Otsustasin hiljuti laenutada raamatukogust juba teist korda raamatu "Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal", mille on kirjutanud neli prantslannat, et jagada enda saladusi. Raamat tuletas mulle meelde, et elu ei ole üldse nii raske, ning õpetas mind uuesti nautima ka argipäevi. Enesekeskset mõtteviisi ja isekust on teoses kaanest kaaneni, kuid see ei täida mind negatiivsusega, vaid üllataval kombel on seda vahel päris nauditav lugeda. Lugemisaega mul jätkub, sest lõpuks algas ka mul kauaoodatud vaheaeg. Üks nädal, kus saan tunda ennast veel vabamalt ja rõõmsamalt kui tavaliselt. Raamat, mis näitab mulle elu nauditavat poolt, lausa lükkab mind vastu järgmistele päevadele, mille saan luua enda jaoks täiuslikuks. Niisiis olen otsustanud võtta vaheajast viimast ja nautida seda täiega. Umbes nagu " A eg maha: kevade e ri". Põhimõtteliselt on see postitus vastand minu eelmisele kirjutisele, kus rääkisin varahommikusest rutiinist, mis mind käima lükkab
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.