Täpselt samamoodi nagu tõenäoliselt enamik eestlasi, istun ka mina teleri ees, kus parasjagu käib pidulik kätlemine, ning hoian sellel vaid poole silmaga pilku peal. Kerin oma peas mõtteid läbi ning imestan, kas mul tõesti pole enam midagi öelda, midagi kommenteerida meie kodumaa sajanda sünnipäeva puhul? Midagi võiks ju nagu ikka öelda, ikkagi pidulik aastapäev. Mulle aga tundub, et olen juba kõik oma südamelt ära rääkinud nii pere seltsis, koolipingis kui ka aktusel. Millest mina pole rääkinud, on juttu teinud kõik teised, nii et tõepoolest tundub, et absoluutselt kõik on öeldud. Aga see poleks ju sugugi paslik, kui ma meie vabariigist täna ei räägiks, sest sajas sünnipäev on ju ikkagi ainult üks kord elus. Kujutan ette, kuidas kunagi küsivad mult minu lapselapsed: „Vanaema, kas sa olid siis elus, kui Eesti saja-aastaseks sai?”, sest nende arvates oleks see kindlasti hirmus kaua aega tagasi juhtunud. Võib-olla küsiksid nad veel, et kas ma siis ka elasin, kui Eest
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.