Minu elurütm

Miks ma joogaga alustasin? Tõsisemalt hakkasin joogaga iseseisvalt tegelema karantiini ajal. Polnud ju muud valikut, spordiklubid olid kinni ja jooksjat minust ka ei saa. Vana mati treenisin ribadeks ning seetõttu pidin endale lausa internetist uue (ja vastupidavama) joogamati tellima, millest on nüüdseks saanud minu lahutamatu kaaslane. Vahepeal tuli suvi ning jooga ununes, sest igapäevased loomaaia ekskursioonid ja muud vaba aja tegevused andsid piisava füüsilise koormuse. Ka ülikoolis ei olnud mul algul mahti sellega tegeleda, kuid poole aasta möödudes hakkasin venitustest ikkagi puudust tundma ning viimase tõuke andis eksamiperiood, mil tundsin, et vaimne heaolu hakkab taas kord käest libisema.  Niisiis alustasin esimesel jaanuaril 30 päevase jooga väljakutsega, mida korraldas Youtube’i kanal Yoga with Adriene. Juhtus aga nii, et harjumus iga päev jooga jaoks aega eraldada imbus minu rutiini ning see sai õige ruttu päeva loomulikuks osaks. Olen alati pisut keevaline ol

  Laen sõrmedel üle tomuste raamatuselgade käia. Kunagi tihedalt pakitud raamaturiiul on nüüd õige hõredaks jäänud. Olen nii mõnegi teose sealt juba pihta pannud ning unustan alati läbi loetud köited sinna tagasi viia. Vaatasin järjest kolm erinevat seriaali otsast lõpuni äbi, lugesin ühe raamatu lõpuni ning laenutasin endale raamatukogust juba kolm uut romaani. Sellisel moel lugude tarbimisega võib ainult juhtuda, et lõpuks on minu vaene pea nii sassis, et ma ise ka ei saa enam aru, mis on mis. Juba praegu kummitab mind kuskilt äsja kuuldud lause: “Kõige eredama leegiga küünal põleb esimesena läbi!” No mitte ei saa seda oma mõtetest enam välja. Ühel hetkel sai mul Tallinnast kõrini ja põgenesin nagu ikka Tartusse. Ma ei tea, kuidas ma veel kunagi suudaksin loobuda päris oma kohast. Minu koht ei ole enam Tallinnas pere juures, mitt enam. Iseseisev elu maitseb liiga magusalt, et sellest veel kunagi loobuda. Ma ei tea, kas see ikka on normaalne? Pole küll kuulnud, et teistel

  Ma ei mäletagi, millal viimati ma päris sellise “lubaduste nimekirja” endale koostasin, aga usun, et see pidi olema põhikoolis. Peale seda hakkasin endale selliseid üldiseid juhtnööre jagama. Umbes, et oleks ju tore küll, kui ma natuke rohkem trenni teeks või natuke vähem šokolaadi sööks. Õige pea sain aga aru, et ka see on minu jaoks täielik nonsense ning edaspidi piirdusin vaid sellega, et kirjutasin välja üldis ed teemad, milles ma ennast rohkem arendada tahaksin.  Üldjuhul on mul aasta alguses alati olnud omamoodi tunnetus, mis ütleb, kuidas peaksin käituma: koostama endale terveks aastaks rea ülesandeid või panema kirja üheainsa mantra, mida endale ikka ja jälle meelde tuletada. ( And would you know , aastaks 2020 ma väga midagi ei lubanudki.) Sel aastal kaldusin aga kuldse kesktee poole. Kirjutasin välja kõigest paar asja, millest tahan kinni pidada: midagi kehale ja midagi vaimule. Loen iga päev raamatut (kasvõi 10lk) Teen 3 korda nädalas trenni

  See aasta! Issand jumal, see aasta! Mis asi see oli? Oleme vast kõik väsinud ja läbinisti kurnatud nendest ameerikamägedest, kus peal me sel aastal trallitanud oleme. Täita lõpp ikka. Alustame siis algusest! Jaanuar ja veebruar olid suhteliselt rahulikud. Käisin koolis, hängisin loomaaias, midagi väga põnevat ei juhtunud. Käisime sõpradega ülikoolide avatud uste päevadel nii Tallinnas kui Tartus, et kõrgkoolidega tutvuda. Märts - BUUUF! Koroona, jäime koduõppele ja ei saanud oma eluga hakkama. Alles aprillis hakkas pihta tõeline enesearendus. Tegin seda, mida ma päriselt teha tahtsin: osalesin veebikursustel, lugesin, küpsetasin kooke, kuulasin muusikat, kirjutasin, hakkasin alkohoolikuks, maalisin lillepotte, joonistasin elevante, tellisin uue joogamati. Käisin iga päev päikese käes jalutamas ja tegin kodus pilatest. Mai möödus riigieksamiteks stressates ning juunis lõpetasingi gümnaasiumi. Juulis (kui pandeemia taandus) lasti mul tagasi tööle minna. Käisin

  5/7 eksamite kadalipust on läbitud ja lõpuks ometi on korraks aega natuke hing tõmmata. Mida ma peale eksameid tegin? Tõmbasin TikiTok’i, sõitsin Tallinnasse, tervitasin lõpuks ometi juba niigi hilinenud break-down’ i , alustasin uue seriaaliga, lõpetasin uue seriaaliga ja käisin kõikide sõpradega kõik kohvikud läbi. Esimest korda nelja aasta jooksul võtsin endale siin väikse pausi kirjutamisest. Tegelikult kirjutamisest ma ei loobunud, sellega tegelesin edasi, lihtsalt enda platvormi asemel kasutasin TÜ oma (seda siin ). Kuigi see on siiani olnud mega lahe kogemus, siis natuke igatsesin ikka ka oma väikest hubast toakest, kus saab olla keegi muu kui “esmakursuslane”. Tahaks olla korraks lihtsalt suvaline noor inimene oma kahekümnendates, sest guess what , ma sain vahepeal vanaks.  Olin juba täiesti arvestanud, et sel aastal jääb ka sünnipäev tagaplaanile, sest kel ikka on aega sellega eksamite ja kõige muu keskelt tegeleda? Minu plaan oli sünnipäev rahulikult maha

Mõned lihtsamad faktid esimesena välja kirjutada. Ma elan Tartus. Olen siin praegugi, oma laua taga, vaatega tigutornile. Õpin õigusteadust. Minu algne toakaaslne võttis juba rohkem kui kuu tagasi ülikoolist paberid välja ja kolis taas Tallinnasse. Minu teine sõbranna võttis ka nüüd akadeemilise vaheaasta ja läks tagasi Tallinnasse. Miks Tartu küll tallinlasi kinni ei hoia? Miks paljud nagu vesi sõelast läbi jooksevad? Kuidas on olukord minul? Juurat õppida ei ole maailma kõige lihtsam tegevus. Oma tähelepanu pikkadele veebiloengutele koondada on kahtlemata tõeline katsumus. Õpikuid otsast peale ise läbi töötada on paras pähkel. Loomulikult, on kohe sess ja selle edukas läbimine ei tundu kohe kuskilt otsast võimalik. Kuidas üldse inimesed enne mind sellega hakkama on saanud? 7 eksamit! Pluss üks lõpuseminar, mis on võibolla hullemgi kui eksam. Filme ja seriaale ma igal juhul enam vaadata ei saa. Kui ma oma pause just magamisega ei sisusta, loen näiteks raamatut

  Kõndsin täna suure jõulukalendriga koju, tekitas nii hea tuju. Nagu väike laps, kes on kommid kätte saanud. Kust ma koju kõndisin? Trennist! Võtsin kätte ja registreerisin ennast ka lõpuks ühe Tartus spordiklubi liikmeks. Kardiot tehes oli harjumatult palju energiat, ei tahtnud lausa trenažöörilt mahagi tulla. Läksin viimaks trenni, sest vaatasin telefonist kevadise karantiini ajal tehtud pilte – silm lausa puhkas, nii normaalses vormis olin. Eks vist peaasjalikult sellest ongi tingitud see hiljutine enesepiitsutamine, silme-ees on tõestus, et kunagi oli elu ikka palju parem. Olles täiesti aus, siis nende poole aasta taguste piltide taga liiga palju pole. Olin siis õppinud hindama rahulikku elu, täis joogat, päikest ja kooke. Praegu peitub õnn hoopis milleski muus. Kuigi jooga, päike ja koogid on endiselt ihaldusväärsed, siis öösiti sähviv valgus on kuidagi veel kutsuvam – süda taob, adrenaliin voolab, tempo on peal, elu käib. Kord täiskuuajal oskan endiselt veet

Lihtne on rääkida asjadest hiljem, siis, kui need on juba möödas. Siis, kui lõpptulemus on teada, õppetund omandatud ning on kindlustunne, et kõik lõppes ikkagi hästi. Nii palju raskem, peaaegu võimatu on rääkida millestki, mis alles kestab, mis närib hinge sel samal sekundil. Võibolla sellepärast, et nii ei kirjuta ma mõnest mieviku minast, kelle süüks saab nii mõndagi panna (olin väike ja rumal), vaid oleviku omast, keda saab pommitada kriitikaga ning kellel pole seejuures ühtegi vabandust.  Raske on tunnistada kellelegi teisele, et tead, ma ei ole hetkel endaga väga rahul. Et ma ei armasta oma peegelpilti hetkel üleliia palju. See tundub nii esimese maailma probleem, et no mis asja ma siin vingun, midagi paremat ei ole teha või?  Ega muud ei olegi, kui et tuleb meelde, kui tubli ikka karantiini ajal sai oldud, iga päev pilatest ja joogat tehtud jne. Praegu on elu teises linnas nii teistsugune ja no pole kuidagi üldse olnud mahti veel mingi jõuksiga ka jamada. Ma tean kül

  Ei hakka valetama, käes on hetkel juba pooltühi jäätisetops - enda arust pidin poodi ainult pesupulbrit ostma minema.  Ma ei saa sinna midagi parata, terve päev on arvuti taga istutud, et kõik asjad oma to-do listis ükshaaval ette võtta. Esimesed viis tundi oli veebis rahvusvaheline konverents ning edasi tuli hakata ette valmistama homset presentatsiooni ja ülehomset seminari. Projektirahastuse otsimisele kulutasin samuti tunnikese ning seejärel andsin alla - võibolla on homme mõne pausi ajal aega seda veel pisut uurida.  Mis asi on ülikool?  Tegelikult pole viga ülikoolis, vaid minus. Tahad õhtul välja minna? Okei, aga arvesta, et terve järgmise päeva õpid pausideta. Noh, nii ma nüüd õpin ja tegelen kõige muuga, millele julgelt sel õppeaastal pühenduda lubasin.  See nädal oli erakordselt tihe, kõik tähtajad lendasid korraga peale ja mida teen mina? Lähen välja! Nii kolmapäeval kui reedel! Normaalne. Enda kaitseks võin öelda, et mõlemal päeval oli mõjuv põhjus