Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2018 postitused

Palju õnne, EV100

Täpselt samamoodi nagu tõenäoliselt enamik eestlasi, istun ka mina teleri ees, kus parasjagu käib pidulik kätlemine, ning hoian sellel vaid poole silmaga pilku peal.
Kerin oma peas mõtteid läbi ning imestan, kas mul tõesti pole enam midagi öelda, midagi kommenteerida meie kodumaa sajanda sünnipäeva puhul? Midagi võiks ju nagu ikka öelda, ikkagi pidulik aastapäev. Mulle aga tundub, et olen juba kõik oma südamelt ära rääkinud nii pere seltsis, koolipingis kui ka aktusel. Millest mina pole rääkinud, on juttu teinud kõik teised, nii et tõepoolest tundub, et absoluutselt kõik on öeldud.
Aga see poleks ju sugugi paslik, kui ma meie vabariigist täna ei räägiks, sest sajas sünnipäev on ju ikkagi ainult üks kord elus.
Kujutan ette, kuidas kunagi küsivad mult minu lapselapsed: „Vanaema, kas sa olid siis elus, kui Eesti saja-aastaseks sai?”, sest nende arvates oleks see kindlasti hirmus kaua aega tagasi juhtunud. Võib-olla küsiksid nad veel, et kas ma siis ka elasin, kui Eesti sündis, sest nagu k…

Meik: kanda või mitte kanda?

Oma riiulit vaadates võin öelda, et mul on päris normaalne kogus meigitooteid. Kindlasti on inimesi, kellel on minust rohkem ning ka inimesi, kellel on minust vähem kosmeetikat. Ma ei kanna meiki igapäevaselt, tavaliselt meeldib mulle sellega mängida enne pidusid, kuid on ka tavalisi päevi, kus mul on lihtsalt tuju oma välimusele rohkem rõhku panna. Jah, tunnen, et kohati teeb see mind ilusamaks, kuid samas ma ei arva, et oleksin selleta koledam. Peamiselt kasutan kosmeetikatooteid kui eneseväljendusviisi. Ma ei ole hea joonistaja ega kunstnik, seega tunnen ennast korda tehes, et mul on võimalus kasutada seda loomingulisemat poolt endast. Lisaks on hommikul peegli ees enda korda sättimine veidralt rahustav tegevus. Naudin enda jaoks aja võtmist.


Mis mulle aga ei meeldi, on see, et ühiskonnas on levinud üldine heakskiit välimusele, mida on meigiga üles tuunitud. Üldjuhul on see kõik väga segane, sest inimesed korraga kiidavad ja laidavad maha selle kandmist, kuid mina olen eelkõige kokk…

Laura vahetusaasta Austraalias ja Uus-Meremaal

On neid, kes unistavad paremast tulevikust, ning neid, kes rabavad iga päev tööd teha, et neil oleks ilus tulevik. Mina alles unistan oma seiklusi täis elust, kuid on noori, kes juba praegu teevad kõik, mis nende võimuses, et endale ise seiklusi luua. Just nende tahtejõu, visaduse ja sihikindluse pärast imetlen selliseid inimesi kõige rohkem.

Kui inimesed julgevad unistada, on neil juba pool võitu. Kui nad julgevad aga ka selle nimel töötada, on nad praktiliselt juba võitnud. Ning kui minul on kasvõi kõige väiksemgi võimalus teisi aidata, olen olemas. Sõbrapäev on lähedal ning millal veel oleks mul parem aeg oma imelist sõpra toetada, et ta oma unistuseni jõuaks.

Minu kalli klassiõe Laura Johanna Uuseni unistus on minna vahetusaastale Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Jutt käib minu armsast sõbrannast, kes õpib koos minuga Tallinna 21. Kooli gümnaasiumi humanitaarsuunas.

Lisaks kooris ja ansamblis laulmisele ning viiuli ja ukulele mängimisele leiab Laura ka aega, et oma pikaajaliseeesmär…

Jesper Parve „Minu Bali. Oma väe otsingul” ja „Minu-sarjast"

Ma ei olnud tegelikult alguses suur "Minu-sarja" sõber. Esimest korda ühte sellist raamatut kätte võttes (oli see nüüd "Minu Hispaania" või "Minu Tai", kes seda enam mäletab) olid minu ootused juba kohe alguses naeruväärselt kõrged. Ootasin, et raamat viiks mu täiesti teistsugusesse miljöösse, kus hoitaks mind esimesest viimase leheküljeni, ning tutvustaks mulle kõike võrratut ja Eestile vastupidist. Lootsin, et tunnen pärast esimese raamatu lugemist nagu oleksin ise sel imelisel maal (oli see siis Hispaania või Tai) paar aastat veetnud.
Paraku see aga nii ei olnud. Ükskõik kui hea sisu ka on, kui kirjutamisstiil mulle ei meeldi, ei suuda ma ka raamatut armastada. Hea raamat on selline, mille võib põhimõtteliselt algusest lõpuni ühe korraga läbi lugeda. Maksimaalselt kulub ühe tõeliselt hea teose läbilugemiseks kaks päeva. Kui pööran rohkem tähelepanu leheküljenumbritele kui sõnadele, on midagi valesti. Niisiis ei olnud minu esimesed kogemused "Minu-s…