Minu elurütm

  Ma ei mäletagi, millal viimati ma päris sellise “lubaduste nimekirja” endale koostasin, aga usun, et see pidi olema põhikoolis. Peale seda hakkasin endale selliseid üldiseid juhtnööre jagama. Umbes, et oleks ju tore küll, kui ma natuke rohkem trenni teeks või natuke vähem šokolaadi sööks. Õige pea sain aga aru, et ka see on minu jaoks täielik nonsense ning edaspidi piirdusin vaid sellega, et kirjutasin välja üldis ed teemad, milles ma ennast rohkem arendada tahaksin.  Üldjuhul on mul aasta alguses alati olnud omamoodi tunnetus, mis ütleb, kuidas peaksin käituma: koostama endale terveks aastaks rea ülesandeid või panema kirja üheainsa mantra, mida endale ikka ja jälle meelde tuletada. ( And would you know , aastaks 2020 ma väga midagi ei lubanudki.) Sel aastal kaldusin aga kuldse kesktee poole. Kirjutasin välja kõigest paar asja, millest tahan kinni pidada: midagi kehale ja midagi vaimule. Loen iga päev raamatut (kasvõi 10lk) Teen 3 korda nädalas trenni

  See aasta! Issand jumal, see aasta! Mis asi see oli? Oleme vast kõik väsinud ja läbinisti kurnatud nendest ameerikamägedest, kus peal me sel aastal trallitanud oleme. Täita lõpp ikka. Alustame siis algusest! Jaanuar ja veebruar olid suhteliselt rahulikud. Käisin koolis, hängisin loomaaias, midagi väga põnevat ei juhtunud. Käisime sõpradega ülikoolide avatud uste päevadel nii Tallinnas kui Tartus, et kõrgkoolidega tutvuda. Märts - BUUUF! Koroona, jäime koduõppele ja ei saanud oma eluga hakkama. Alles aprillis hakkas pihta tõeline enesearendus. Tegin seda, mida ma päriselt teha tahtsin: osalesin veebikursustel, lugesin, küpsetasin kooke, kuulasin muusikat, kirjutasin, hakkasin alkohoolikuks, maalisin lillepotte, joonistasin elevante, tellisin uue joogamati. Käisin iga päev päikese käes jalutamas ja tegin kodus pilatest. Mai möödus riigieksamiteks stressates ning juunis lõpetasingi gümnaasiumi. Juulis (kui pandeemia taandus) lasti mul tagasi tööle minna. Käisin

  5/7 eksamite kadalipust on läbitud ja lõpuks ometi on korraks aega natuke hing tõmmata. Mida ma peale eksameid tegin? Tõmbasin TikiTok’i, sõitsin Tallinnasse, tervitasin lõpuks ometi juba niigi hilinenud break-down’ i , alustasin uue seriaaliga, lõpetasin uue seriaaliga ja käisin kõikide sõpradega kõik kohvikud läbi. Esimest korda nelja aasta jooksul võtsin endale siin väikse pausi kirjutamisest. Tegelikult kirjutamisest ma ei loobunud, sellega tegelesin edasi, lihtsalt enda platvormi asemel kasutasin TÜ oma (seda siin ). Kuigi see on siiani olnud mega lahe kogemus, siis natuke igatsesin ikka ka oma väikest hubast toakest, kus saab olla keegi muu kui “esmakursuslane”. Tahaks olla korraks lihtsalt suvaline noor inimene oma kahekümnendates, sest guess what , ma sain vahepeal vanaks.  Olin juba täiesti arvestanud, et sel aastal jääb ka sünnipäev tagaplaanile, sest kel ikka on aega sellega eksamite ja kõige muu keskelt tegeleda? Minu plaan oli sünnipäev rahulikult maha

Mõned lihtsamad faktid esimesena välja kirjutada. Ma elan Tartus. Olen siin praegugi, oma laua taga, vaatega tigutornile. Õpin õigusteadust. Minu algne toakaaslne võttis juba rohkem kui kuu tagasi ülikoolist paberid välja ja kolis taas Tallinnasse. Minu teine sõbranna võttis ka nüüd akadeemilise vaheaasta ja läks tagasi Tallinnasse. Miks Tartu küll tallinlasi kinni ei hoia? Miks paljud nagu vesi sõelast läbi jooksevad? Kuidas on olukord minul? Juurat õppida ei ole maailma kõige lihtsam tegevus. Oma tähelepanu pikkadele veebiloengutele koondada on kahtlemata tõeline katsumus. Õpikuid otsast peale ise läbi töötada on paras pähkel. Loomulikult, on kohe sess ja selle edukas läbimine ei tundu kohe kuskilt otsast võimalik. Kuidas üldse inimesed enne mind sellega hakkama on saanud? 7 eksamit! Pluss üks lõpuseminar, mis on võibolla hullemgi kui eksam. Filme ja seriaale ma igal juhul enam vaadata ei saa. Kui ma oma pause just magamisega ei sisusta, loen näiteks raamatut

  Kõndsin täna suure jõulukalendriga koju, tekitas nii hea tuju. Nagu väike laps, kes on kommid kätte saanud. Kust ma koju kõndisin? Trennist! Võtsin kätte ja registreerisin ennast ka lõpuks ühe Tartus spordiklubi liikmeks. Kardiot tehes oli harjumatult palju energiat, ei tahtnud lausa trenažöörilt mahagi tulla. Läksin viimaks trenni, sest vaatasin telefonist kevadise karantiini ajal tehtud pilte – silm lausa puhkas, nii normaalses vormis olin. Eks vist peaasjalikult sellest ongi tingitud see hiljutine enesepiitsutamine, silme-ees on tõestus, et kunagi oli elu ikka palju parem. Olles täiesti aus, siis nende poole aasta taguste piltide taga liiga palju pole. Olin siis õppinud hindama rahulikku elu, täis joogat, päikest ja kooke. Praegu peitub õnn hoopis milleski muus. Kuigi jooga, päike ja koogid on endiselt ihaldusväärsed, siis öösiti sähviv valgus on kuidagi veel kutsuvam – süda taob, adrenaliin voolab, tempo on peal, elu käib. Kord täiskuuajal oskan endiselt veet

Lihtne on rääkida asjadest hiljem, siis, kui need on juba möödas. Siis, kui lõpptulemus on teada, õppetund omandatud ning on kindlustunne, et kõik lõppes ikkagi hästi. Nii palju raskem, peaaegu võimatu on rääkida millestki, mis alles kestab, mis närib hinge sel samal sekundil. Võibolla sellepärast, et nii ei kirjuta ma mõnest mieviku minast, kelle süüks saab nii mõndagi panna (olin väike ja rumal), vaid oleviku omast, keda saab pommitada kriitikaga ning kellel pole seejuures ühtegi vabandust.  Raske on tunnistada kellelegi teisele, et tead, ma ei ole hetkel endaga väga rahul. Et ma ei armasta oma peegelpilti hetkel üleliia palju. See tundub nii esimese maailma probleem, et no mis asja ma siin vingun, midagi paremat ei ole teha või?  Ega muud ei olegi, kui et tuleb meelde, kui tubli ikka karantiini ajal sai oldud, iga päev pilatest ja joogat tehtud jne. Praegu on elu teises linnas nii teistsugune ja no pole kuidagi üldse olnud mahti veel mingi jõuksiga ka jamada. Ma tean kül

  Ei hakka valetama, käes on hetkel juba pooltühi jäätisetops - enda arust pidin poodi ainult pesupulbrit ostma minema.  Ma ei saa sinna midagi parata, terve päev on arvuti taga istutud, et kõik asjad oma to-do listis ükshaaval ette võtta. Esimesed viis tundi oli veebis rahvusvaheline konverents ning edasi tuli hakata ette valmistama homset presentatsiooni ja ülehomset seminari. Projektirahastuse otsimisele kulutasin samuti tunnikese ning seejärel andsin alla - võibolla on homme mõne pausi ajal aega seda veel pisut uurida.  Mis asi on ülikool?  Tegelikult pole viga ülikoolis, vaid minus. Tahad õhtul välja minna? Okei, aga arvesta, et terve järgmise päeva õpid pausideta. Noh, nii ma nüüd õpin ja tegelen kõige muuga, millele julgelt sel õppeaastal pühenduda lubasin.  See nädal oli erakordselt tihe, kõik tähtajad lendasid korraga peale ja mida teen mina? Lähen välja! Nii kolmapäeval kui reedel! Normaalne. Enda kaitseks võin öelda, et mõlemal päeval oli mõjuv põhjus

Teate! Esimest korda pooleteise kuu jooksul oli mul päev, kus ma ei õppinud absoluutselt mitte kui midagi. Avastasin terve päev emaga Tartu t , sõime Werneris kooki ning hiljem läksime Vilde ja Vine’sse õhtusööki nautima. Päeval kolasime erinevates vanakraamipoodides ja catch-up ’ isime niisama. Nii veidralt tore oli tunda ennast korraks normaalse inimesena, kes ei peagi 24/7 õppima. Pühapäeval istusin see-eest supi sees, sest siis tuli hakata kõike tagantjärgi klaarima. Ma ei tea, kuidas mõnel teisel see asi käib, aga mina olen kõige produktiivsem, kui pean korraga veel saja teise asjaga tegelema. (Sada võib olla õige pisike liialdus.) Ühesõnaga ei kartnud ma siin Tartus kandideerida paarile uuele ametipostile.  Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi kirja panna, kui et tere, teie ees on TÜ ametlik esmakursuslasest blogija. Ehk lisaks enda blogile võtsin veel teisegi blogi ülalpidamiskohustuse. Nagu näha, siis ma liiga palju seda vist läbi ei mõelnud, pigem arvasin, et kü

  Õues on parajalt soe, et kanda kleit i , ning parajalt külm, et tõmmata selga sügimantel. Väljas on puud värvilised ja lehed krabisevad jalge all, kuid mina olen sees. Istun oma sooja croissant’ iga Toome kohviku pehmel diivanil, taustaks Marvin Gaye & Tammi Terrell’i „Ain't No Mountain High Enough”. See üks päev, kui unustasin, et riigiõiguse loeng ei alga mitte 8.15, vaid hoopis 8.45. Pool tundi lisaaega, ma ei kurda. Polegi ammu lihtsalt niisama istunud ja mõelnud. Kuigi suuremad kirjanikud võivad mulle siinkohal vastu vaielda, pole mina veel leidnud aega, et Tartus niisama vegeteerida. Päevakava oleks justkui kellegi tundmatu poolt millitäpsusega paika pandud veel enne, kui mul päriselt aimu on, mis juhtuma hakkab. Mina tuhisen muudkui mööda linna, arvates, et kõik on kontrolli all, kuigi tegelikult puudub mul kõige väiksemgi ülevaade tulekul olevatest tähtaegadest ning ülesannetest, millega ma suure tõenäosusega juba ammu oleksin pidanud alustanud olema.

  Tallinnas tavatsesin aeg-ajalt Tartusse puhkama põgeneda. Nüüd Tartus õppides leian ennast Viljandis puhkamast. Otsus tuli suhteliselt spontaanselt öösel kella kolme-nelja vahel, kui mõtlesime kursaõega, et selleaastast pärimusmuusika Lõikuspidu ei saa kuidagi niisama mööda lasta. Eriti, kuna suvine folk lükati ju järgmisesse aastasse. Võiks öelda, et ainuke probleem seisne öömaja leidmises, sest vaesed tudengid nagu me oleme, ei tahtnud kohe kuidagi hotelle ja hosteleid vaadata. Algul lasin kogu töö sõbrannal ära teha, kuid kui tuli välja, et absoluutselt kõik Viljandi tuttavad on hetkel kuskil eemal või siis äärmiselt hõivatud, otsustasin ise sotsiaalmeedias natuke hädakisa teha stiilis “Kas on keegi, kellel on keegi, kes saab Viljandis öömaja pakkuda?” Möödusid loetud sekundid, kui juba oli mu endine kallis klassiõde enda sõbrannaga ühendust võtnud ning ööbimispaik oligi leitud. Vahetasime messengeris paar sõnumit ning plaan oli paigas - Viljandisse sai täitsa ööseks jä