Minu elurütm

Tihti ei tule mul und, sest järgmine päev tundub liiga hirmuäratav. Vahel tean juba ette, et homne toob palju ebamugavaid sündmusi, mille sooviksin hea meelega vahele jätta. Olukorrale ei tule ka kasuks, et olen meister ülemõtlemises. Kuigi sisendan endale positiivseid mõtteid ning proovin ennast uskuma panna, et järgmine päev siiski nii hull ei tule, olen siiski stressis ning tunnen ennast halvasti. Hakkasin siis internetist uurima, kuidas saaks säilitada positiivsust ka negatiivsetes olukordades ning leevendada seda hirmu millegi ees, mis on alles 24h kaugusel. Ekraanile lõi ette lugematul hulgal lehti, kus õpetati endasse uskuma ja kõike muud sellist - vaimset  tasakaalukust. Usun, et ma ei ole optimist ega ka pessimist, vaid enamasti siiski realist. Oskan eelseisva olukorra läbi mõelda nii, et see ei tundugi mulle hirmus, kuid ikkagi ei saa ma sellest negatiivsest tundest lahti. Tahtsin netist leida teaduslikult tõestatud viise, kuidas süstida endasse rõõmsamat meelt, kasvõi

Kevad on nii uskumatult lähedal. Lõpuks ometi sirab päike taevas, tuues päevadesse valgust. Väljas ilusa ilma nägemine ei hajuta veel tähelepanu, vaid motiveerib edasi pürgima ja sihile keskenduma. Muidugi on nüüd see aeg kätte jõudmas, kus järjest enam hakkavad kohustused jälle kuhjuma ja pingeline periood on kohe ukse ees. Kuna see aga veel käes ei ole, siis tuleks elada päev korraga. Ma siin aga mõtlen, et - kas ikka peaks? Kas elada hetkes või keskenduda tulevikule? Kumbki ju ei ole vale... Kuidas ma aga tean, millal ja missugust varianti kasutama peaksin? Ilmselgelt tuleks oma tulevikule mõelda, sest head asjad nõuavad palju tööd ja aega. On vaja ette teada, mida tahan tulevikus, et osata täna selle nimel tööd teha. Eksamid tulevad iga päevaga lähemale ning kui õigel ajal ei alusta, siis ühel hetkel on juba vana materjali kordamisega liiga hilja alustada. Lõppude lõpuks sõltub see kõik ju minu enda initsiatiivist. Usun, et igal juhul on targem varakult oma kohustuste tä

Kuna sõbrapäev on tulekul, siis otsustasin enda kalli trennikaaslase külla kutsuda, et saaksime hulga süsivesikuid sisse ajada. Tegelikult otsustasime suurte küpsetushuvilistena natuke muffinitega mässata.  Hommikupoolikul mõtlesin, et võiks ühed parajalt šokolaadised küpsetised valmis teha, sest mis saaks veel paremini kevadstressi maha võtta kui suhkur? Tehniliselt ei ole kevad veel käeski, aga kõik hakkab juba vaikselt üle pea kasvama. Nüüd, kui ka trennikoormus kasvanud on, siis miks ei võiks ma end vahel lõdvaks lasta ja end veidi premeerida?  Igatahes viskasin taina ahju ning mõtlesin, et tahaks ka ükskord proovida teha suuri ja uhkeid muffineid. Selliseid, mille kaunistamiseks on eraldi aega võetud ning mille lõpptulemusest tavaliselt pilt Instagrammi üles läheb. Miks mitte proovida isegi selliseid teha? Kui raske see ikka olla saab, eks?  Kogu ettevõtmine on aga nii palju lahedam, kui seda kahekesi teha ning nii otsustasin seltsi kutsuda hea sõbranna Maarioni. Tem

Kuigi olen ka eelnevalt spordist rääkinud , siis ühtegi konkreetselt spordile suunatud postitust polegi ma veel kirjutanud. Iga päev proovin astuda samme puhtama eluviisi poole. Mulle meeldib ette kujutada oma ideaalset elu ja siis mõelda, mida ma hetkel teha saan, et minu unelmad ka täituks. Otsustasin, et tahan sel aastal hakata rohkem trenni tegema. Õhtune jalutamine ja 7 minute workout olid sellised varuvariandid. Siiani olen teinud nädalas trenni 4h (2 intensiivsemat ja 2 kergemat treeningut), kuid soovin seda koormust tõsta. Lisaks sellele, et trenn kasvatab vastupidavust, jõudu ja aitab figuuri hoida, on see veel nii mitmel põhjusel kasulik. Ma ei hakka neid siin üles lugema, kuid enim meeldib mulle trenn sellepärast, et see tõstab tohutult mu produktiivsust, süstides minusse uut ja värsket energiat. Peale õhtuseid tantsutrenne on õppimine lihtsalt nii palju kergem olnud. Kui tunnen, et olen väsinud, siis suurim viga oleks trenni ärajätmine. Niisiis hakkasin s