Minu elurütm

Mul ei ole üldiselt pikad juhtmed, aga mõni asi võtab aega. Suurte ja tähtsate sündmuste puhul käib arusaamine lainetega.
1. laine – eksamid algavad 2. laine – eksamid on läbi 3. laine – suvi on praktiliselt käes 4. laine – täna on lõpetamine 5. laine – mul on põhikool läbi 6. laine – minu klass läheb lahku 7. laine – ma pean 1. septembril uute inimestega suhtlemist alustama 8. laine – ma ei ole selleks tegelikult valmis
Peale iga sellist lainet käib minu kõhus jõnksatus ja süda hakkab tugevamini kloppima.
Üheksa aastat tagasi olin tõenäoliselt kõige rohkem elevil olev laps üldse. Noh, muidugi oli neid tegelikult veel klassitäite kaupa. Lasteaiast kooli minna oli tohutu samm, mida kõik pägalikud ootasid. Me ei uskunud siis neid kurje vanemaid tuttavaid, õdesid või vendi, kes ütlesid: „Usu mind, sa ei taha kooli minna.” Me ei usu, kuni hakkame kuust kuusse elama vaheaegade nimel. Sügis-, talve-, kevad- ja suvevaheaja nimel. Täna on minu mõtlemine muutunud. Ometi puutun kokku endasar…

Põhjus, miks ma suve alati nii väga ootan, on võimaluste rohkus. See on aeg, kus tunnen, et kõik on võimalik, kõik on lubatud, kõik on tehtav. Juba mais hakkavad minu silme ette kerkima pildid, kuidas sel aastal tulevad lõpuks ometi meeldejäävad 3 kuud. Suvega tekib tunne, et koguneb kindlasti hindamatuid mälestusi, mida endaga kaasa võtta ning meenutada kahekümne aasta pärast.
Jah, ma mõtlen igal kevadel täpselt samamoodi, aga teate mis? Mul pole aimugi, mida ma eelmisel suvel tegin, või üle-eelmisel, või üle-üle-eelmisel. Heal juhul võtan suvest kaasa ühe ilusa päeva, kus mul oli lõbus, ning ülejäänud 92 päeva jäävad tähelepanuta.

Selleks suveks olen teinud endale to-do listi ning kavatsen seda ka teiega jagada. Siin see on:
Suve to-do list 2017
1) Veeta päev telefonita. Lülitada telefon terveks päevaks välja ja saada ilma selleta hakkama.
2) Avastada Eestit. Külastada Eesti linnu, kus ma veel käinud ei ole.
3) Öelda kõigele „jah”. Vahel on küll selline tunne, kui keegi mind välja …

Teate, mida homseks ennustatakse? Vihma. Nii nagu ka ülehomseks ja üleülehomseks. Tore, kas pole?
Vihmaste ilmadega võib kodus üsna igavaks minna, mis siis muud ikka peale hakata kui tassi teega ennast mugavalt diivanile sättida ning üks hea film mängima panna.
Muidugi on sel puhul ammendamatuks filmivalikuks „Harry Potter” või mõni muu kinotükk, mida olen juba 101 korda vaadanud. Samas on alati tore ka enda jaoks uusi filme avastada. Niisiis kirjutan neljast filmist, mida mulle meeldib vihmase ilmaga vaadata. Võib-olla olete neid kõiki näinud ning nendes pole midagi uut, kuid vahest olen siiski suutnud üles märkida mõne veel nägemata linateose.

1) „Nõiutud” („Enchanted”) - Esimesena pean kindlasti välja tooma mõne Disney filmi. Alates sellest korrast, kui ma seda muusikalifilmi kinos vaatamas käisin, on see jäänud minu üheks vaieldamatuks Disney lemmikuks. Võluv kooslus animatsioonidest kui ka ehtsatest näitlejatest paneb iga väikese tüdruku uskuma maagilisse maailma. Algul lääge „…

Tegelikult arvasin, et kirjutan millestki muust, aga ma lihtsalt ei suuda ennast hetkel millekski muuks sundida. Niisiis kirjutan ühe loo oma vaatevinklist põhikooli lõpetajana.

Minu kõige kardetum periood on käes. Väljas on ilus ja roheline, kuid mina pean siin toas passima ja õppima. Noh, ma peaksin õppima ja kordama, aga ausalt, ma ei suuda selleks kuidagi motivatsiooni leida. Tõenäoliselt jätan kõik kordamised viimasele, eksamile eelnevale päevale ning töötan siis hullumiseni.

Olen juba viimased kolm päeva arvanud, et teen endale ühe konkreetse teema matemaatikas selgeks. Ilmselgelt ei ole seda veel juhtunud. Olen uue valemeid hõlmava info suhtes täiesti immuunne, mitte midagi ei jää pähe. Võib-olla jääks ka, kui ma ainult viitsiks natuke rohkem keskenduda.

Minu isa nimetab kevade lõppu „viimaseks spurdiks”, sest siis on vaja kogu jõud mängu panna, millest oleneb suuresti ka tulemus, mille nimel olen kogu aasta töötanud. Probleem seisneb aga selles, et see spurt on liiga pikk. …