Mul ei ole üldiselt pikad juhtmed, aga mõni asi võtab aega. Suurte ja tähtsate sündmuste puhul käib arusaamine lainetega. 1. laine – eksamid algavad 2. laine – eksamid on läbi 3. laine – suvi on praktiliselt käes 4. laine – täna on lõpetamine 5. laine – mul on põhikool läbi 6. laine – minu klass läheb lahku 7. laine – ma pean 1. septembril uute inimestega suhtlemist alustama 8. laine – ma ei ole selleks tegelikult valmis Peale iga sellist lainet käib minu kõhus jõnksatus ja süda hakkab tugevamini kloppima. Üheksa aastat tagasi olin tõenäoliselt kõige rohkem elevil olev laps üldse. Noh, muidugi oli neid tegelikult veel klassitäite kaupa. Lasteaiast kooli minna oli tohutu samm, mida kõik pägalikud ootasid. Me ei uskunud siis neid kurje vanemaid tuttavaid, õdesid või vendi, kes ütlesid: „Usu mind, sa ei taha kooli minna.” Me ei usu, kuni hakkame kuust kuusse elama vaheaegade nimel. Sügis-, talve-, kevad- ja suvevaheaja nimel. Täna on minu mõtlemine muutun
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.