Minu elurütm

Kas tunnete? Sügis on kohal oma täies hiilguses! September hellitas meid oma soojemapoolsete ilmadega ning andis siis hellalt üle karge oktoobrikuu embusse. Meid võttis omaks tõeline sügis, mille tunneb ära lõhnast, maitsest, meeleolust ja sisetundest. Olen terve nädalavahetuse palavikuliselt kirjutanud. Teha on küllaga: koolitööd ja lisaprojektid nõuavad halastamatult neile pühendumist ja ei saa öelda, et ma veel täielikus ajapuuduses oleksin, aga sinnapoole hakkab see vaikselt liikuma. Siiski... ma ei kurda. Mida rohkem ülesandeid, seda põnevam on, võtaks veel kuhjaga juurdegi. Nüüdseks oleme kõik viimase kuuga töörütmi kätte saanud ja kuidagi peab leidma balansi kooli ja vaba aja vahel, et oma aega veeta sügismõnusid nautides. Millised on aga need sügismõnud, millele vihjasin? Võin need kõik kohe üles loetleda! Sügiskuud on mõeldud: Filmide vaatamiseks – On äärmiselt tore õhtul pere või sõpradega koos diivanil istuda ja mõnda va

Paljud teist on kindlasti teadlikud minu suhtest kohviga. See on tugev ja murdumatu. Paljud teist on ka öelnud, et mul on tõsine sõltuvus. Sõltuvus võib mul ju olla, aga sõltlaseks ma ennast ei pea ning seda otsustasin ma teile (ja peamiselt iseendale) tõestada, olles 2 nädalat kohvita. Alustame algusest – minu elu kohviga Umbes eelmise õppeaasta lõpus märkasin, et igahommikune kohv on minu jaoks harjumuseks kujunenud. Põhjus, miks ma endale iga päev kohvi tegin, ei peitunud selles, et teistmoodi poleks ma funktsioneerinud. Ei, see pole põhjus, miks ma kohvi nii väga armastan. Mulle meeldib kohv samal põhimõttel nagu mulle meeldib teha trenni – see on aeg minu enda jaoks. See on omaette protsess: kohvifiltrite täitmine, vee lisamine, nupu vajutamine, kohvi tassi kallamine ja selle sõõm-sõõmult rüüpamine. See on ainuke aeg varahommikul, kui ma ei mõtle eesseisvale päevale ja kõikidele kontrolltöödele, mis mul südame pahaks ajavad. Mul on lihtsalt rõõm viibida s

„ A counterintuitive approach to living a good life” – M. Manson Mõtlesin, et on aeg teile tutvustada jälle mõnda head raamatut, mis minu tähelepanu täielikult endale haaranud on. Kindlasti võivad inimesed, kes minuga igapäevaselt kokku puutuvad, kinnitada, et ma pole suutnud lõpetada rääkimist ühest raamatust, mille veel suve lõpus läbi lugeda jõudsin. Minu number üks lugemissoovitus kõigile on Mark Mansoni kirjutatud teos „The Subtle Art of Not Giving a F*ck”. Kahjuks ei ole seda küll veel eesti keelde tõlgitud, kuid teisalt kaasneks sellega oht, et osa raamatu briljantsusest tõlkes kaduma läheks. Tegemist pole kuskilt otsast eneseabiraamatuga (kuigi nõnda on raamatu tagakaanel vihjatud), võin öelda neile, kes sedasorti žanrit kardavad. Teos on kirjutatud põhimõttel, et elu saladus ei peitu kogu aeg üdini positiivses meelestatuses.   Üks põhjustest, miks raamat mulle nii väga meeldis ja korda läks, on, et see ei ole mõne tüüpilise rikka är

Palju õnne, esimene koolinädal on üle elatud ja nüüd on aeg kontroll enda kätte võtta ning sügisele hooga vastu minna. Mis mind huvitab, on see, kuidas oma prioriteedid paika panna ning oma tegemisi õigel rajal hoida. Pole võimalik hüpata ühest aastaajast teise ja oodata silmnähtavat muutust. Jah, ma võin oma sügise playlist ’ il nonstop mängida lasta ja tellida nii palju pumpkin spice ja maple latte ’ sid, kui tahan, kuid soojad ilmad ja harjutud vabadustunne kutsuvad õppetöö sinnapaika jätma ja kuuma joogi asemel kosutavat jääkohvi võtma. Muidu ju ei omakski konkreetne aastaaeg nii suurt tähtsust (eriti arvestades, et kalendri järgi kestab veel suvi), kui ainult me kõik ei kibeleks kootud kampsunite, tumedate huulevärvide, küünlaleekide ja küpsetiste järele. Kooli algus tähendab sügist ja see omakorda mitte eriti reaalsusele vastavat kujutlust soojadest toonidest segatud hubase meluga. Jah, suvi oli mõnus, nii-nii mõnus ja kogu selle positiivse ja rahuliku me

See on siin, see on kohal ja ei ole midagi, mida selle vastu teha saaks. Ainuke võimalus on leppida ja proovida (uuesti) harjuda selle kõigega: kodutööd, vara ärkamine, pikad päevad, lugematud tööd jne. Kuna mulle isiklikult kuluks hädasti ära üks loeng teemal „Kuidas teha nii, et kool ei sakiks ja kannatada kuidagi viimased kaks aastat ära?”, siis olen endale võtnud eesmärgiks iga hinna eest kasvõi natuke ootusärevust sisse süstida. Ühesõnaga positiivne enesesisendus ja muu selletaoline. Mis ma oskan öelda, üheteistkümnendal aastal on lihtsalt juba tõsiselt villand saanud.  Aga aitab halast ja asugem tegutsema ehk veenma ennast, et ma tõepoolest tahan järgmised 9 ja pool kuud koolis käia. Alustame enda viimisest koolilainele. Ükskõik kui palju erinevaid lehekülgi ma pole läbi kamminud ( how to get ready for back to school ), on seal alati kirjas: “Hakka ettevalmistusi tegema vaikselt.” Ehk vara ärkamist peab hakkama tasapisi harjutama jne. Noh, ma arvan, et