Minu elurütm

Kui ütlesin, et kavatsen uuel aastal lugema hakata, siis ma ei teinud nalja. Minu jaanuari- ning vebruarikuu lugemislisti jõudsid teosed nagu Jostein Gaarderi „Sofie maailm”, Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, Harper Lee „Tappa laulurästast”, Samanta Schweblini „Nähtamatu niit”, Aleksei Tolstoi „Vereimeja”, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” ja Paulo Coelho „Hipi”. Eks mul oli ka aga lugeda ning kiirust lisas asjaolu, et ma ei pidanud mitte üheski raamatus pettuma, vaid kõik läks nagu lepase reega. Sattusin tõelise portsu väärtkirjanduse otsa. Olen mõelnud, et kui läbi loetud raamatust ei saa kirjandit kirjutada, võib sama hästi ka üldse mitte teost lugeda. Ilma süvaanalüüsita jääb ju lugemiselamus poolikuks, kõige olulisemad mõtted jäävad avamata ning mitmetähenduslikud karakterid tähelepanuta. Veider, kuidas raamatu lugemist peetakse individuaalseks tegevuseks, kuigi tegelikult tohiks seda harrastada vaid grupiga, vastasel juhul pole

Pole jälle natuke aega siia midagi kirjutanud, aga enda õigustuseks võin öelda, et olen ka kõige muuga pisut graafikust maas. Siiski, mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb selline inspiratsioon peale, et seda raisku lasta oleks täielik patt. Kui tuleb tunne, et midagi peab tegema, siis tehke seda kohe, hiljem ei ole see inspiratsioon enam alles. Olen hetkel Tartus. Miks? Sest muidu oleks mul tunne, et jääksin justkui oma ülikoolipõlvest sootuks ilma. Tõsi, loengud on meil küll kõik veebis ja kohapeal ei toimu mitte kui midagi, kuid inimesed on ikkagi siin, Tartus. Next level ühikaelu Ma ei julge enam kellelegi ühikaelu soovitada, sest nii palju kui ma aru saan, siis viimane kord, kui seda tegin, sattus inimene järjest negatiivsete kogemuste otsa, kuid jagan ikkagi enda kogemusi. Ma ei tea, kas see oli lotovõit või mis asi, aga no tõepoolest on iga päev nii pagana tore, et ei tule selle pealegi, et võiks vahepeal ka Tallinnas elavate kodustega ühendust võtta. Ol

Miks ma joogaga alustasin? Tõsisemalt hakkasin joogaga iseseisvalt tegelema karantiini ajal. Polnud ju muud valikut, spordiklubid olid kinni ja jooksjat minust ka ei saa. Vana mati treenisin ribadeks ning seetõttu pidin endale lausa internetist uue (ja vastupidavama) joogamati tellima, millest on nüüdseks saanud minu lahutamatu kaaslane. Vahepeal tuli suvi ning jooga ununes, sest igapäevased loomaaia ekskursioonid ja muud vaba aja tegevused andsid piisava füüsilise koormuse. Ka ülikoolis ei olnud mul algul mahti sellega tegeleda, kuid poole aasta möödudes hakkasin venitustest ikkagi puudust tundma ning viimase tõuke andis eksamiperiood, mil tundsin, et vaimne heaolu hakkab taas kord käest libisema.  Niisiis alustasin esimesel jaanuaril 30 päevase jooga väljakutsega, mida korraldas Youtube’i kanal Yoga with Adriene. Juhtus aga nii, et harjumus iga päev jooga jaoks aega eraldada imbus minu rutiini ning see sai õige ruttu päeva loomulikuks osaks. Olen alati pisut keevaline ol

  Laen sõrmedel üle tomuste raamatuselgade käia. Kunagi tihedalt pakitud raamaturiiul on nüüd õige hõredaks jäänud. Olen nii mõnegi teose sealt juba pihta pannud ning unustan alati läbi loetud köited sinna tagasi viia. Vaatasin järjest kolm erinevat seriaali otsast lõpuni äbi, lugesin ühe raamatu lõpuni ning laenutasin endale raamatukogust juba kolm uut romaani. Sellisel moel lugude tarbimisega võib ainult juhtuda, et lõpuks on minu vaene pea nii sassis, et ma ise ka ei saa enam aru, mis on mis. Juba praegu kummitab mind kuskilt äsja kuuldud lause: “Kõige eredama leegiga küünal põleb esimesena läbi!” No mitte ei saa seda oma mõtetest enam välja. Ühel hetkel sai mul Tallinnast kõrini ja põgenesin nagu ikka Tartusse. Ma ei tea, kuidas ma veel kunagi suudaksin loobuda päris oma kohast. Minu koht ei ole enam Tallinnas pere juures, mitt enam. Iseseisev elu maitseb liiga magusalt, et sellest veel kunagi loobuda. Ma ei tea, kas see ikka on normaalne? Pole küll kuulnud, et teistel

  Ma ei mäletagi, millal viimati ma päris sellise “lubaduste nimekirja” endale koostasin, aga usun, et see pidi olema põhikoolis. Peale seda hakkasin endale selliseid üldiseid juhtnööre jagama. Umbes, et oleks ju tore küll, kui ma natuke rohkem trenni teeks või natuke vähem šokolaadi sööks. Õige pea sain aga aru, et ka see on minu jaoks täielik nonsense ning edaspidi piirdusin vaid sellega, et kirjutasin välja üldis ed teemad, milles ma ennast rohkem arendada tahaksin.  Üldjuhul on mul aasta alguses alati olnud omamoodi tunnetus, mis ütleb, kuidas peaksin käituma: koostama endale terveks aastaks rea ülesandeid või panema kirja üheainsa mantra, mida endale ikka ja jälle meelde tuletada. ( And would you know , aastaks 2020 ma väga midagi ei lubanudki.) Sel aastal kaldusin aga kuldse kesktee poole. Kirjutasin välja kõigest paar asja, millest tahan kinni pidada: midagi kehale ja midagi vaimule. Loen iga päev raamatut (kasvõi 10lk) Teen 3 korda nädalas trenni

  See aasta! Issand jumal, see aasta! Mis asi see oli? Oleme vast kõik väsinud ja läbinisti kurnatud nendest ameerikamägedest, kus peal me sel aastal trallitanud oleme. Täita lõpp ikka. Alustame siis algusest! Jaanuar ja veebruar olid suhteliselt rahulikud. Käisin koolis, hängisin loomaaias, midagi väga põnevat ei juhtunud. Käisime sõpradega ülikoolide avatud uste päevadel nii Tallinnas kui Tartus, et kõrgkoolidega tutvuda. Märts - BUUUF! Koroona, jäime koduõppele ja ei saanud oma eluga hakkama. Alles aprillis hakkas pihta tõeline enesearendus. Tegin seda, mida ma päriselt teha tahtsin: osalesin veebikursustel, lugesin, küpsetasin kooke, kuulasin muusikat, kirjutasin, hakkasin alkohoolikuks, maalisin lillepotte, joonistasin elevante, tellisin uue joogamati. Käisin iga päev päikese käes jalutamas ja tegin kodus pilatest. Mai möödus riigieksamiteks stressates ning juunis lõpetasingi gümnaasiumi. Juulis (kui pandeemia taandus) lasti mul tagasi tööle minna. Käisin

  5/7 eksamite kadalipust on läbitud ja lõpuks ometi on korraks aega natuke hing tõmmata. Mida ma peale eksameid tegin? Tõmbasin TikiTok’i, sõitsin Tallinnasse, tervitasin lõpuks ometi juba niigi hilinenud break-down’ i , alustasin uue seriaaliga, lõpetasin uue seriaaliga ja käisin kõikide sõpradega kõik kohvikud läbi. Esimest korda nelja aasta jooksul võtsin endale siin väikse pausi kirjutamisest. Tegelikult kirjutamisest ma ei loobunud, sellega tegelesin edasi, lihtsalt enda platvormi asemel kasutasin TÜ oma (seda siin ). Kuigi see on siiani olnud mega lahe kogemus, siis natuke igatsesin ikka ka oma väikest hubast toakest, kus saab olla keegi muu kui “esmakursuslane”. Tahaks olla korraks lihtsalt suvaline noor inimene oma kahekümnendates, sest guess what , ma sain vahepeal vanaks.  Olin juba täiesti arvestanud, et sel aastal jääb ka sünnipäev tagaplaanile, sest kel ikka on aega sellega eksamite ja kõige muu keskelt tegeleda? Minu plaan oli sünnipäev rahulikult maha