Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuidas ma Serbias kohalikul majapeol lõpetasin

Hiljutised postitused

Tasuta reisimine ehk noortevahetused, kus kaetakse kõik kulud!

  Sellest, kuidas me öises Hamburgis ööbimiskohta ei leidnud ning mis tunne on itaallastega koos köögis lasanjet teha. Tänapäeva võimalustest uppuvas ühiskonnas on nii lihtne ühest või teisest projektist üleolevalt mööda vaadata, mõeldes, et ah, mis ma ikka hakkan. On nii palju mugavam istuda ühe koha peal paigal teadmisega, et küll kunagi tulevikus jõuab - jõuab reisida, kogeda, avastada. Jälle üks tasuta reis siin või seal, so what ? Küll ma üks hetk lähen ja teen! Ma ei tea, minul hakkas küll hirm, kui tabasin ennast taolistelt mõtetelt. Kui juba lihtne projekti kandideerimine paistab liiga vaevarohke ja aeganõudva töö na , siis millest me üldse räägime? Pigem on olukord halb. Vabandusi olen terve elu osanud suurepäraselt välja mõelda, miks nüüdki nii detailideni lihtvitud oskusest loobuda? Tegelikult pole paljud üldse teadlikud võimalusest Euroopas tasuta ringi rännata ja uute inimestega kohtuda. Ega ma ise ka täpselt ei tea, kuidas see toimib, aga Erasmus+ toetusprogr

Ood Tartu ööelule

  Sain juba natuke aega tagasi postkasti toreda kirja, kus üks äge tudeng kogus magistritöö jaoks erinevaid lugusid ja kirjeldusi Tartu ööelust. Muuhulgas oli talle silma jäänud ka minu blogi ning nii uuris ta ka minu kogemuste kohta. Kirjutasingi talle pisut sellest, mis mul veel sügisest meeles püsib. Kogu see pandeemia jama on kõigele niikuinii kriipsu peale tõmmanud, praegu ei jää üle muud kui sõrmed ristis loota, et ehk ikka kõik lemmikbaarid ei sure välja, ehk nad ikka suudavad ennast veel natuke aega veepeal hoida. See, et tudengid linna igatsevad, ei tule kellelegi üllatusena. Kuni aga see võimalik pole, tuleb meenutada helgemaid aegu – teate küll, kui taevas oli sinisem ja muru rohelisem. Tartu ööelu jõudsin tundma õppida täpselt neli kuud. Augustis kolisin igipõlise pealinlasena Tartusse tudengipõlve veetma. Neli kuud veetsime esmakursuslastena lõbusalt aega ja siis kehtestati riigis piirangud. Võib öelda, et minu kogemus on senimaani olnud üürike, kuid in

7 võrratut ilukirjandusteost

Kui ütlesin, et kavatsen uuel aastal lugema hakata, siis ma ei teinud nalja. Minu jaanuari- ning vebruarikuu lugemislisti jõudsid teosed nagu Jostein Gaarderi „Sofie maailm”, Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, Harper Lee „Tappa laulurästast”, Samanta Schweblini „Nähtamatu niit”, Aleksei Tolstoi „Vereimeja”, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” ja Paulo Coelho „Hipi”. Eks mul oli ka aga lugeda ning kiirust lisas asjaolu, et ma ei pidanud mitte üheski raamatus pettuma, vaid kõik läks nagu lepase reega. Sattusin tõelise portsu väärtkirjanduse otsa. Olen mõelnud, et kui läbi loetud raamatust ei saa kirjandit kirjutada, võib sama hästi ka üldse mitte teost lugeda. Ilma süvaanalüüsita jääb ju lugemiselamus poolikuks, kõige olulisemad mõtted jäävad avamata ning mitmetähenduslikud karakterid tähelepanuta. Veider, kuidas raamatu lugemist peetakse individuaalseks tegevuseks, kuigi tegelikult tohiks seda harrastada vaid grupiga, vastasel juhul pole

Milline on praegu tudengite sotsiaalne elu? Välipeod ja ühikapralled.

Pole jälle natuke aega siia midagi kirjutanud, aga enda õigustuseks võin öelda, et olen ka kõige muuga pisut graafikust maas. Siiski, mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb selline inspiratsioon peale, et seda raisku lasta oleks täielik patt. Kui tuleb tunne, et midagi peab tegema, siis tehke seda kohe, hiljem ei ole see inspiratsioon enam alles. Olen hetkel Tartus. Miks? Sest muidu oleks mul tunne, et jääksin justkui oma ülikoolipõlvest sootuks ilma. Tõsi, loengud on meil küll kõik veebis ja kohapeal ei toimu mitte kui midagi, kuid inimesed on ikkagi siin, Tartus. Next level ühikaelu Ma ei julge enam kellelegi ühikaelu soovitada, sest nii palju kui ma aru saan, siis viimane kord, kui seda tegin, sattus inimene järjest negatiivsete kogemuste otsa, kuid jagan ikkagi enda kogemusi. Ma ei tea, kas see oli lotovõit või mis asi, aga no tõepoolest on iga päev nii pagana tore, et ei tule selle pealegi, et võiks vahepeal ka Tallinnas elavate kodustega ühendust võtta. Ol