautima. Päeval kolasime erinevates vanakraamipoodides ja catch-up’isime niisama. Nii veidralt tore oli tunda ennast korraks normaalse inimesena, kes ei peagi 24/7 õppima. Pühapäeval istusin see-eest supi sees, sest siis tuli hakata kõike tagantjärgi klaarima.
Ma ei tea, kuidas mõnel teisel see asi käib, aga mina olen kõige produktiivsem, kui pean korraga veel saja teise asjaga tegelema. (Sada võib olla õige pisike liialdus.) Ühesõnaga ei kartnud ma siin Tartus kandideerida paarile uuele ametipostile. 
Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi kirja panna, kui et tere, teie ees on TÜ ametlik esmakursuslasest blogija. Ehk lisaks enda blogile võtsin veel teisegi blogi ülalpidamiskohustuse. Nagu näha, siis ma liiga palju seda vist läbi ei mõelnud, pigem arvasin, et küllap nad valivad sinn…

Õues on parajalt soe, et kanda kleiti, ning parajalt külm, et tõmmata selga sügimantel. Väljas on puud värvilised ja lehed krabisevad jalge all, kuid mina olen sees. Istun oma sooja croissant’igaToome kohviku pehmel diivanil, taustaks Marvin Gaye & Tammi Terrell’i „Ain't No Mountain High Enough”.
See üks päev, kui unustasin, et riigiõiguse loeng ei alga mitte 8.15, vaid hoopis 8.45. Pool tundi lisaaega, ma ei kurda. Polegi ammu lihtsalt niisama istunud ja mõelnud. Kuigi suuremad kirjanikud võivad mulle siinkohal vastu vaielda, pole mina veel leidnud aega, et Tartus niisama vegeteerida. Päevakava oleks justkui kellegi tundmatu poolt millitäpsusega paika pandud veel enne, kui mul päriselt aimu on, mis juhtuma hakkab.
Mina tuhisen muudkui mööda linna, arvates, et kõik on kontrolli all, kuigi tegelikult puudub mul kõige väiksemgi ülevaade tulekul olevatest tähtaegadest ning ülesannetest, millega ma suure tõenäosusega juba ammu oleksin pidanud alustanud olema.
Jah, õppida on palju, ko…

Tallinnas tavatsesin aeg-ajalt Tartusse puhkama põgeneda. Nüüd Tartus õppides leian ennast Viljandis puhkamast.
Otsus tuli suhteliselt spontaanselt öösel kella kolme-nelja vahel, kui mõtlesime kursaõega, et selleaastast pärimusmuusika Lõikuspidu ei saa kuidagi niisama mööda lasta. Eriti, kuna suvine folk lükati ju järgmisesse aastasse.
Võiks öelda, et ainuke probleem seisne öömaja leidmises, sest vaesed tudengid nagu me oleme, ei tahtnud kohe kuidagi hotelle ja hosteleid vaadata. Algul lasin kogu töö sõbrannal ära teha, kuid kui tuli välja, et absoluutselt kõik Viljandi tuttavad on hetkel kuskil eemal või siis äärmiselt hõivatud, otsustasin ise sotsiaalmeedias natuke hädakisa teha stiilis “Kas on keegi, kellel on keegi, kes saab Viljandis öömaja pakkuda?” Möödusid loetud sekundid, kui juba oli mu endine kallis klassiõde enda sõbrannaga ühendust võtnud ning ööbimispaik oligi leitud. Vahetasime messengerispaar sõnumit ning plaan oli paigas - Viljandisse sai täitsa ööseks jääda.

See on nüüd…

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Varasügis on nii mõnus aeg! Küünlad, kampsunid, kohv. Hommikune krõbe õhk ning päevane soe päike - kuidas mitte armastada midagi nii imelist. Puudu on veel ainult üks hea Indrek Hargla krimiromaan, but not to worry, olen nüüd TÜ raamatukogu liige, nii et selle pisiasja muretseb endale suurema vaevata. Võibolla on asi minus, aga siin Tartus on sügis kuidagi veel intensiivsem. 
Pühapäeval toimus Ülejõe kodukohvikute päev, perfektne viis oma uut kodukanti avastada. Tiirutasin mööda tänavaid ja oli tunne nagu viibiksin kord Kalamajas, kord Viljandis, kord Haapsalus. Kõik siin on kuidagi nii tuttav ja kodune, hakkan vaikselt aru saama, kuidas Eesti välismaalasi lummata võib.
Tegelikult ma täiega armastan Tartu avastamist. Pikemal jalutuskäigul kohtab nii palju toredaid pisikesi tänavaid, mida uudistada. Samuti olen õppinud hindama seda imeilusat Emajõge, mis siin voolab - Tallinnas kõndisin mööda rannajoont, siin mööda jõekallast.

Eks see natuke selline kibemagus ole, üksinda teises linnas el…

Sorry, ma pole üldse jõudnud siia midagi kirjutada. Ütlen seda vist iga kord, aga no tõesti on olnud kiire. Tartu ei anna armu, kui midagi, siis ta pigem paneb meelega aja kiiremini käima. Ühesõnaga siin ma nüüd lõpuks istun, valmis jagama jälle killukest sellest, mida vahepeal teinud olen. Ma siis veits uhkustan oma ühikatoaga, mille me nii nunnuks tegime.
Minu paljud tuttavad olid veendunud, et nemad küll elusees Tartus ühikasse ei koli, mina millegipärast kaldusin aga ikkagi ühiselamu poole. Vanemad küll pakkusid, et poleks ju suur probleem mingi korter endale välja otsida, aga jäin ikkagi oma esialgse valiku juurde.
Eks mul üsna romantiline kujutluspilt selle oli, uus kommuun, uus sõpruskond, uued inimesed. Kuidas see praktikas välja nägi? Üsna samamoodi. Ühe laheda tüdrukuga jagan tuba ning teine elab kohe kõrvaltoas - mul vist vedas. Niisiis pole inimestega probleemi.

Nüüd ühikast endast. Ega see mingi luksuskorter ilmselgelt pole, kuid kõige hullem ka pole. Kui veel sammu võrra ka…

Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, kolisingi päriselt ära, Tartusse.
Esimesed kotid sain paar päeva enne kolimist sõbra autosse panna ning siis andsin veel hiiglasuure kohvri teise sõbranna autosse. Mul on hiilgavad sõbrad, pole kahtlustki. Ise oli plaan rattaga rongile minna. Ilmselgelt hakkas just siis padukat kallama, kui mina keldrisse ratta järgi läksin, aga mul poleks saanud sellest rohkem suva olla.
Kui aga keegi teisipäeva pärastlõunal Tartus pesukaru jalgrattaga sõitmas nägi, siis tere, see tšikk olin mina. Ilmselgelt hakkas just siis, kui olin rongi pealt maha tulnud, hullu padukat tulema, nii et sain rattaga lausvihmas sõita. Ütleme nii, et ühikasse jõudes tilkusin veest ning möödujad saatsid mulle jube huvitavaid pilke, tõenäoliselt oli asi ripsmetuššis, mis oli kõike muud kui veekindel, ning oli seega ühtlaselt üle mu näo jõudnud laotuda.


Ma ei taha teada, mis mulje ma oma toakaaslasele jätsin, kui niiviisi uksest sisse astusin. Fun fact, mis sest, et ma ühegi tuttavaga koos …