Rämpstoit ja süümepiinad


Minu elurütm on nagu Ameerika mäed: väga kiire tempo, väga aeglane tempo, väga kiire tempo ja siis jälle aeglane. Naasnud kahepäevaselt ürituselt, olin terve järgmise päeva voodis. Otsustasin, et nüüd on õige aeg hakata vaatama seriaali „Friends“, siiski parem hilja kui mitte kunagi. Minu päev koosnes söömisest ja seriaalist ning niisama lebotamisest.
Täna on uus päev. Justkui kangasse kootud käitumismuster ennustab tegusat päeva ning vahetevahel ongi see kõige parem, kui juba tean, et täna peab olema tore ja tegus päev. Kõige halvem variant on see, kui ärkan hommikul ning ei tea, milline päev täna tuleb, sest meeleolu ei ole. Isegi kui tunnen, et kõik läheb sel päeval pekki, on siiski turvaline tunne, sest teadsin seda ette, et täna ei olnud lihtsalt minu päev. Aga täna, täna on minu päev, ma tunnen seda.
Nojah, hommikul olin ikkagi veel seriaali kütkeis. Peale pannkookide küpsetamist kallasin kohvi kruusi ning siirdusin arvuti taha, et vaadata, mida Ross, Rachel, Monica ja need teised teevad. Mainin, et mind jäeti kolmeks päevaks üksinda koju, sest teised pereliikmed läksid väljasõidule. Mina olin aga ikka veel sellest kahepäevasest tripist nii väsinud, et otsustasin koju jääda. Seetõttu hakkas juba veidike ära tüütama see üksindus ning veetsin hea meelega aega arvuti taga.


Tuleb tunnistada, et hommiku magasin maha ega teinudki eriti midagi rohkemat. Ise ka mõtlesin, et imelik, sest ometi olin ju varahommikul tundnud, kuidas täna tuleb minu päev. Ma ei teagi, mida ma veel täpselt tegin, aga ühel hetkel oli juba lõuna käes ning kõht hakkas kuidagi tühjaks minema. Peale erinevate toidukohtade googeldamist otsustasin, et sõelale jääb teada-tuntud Pizzakiosk. Niisiis tuhlasin riidekapi läbi, et leida midagi kõlblikku selga, sest pitsale järgi minemine nõuab ju ilusat ning korras väljanägemist.
Lähim Pizzakiosk asub mu kodu lähedal Rimi juures, nii et otsustasin siis juba ka ühe poetiiru teha, sest oli isu ka millegi „hea” järele. Siit esimene nõuanne, kui juhtud ka olema inimene, kes tunneb rämpstoidu söömisel süümepiinu. 1) Ära osta rämpstoidule lisaks midagi sama kahjulikku. Selle asemel lao endal poekorv täis kõiksugu puuvilju, nii tekib tunne, et see on ainult väike kõrvalehüpe ja tegelikult oled tohutult tervislik. Nii naasingi 3-kilose arbuusi, banaanide ja pähklitega. Kui ma seal poes ringi vaatasin, siis kummitas mu peas mõte, et inimeste keha peegeldab nende poelindile laotud toidupoolist. Järgmine kord, kui kassasabas igavlete, siis visake pilk sellele, mida inimesed ostavad ning millised nad välja näevad. Enamikel juhtudest on seos paratamatult näha. Niisiis tegin seda, mida soovitatakse rangelt mitte teha: mõtlesin, mida teised minust arvavad. Kujutasin ette, kuidas nemad võrdlevad mind ja seda, mida parasjagu ostan ning mulle ei meeldinud see võrdlus mitte üks raas.
Koju jõudes ladusin endale taldrikule tüki pitsat ning läksin teisele korrusele enda laua taha. Magustoiduks sõin magusat arbuusi.


2) Aeglane söömine on parem, nii tunned õigel hetkel, kui kõht on täis saanud. Iga uue tüki järel käisin uuesti trepist alla ja tagasi üles. Ausalt, see ei olnud üldse nii tüütu kui arvata võib. Tavaliselt pistan terve pitsa kõhtu ning siis ka on tunne, et tahaks midagi veel süüa. Täna aga tundsin, et mu kõht oli täis juba siis, kui olin alles poole peal. Nii suutsin säilitada ülejäänud osa õhtuks.
Värsked puuviljad andsid mulle palju inspiratsiooni, mida vajasin, sest tundsin juba tõsiseid süümekaid, et olen kogu aeg arvuti taga istunud ja pealekauba veel mingit jama näost sisse ajanud. Proovisin oma aega kuidagi teisiti veeta – pesin nõusid, koristasin, lugesin, mängisin kassiga. Umbes üheksa paiku avastasin, et ma pole ka tegelikult palju liikunud, mis oleks mulle andnud võimaluse energiat kulutada. Tõmbasin siis rulluisud jalga ja läksin kultuurikilomeetrile. Lihtsalt tundsin, kuidas ma ei saa enam kauem istuda ning seda homse peale jätta, vaid pean juba täna sõitma minema.
3) Leia väikeseid viise, kuidas söödud kalorid ära kulutada. Tagasi tulles oli ka emotsionaalselt palju parem olla.

Nii see päevake läks nagu poleks seda olnudki. Samas oli siin ikkagi midagi nii võluvalt tavalist, et oli tunne, et tahan sellest kirjutada. Lõppude lõpuks lihtsuses peitub võlu ja vahest ongi üks argipäev muutunud inspiratsiooniallikaks, mida teistelgi päevadel meeles pidada.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused