Minu elurütm

Otsustasin hiljuti laenutada raamatukogust juba teist korda raamatu "Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal", mille on kirjutanud neli prantslannat, et jagada enda saladusi.






Raamat tuletas mulle meelde, et elu ei ole üldse nii raske, ning õpetas mind uuesti nautima ka argipäevi. Enesekeskset mõtteviisi ja isekust on teoses kaanest kaaneni, kuid see ei täida mind negatiivsusega, vaid üllataval kombel on seda vahel päris nauditav lugeda. Lugemisaega mul jätkub, sest lõpuks algas ka mul kauaoodatud vaheaeg. Üks nädal, kus saan tunda ennast veel vabamalt ja rõõmsamalt kui tavaliselt.

Raamat, mis näitab mulle elu nauditavat poolt, lausa lükkab mind vastu järgmistele päevadele, mille saan luua enda jaoks täiuslikuks. Niisiis olen otsustanud võtta vaheajast viimast ja nautida seda täiega. Umbes nagu "Aeg maha: kevade eri".

Põhimõtteliselt on see postitus vastand minu eelmisele kirjutisele, kus rääkisin varahommikusest rutiinist, mis mind käima lükkab. Vahel aga peab meel…

Mina olen "hommikuinimene". Minu jaoks ei ole probleem tõusta iga päev kell 7.00 isegi siis, kui olen eelmisel õhtul olnud tavalisest kauem üleval.

Mulle meeldivad hommikud - need on nagu värske algus ja algused on toredad. Mul on tunne, et hommikuti on mul kõige rohkem "minu aega". Enese eest hoolitsemise aeg on mulle endale pühendatud ning seepärast hindan seda väga kõrgelt.

Tean aga, et kõik ei ole sellised "hommikuinimesed”, nii et olen kokku otsinud tegevusi, mida hommikuti teha, et päev saaks rõõmsa hoo sisse.


Ole üks samm ees - Mulle meeldib juba eelneval õhtul läbi mõelda olulised asjad, mis mind järgmisel päeval ees ootavad. Kui on midagi, mida saan eelnevalt ette teha, siis seda ma ka teen. Näiteks ei raiska ma hommikul aega, et kontrollida, et kõik vajaminev kotis kaasas oleks, ma teen seda eelneval õhtul. Samuti saan planeerida varasemalt ette, mida ma järgmisel päeval kannan.

Ajaplaneerimine - ...on muidugi alati oluline, aga leian, et eriti tähtis…

Spordiklubis


Käisin täpselt ühe kuu vältel regulaarselt Reval Spordiklubis ning otsustasin siis pausi teha, et kõik uuesti läbi mõelda. Nüüdseks on esimesest treeningpäevast möödunud 2 kuud. Mida ma siis täheldanud olen?


Ühe kuuga pole muidugi mingeid suuri figuurimuutusi või muud sellist mõtet oodata. Lisatrennis käies ei täheldanudki ma tegelikult mingeid muutusi. Mõtlesin veel, et äkki on üks kuu siiski liiga vähe.

Siiski-siiski - võrreldes esimest ja viimast treeningpäeva oli minu trenni intensiivsus kasvanud.Algul viis minutit kindla harjutuse tegemist (mingil eriskummalisel masinal) arenes lõpuks kümneks minutiks. Ainuke asi, mida ma tähele panin, oligi koormuse kasvamine.




Iseseisev treening


See üks kuu sai ruttu läbi ning varsti oligi käes märtsi algus, mil lõpetasin eraldi spordiklubis käimise, et keskenduda koolile. Ilmad läksid ilusaks ning otsustasin iseseisvalt jooksmas käima hakata. Kui ma sel aastal esimest korda õue Endomondoga (viide) jooksma läksin, avastasin oma ülla…

Viimasel ajal proovin teha kõike vastupidiselt oma tunnetele: olen väsinud - teen treeni, tahaks lõõgastuda ja natuke magusaga patustada - joon tassi rohelist teed ja närin porgandit, näen Youtube’is huvipakkuvaid uusi videoid - panen arvutikaane kiirelt ja valutult kinni ning lähen raamatut lugema, viskan sokid toanurka - võtan kätte kühvli ja harja, haaran ka prügikoti ja hakkan koristama. Produktiivsus sõltub puhtast keskkonnast.
Uskumatu, kui hästi see kõik minu jaoks töötab. Ei mingit virisemist ja vingumist. Enesetunne on minu enda teha.

Leidsin, et nüüd on õige aeg alustada suurpuhastusega. Tuli lihtsalt tuju.

Nagu ikka, kui pean midagi tegema, on esimeseks sammuks arvutist playlist'i mängima panemine.

1) Alustasin sellega, et sorteerisin välja kõik asjad, mida ma enam ei vaja ning esimesena võtsin ette raamaturiiuli. Inimesena, kes loeb suhteliselt palju, pean hoolt kandma, et raamatud, mida poest ostan, mulle reaalselt ka raamaturiiulisse mahuksid. Ega mulle eriti ei m…