Otse põhisisu juurde

Postitused

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Postita kommentaar
Lisateave
Hiljutised postitused

Miks ma ei saa tihti Tallinnas käima hakata

Varasügis on nii mõnus aeg! Küünlad, kampsunid, kohv. Hommikune krõbe õhk ning päevane soe päike - kuidas mitte armastada midagi nii imelist. Puudu on veel ainult üks hea Indrek Hargla krimiromaan, but not to worry, olen nüüd TÜ raamatukogu liige, nii et selle pisiasja muretseb endale suurema vaevata. Võibolla on asi minus, aga siin Tartus on sügis kuidagi veel intensiivsem. 
Pühapäeval toimus Ülejõe kodukohvikute päev, perfektne viis oma uut kodukanti avastada. Tiirutasin mööda tänavaid ja oli tunne nagu viibiksin kord Kalamajas, kord Viljandis, kord Haapsalus. Kõik siin on kuidagi nii tuttav ja kodune, hakkan vaikselt aru saama, kuidas Eesti välismaalasi lummata võib.
Tegelikult ma täiega armastan Tartu avastamist. Pikemal jalutuskäigul kohtab nii palju toredaid pisikesi tänavaid, mida uudistada. Samuti olen õppinud hindama seda imeilusat Emajõge, mis siin voolab - Tallinnas kõndisin mööda rannajoont, siin mööda jõekallast.

Eks see natuke selline kibemagus ole, üksinda teises linnas el…
Postita kommentaar
Lisateave

Minu nunnu ühikatuba

Sorry, ma pole üldse jõudnud siia midagi kirjutada. Ütlen seda vist iga kord, aga no tõesti on olnud kiire. Tartu ei anna armu, kui midagi, siis ta pigem paneb meelega aja kiiremini käima. Ühesõnaga siin ma nüüd lõpuks istun, valmis jagama jälle killukest sellest, mida vahepeal teinud olen. Ma siis veits uhkustan oma ühikatoaga, mille me nii nunnuks tegime.
Minu paljud tuttavad olid veendunud, et nemad küll elusees Tartus ühikasse ei koli, mina millegipärast kaldusin aga ikkagi ühiselamu poole. Vanemad küll pakkusid, et poleks ju suur probleem mingi korter endale välja otsida, aga jäin ikkagi oma esialgse valiku juurde.
Eks mul üsna romantiline kujutluspilt selle oli, uus kommuun, uus sõpruskond, uued inimesed. Kuidas see praktikas välja nägi? Üsna samamoodi. Ühe laheda tüdrukuga jagan tuba ning teine elab kohe kõrvaltoas - mul vist vedas. Niisiis pole inimestega probleemi.

Nüüd ühikast endast. Ega see mingi luksuskorter ilmselgelt pole, kuid kõige hullem ka pole. Kui veel sammu võrra ka…
Postita kommentaar
Lisateave

Olengi nüüd tartlane

Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, kolisingi päriselt ära, Tartusse.
Esimesed kotid sain paar päeva enne kolimist sõbra autosse panna ning siis andsin veel hiiglasuure kohvri teise sõbranna autosse. Mul on hiilgavad sõbrad, pole kahtlustki. Ise oli plaan rattaga rongile minna. Ilmselgelt hakkas just siis padukat kallama, kui mina keldrisse ratta järgi läksin, aga mul poleks saanud sellest rohkem suva olla.
Kui aga keegi teisipäeva pärastlõunal Tartus pesukaru jalgrattaga sõitmas nägi, siis tere, see tšikk olin mina. Ilmselgelt hakkas just siis, kui olin rongi pealt maha tulnud, hullu padukat tulema, nii et sain rattaga lausvihmas sõita. Ütleme nii, et ühikasse jõudes tilkusin veest ning möödujad saatsid mulle jube huvitavaid pilke, tõenäoliselt oli asi ripsmetuššis, mis oli kõike muud kui veekindel, ning oli seega ühtlaselt üle mu näo jõudnud laotuda.


Ma ei taha teada, mis mulje ma oma toakaaslasele jätsin, kui niiviisi uksest sisse astusin. Fun fact, mis sest, et ma ühegi tuttavaga koos …
Postita kommentaar
Lisateave

Mis on kõige spontaansem asi, mida sa kunagi teinud oled?

Minu kõige spontaansem asi on tõenäoliselt võõrale inimesele tänaval oma kontaktide jagamine. Asi, mida ma never-ever ei teeks, aga tol korral millegipärast käitusin teisiti. Loomulikult ei piirdunud see ainult kontaktide vahetamisega, vaid ka reaalse kohtumisega. Ma ei tea, minu jaoks üsna spontaanne.
Või mis nõudis viimati oma piiride ületamist ja kastist välja astumist?
Samm kastist välja oli kindlasti endale tätoveeringu tegemine, millest kirjutasin pikemalt SIIN. Jäädava pildi nahale joonistamine ei ole kindlasti igapäevarutiini hulgas, vaid samm kaugemale.

Milline oli üks täiesti uudne kogemus sõprade seltsis?
Kohvitamas on lihtne käia, aga mingit uut tegevust välja mõelda on tunduvalt raskem. Täiesti teistsugune kogemus oli sõpradega filmivõtetel osalemine. Nagu teame, alustati suvel "Apteeker Melchiori" raamatusarjast kolme mängufilmi väntamist ning mõte keskaegsetest kostüümidest tundus piisavalt ahvatlev, et ennast sinna koos sõpradega kirja panna. Ei pidanud pettuma.
M…
Postita kommentaar
Lisateave

Minu esimene tätoveering - kõik, mida pead teadma

Väiksena tundus see ikka üks hull tegevus, naha alla tindi panemine, olin absoluutselt veendunud, et mina seda lollust kunagi ei tee. Ja siin ma nüüd olen!
Alguses, kui sellele esimest korda mõtlema hakkasin, tuli sama mõte järsku ka kõikidel teistel inimestel ja nii jäi see asi sinnapaika, sest ma ei tahtnud minna kaasa mingi populaarsusrongiga. Jäin ootama paremat hetke ning ehk isegi lootma, et mul see kinnisidee pikapeale üle läheb.
Ei läinud! Kuigi alguses ma sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis gümnaasiumi lõpus oli asi selge - sel suvel teen endale tätoveeringu. Igati perfektne ajastus - üks suur eluetapp läbi ja järgmine kohe algamas. Pealegi oli igal pool nii palju inspiratsiooni, mida kõike ma endale nahale tahtsin lasta joonistada. Mul oli ainult üks kriteerium - see peab midagi tähendama, sel peab olema mingi sõnum.
Mõtte sain vist oma isalt, kes juba kunagi kauges minevikus mulle sõnad peale luges, et kui mul kunagi taoline idee tulema peaks, siis las ma vähemalt te…
Postita kommentaar
Lisateave

Käisin Tartus oma ühikat uudistamas

Kuidas ma ühikatuba vaatamas käisin, Tartu baare avastasin ja koduesemeste šopinguga alustasin. Tartus käsin muide täpselt enne koroonapuhangut, nii et sellest olen ma õnneks prii, pole üldse vaja muretseda.
Minu graafik on hetkel hullumeelne - teisipäeval pidu, kolmapäeval kaks ekskursiooni tööl, neljapäeval järgmine koosistumine, reedel kostüümiproov filmivõteteks, laupäeval töö, pühapäeval sõpradele tuur loomaaias (mida ma ikka kord kahe nädala jooksul teha armastan). Järgmine nädalalõpp on samuti kõik töö all kinni ja enne seda on Tallinnast väljas võtted. Hullult äge või mis?
Vaevalt veetsin just kaks päeva Tartus, kui juba tirib graafik endaga kaasa. Jooksin reaalselt otse Tartu rongilt Viimsi bussile edasi, et juba järgmisele koosviibimisele kihutada. Pea oli alles uimane eelmise õhtu sündmustest, kuid pole hullu, suured päikeseprillid ajasid asja ära ja bussis sai juba võibolla pisut väsinud silmaalused kiirelt peitepulgaga katta.
Kui sihikindel ja kogenud üliõpilane seab endale …
Postita kommentaar
Lisateave

RETSEPT: Tudengiküpsised

...ehk suhkruküpsised pähklitega
Tegin hiljuti küpsiseid, mis said kõigilt nii head vastukaja, et retsept tuleks siia ka kindla peale üles kirjutada. Sõbrad võrdlesid seda klassikaliste ingliseküpsistega, nii et kui neid armastad, siis ehk maitsevad sulle ka need „tudengiküpsised”.
Põhimõtteliselt on tegu suhkruküpsistega, kuhu peale on lisatud ka pähklisegu “Tudengi eine”. Usun, et algse retsepti leidsin Joanne Fluke’i raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”, kus olid juhised vanaaegsete suhkruküpsiste tegemiseks, mida ma siis õige pisut kohendasin.
Mulle endale ka väga maitsesid, tekkis kohe soov uus portsjon ahju visata. Eks ta selline teraapiline tegevus ole, kätega tainast segada ja hiljem küpsiseid voolida, selle ajaga jõuab kõik peas keerlevad teemad selgeks mõelda. Tegin neid rongisõiduks kaasa, aga samamoodi saab nendega ju kodus maiustada. Või miks mitte seenemetsa kaasa teha, et pausi ajal üks mõnus küpsis põske pista. Ühesõnaga saab küpsiseid süüa kõikjal, nii et käärige aga käi…
Postita kommentaar
Lisateave

Suveromanss

Oh, tahtsin tegelikult kirjutada oma elamustest sõbranna maakodus. Kuidas ma seal õunasuuruseid maasikaid korjasin, lehmade suhtluse taustal nõusid pesin, faasanimunadest keeldusin ja erinevaid talusid uudistamas käisin. Aga vot, praegu on hoopis teised tujud peal. Teised meeleolud, teised tunded.
Tulime sõbrannaga välikontserdilt, kus kohviaroom segunes värske vahvliõhnaga ning jazzmuusika keris end meile sooja salli kombel ümber. Kõht on täis kõiksugu maitsvaid roogi, mida viimastel päevadel endale sisse olen kühveldanud ning suletud silme-ees on pehme päikeseloojang, mida tihti imetlema satun. Hinges püsivad kaaslaste lausutud sõnad ning sekundiks juba ununenud mälestused hägustest aegadest.

„Lase silmad lahti oma silmadest, tõmba süda välja oma südamest, ja mine otsima oma elamata jäänud elu!” - Mehis Heinsaar
Ilus mõte. Tundsin, et selle peab siia muu mee sisse lisama, et kleepuks ikka korralikult mõttelõnga külge.
Kadri Voorand soovis, et me kõik oleksime purjus. Armupurjus. Kes jub…
Postita kommentaar
Lisateave

Siit algavad mu ülikoolikroonikad

Rohkem kui kolm aastat tagasi oli mul plaan luua endale koht, kus saaks kord blogida oma ülikoolikogemustest. Probleem seisnes loomulikult selles, et olin omadega alles põhikooli lõpetamas, nii et kaugel-kaugel ahvatlevast tudengielust. Sellele vaatamata otsustasin ikkagi hakata kirjutama ja lootsin, et plaan veab välja ning ehk jõuan ka oma ülikooliaastateni. Ei teagi, kas olen nüüd lõpuks kohal kauaoodatud algpunktis?
Võin vist ennast nüüd juuratudengiks lugeda...
Sel nädalal lükati käima esimesed hammasrattad, ülikoolid saatsid oma ametlikud vastuvõtuotsused ning kohe peale seda oli vaja usinalt ühikakohta püüdma hakata. Vaikselt-vaikselt läheb silme ees kirjuks, küsimusi on palju: “Mida kaasa pakkida?” või “Kuidas terve oma elu teise linna ümber kolida?” Märkmiku ostsin igal juhul täna juba sügiseks ära - täpselt nii segane etteplaneerija ma olengi.
Appi, need ühikad ajavad närvi!
Sõbrannaga hommikulcappuccinogamaha istudes ja värske croissanti kallal maiustades oli ikka veider arutad…
Postita kommentaar
Lisateave