Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2019 postitused

Terve päev internetita

Tundub võimatu, kas pole? Mõni võiks isegi öelda, et selline katse vabatahtlikult ette võtta on täiesti absurdne, aga tundsin, et see oli lausa hädavajalik.  

Lõpuks ometi saabus eriti kauaoodatud vaheaeg (arvestades, et eelmist vaheaega mul praktiliselt kunstinädalatõttu polnudki) ning selleks, et nädalast viimast võtta, tuleb oma puhkust õigesti alustada. Olen juba kirjutanud, kuidas parim viis oma vaheaega veetaoleks, aga mitte sellest, kuidas on parim viis sellega algust teha – täieliku sotsiaalmeedia detox’iga. 

Põhjus oli lihtne – olin nii lõpmata väsinud sellest pidevast uudiste ülevoolust, 24/7 kõige ebaolulisega kursist olemisest ning survest hoida teisi enda eluga alati kursis. Ainuüksi kool on juba puhas naljanumber, sest on täiesti mõeldamatu koolipäeval telefon välja lülitada. E-koolis on kodutööd, klassi-chat’is käib iga sekund pidev arutelu, uudiste jagamine või abi küsimine, veel on vaja vaadata tunniplaani, söögivahetundide aegu või uut erakorralist klassijuhataja posti…

Kuidas muuta halb päev heaks

Teate küll neid päevi, kus oleks nagu vasaku jalaga voodist välja astunud ja peab kalendrit eraldi kontrollima, et ega juhuslikult 13 reede pole. On paratamatu, et vahel meil selliseid päevi esineb ja siis tuleb ennast emotsionaalselt uuesti kokku koguda, et päev lihtsalt kuidagi üle elada.

Ma ei hakka ette loetlema tegevusi, kuidas mõtteid mujale viia, vaid just vastupidi, kirjutan, kuidas mõtteid juhtida ning millele tuleks oma tähelepanu koondada.

Sul on häid ja halbu päevi.

Esiteks võta see omaks ja lepi sellega. Tunnista, et sul on halb tuju ja et sul pole halli aimugi, kuidas seda muuta ning võib-olla pole sul täna jaksugi, et seda muuta. Kõige levinuma mustri järgi ei koosne see neetud päev enam ainult ühest negatiivsest juhtumist, vaid mitmest – neid aina sajab üksteisele otsa, lämmatades tükk tüki haaval kõige pisemagi rõõmukiire, mis veel ehk kuskil sügaval peidus oli. Mõnel puhul võib aidata murede väiksemaks mõtlemine (“Ah, sellest ei sõltu tegelikult midagi”), aga minu puh…

Vaiksed õhtud kodus

Alustasin esimest korda blogimist muuhulgas ka sellepärast, et mul oli kange soov anda teistele edasi teatud vaibe (vabandust, aga selle jaoks ei ole head eestikeelset sõna).

Vahel on selleks tervislik eluviis ja vahel vastupidi mitte nii tervislik, vahel õhtused meeleolud ning vahel hommikuga seotud tunded.

Kui eelmine nädal kutsusin teid Londoni õhkkonda, siis täna loodan läbi interneti edasi anda kõige siiramat kodutunnet. Sellist, kus uksest sisse astudes tervitab värske kohvi hõng (ilma kohvita ei oleks see ju minu kodu) ning äsja ahjust välja võetud muffinid.

Päev hakkab juba vaikselt läbi saama, kell kukub seitse, ometigi oleks veel võimalus nii palju korda saata. Tasakaal on üks hindamatu väärtus siin planeedil ja hilisõhtustele toimetustele ja pidudele on hiilgavaks vastandiks vaiksed õhtupoolikud kodus.

Valmis oleks veel vaja kirjutada paar koolitööd, et neid mitte pühapäevale lükata, niisiis tuli mul spontaanne mõte äsjavalminud muffinite (leidsin sellise imelise retsepti) …

Londoni muljed

"In London, love and scandal are considered the best sweeteners of tea." – John Osbourne

Võtsin endale ühe pika nädalalõpu ja puhkasin kolm päeva (neljas kulus reisimiseks) Euroopa metropolis, Londonis. Sinna minek oli nii mõnus ning eriti nauditavaks tegi olukorra teadmine, et teised olid samal ajal koolis või tööl, kui mina seitsme tuule poole kihutasin. (Minu reisi ettevalmistusest saad lugeda tagantjärele siit.)



Lennukist maha astudes võttis meid vastu soe ja isegi pisut lämbe õhk, nagu oleks sattunud kasvuhoonesse. Meie seal veedetud ajal kõikusid temperatuurid 6-11 plusskraadi vahel, mis oli ütlemata toredaks vahelduseks Eesti miinuskraadidele. Lennujaamas sujus kõik üllatavalt kiiresti ning kui olime rongiga rohkem Londoni südamesse sõitnud, hakkas juba perroonil kõrva maailma kõige ilusam inglise keel, ning eemalt oli näha erudeeritud väljanägemisega britte jaamas voorimas. Olime jõudnud omadega vist kuskile ärilinnakusse, sest tänavatel kandsid mehed ainult ülikondi, …