Vaiksed õhtud kodus




Alustasin esimest korda blogimist muuhulgas ka sellepärast, et mul oli kange soov anda teistele edasi teatud vaibe (vabandust, aga selle jaoks ei ole head eestikeelset sõna).


Vahel on selleks tervislik eluviis ja vahel vastupidi mitte nii tervislik, vahel õhtused meeleolud ning vahel hommikuga seotud tunded.


Kui eelmine nädal kutsusin teid Londoni õhkkonda, siis täna loodan läbi interneti edasi anda kõige siiramat kodutunnet. Sellist, kus uksest sisse astudes tervitab värske kohvi hõng (ilma kohvita ei oleks see ju minu kodu) ning äsja ahjust välja võetud muffinid.


Päev hakkab juba vaikselt läbi saama, kell kukub seitse, ometigi oleks veel võimalus nii palju korda saata. Tasakaal on üks hindamatu väärtus siin planeedil ja hilisõhtustele toimetustele ja pidudele on hiilgavaks vastandiks vaiksed õhtupoolikud kodus.


Valmis oleks veel vaja kirjutada paar koolitööd, et neid mitte pühapäevale lükata, niisiis tuli mul spontaanne mõte äsjavalminud muffinite (leidsin sellise imelise retsepti) kõrvale ka kohvi teha, mis sest, et tavaliselt proovin õhtuti kofeiini vältida.


Olen enda jaoks viimasel ajal nii palju head uut muusikat avastanud, et on lausa valus kuulata ainult ühte albumit korraga. Pendeldan mitme erineva artisti vahel ning üleüldse olen hetkel muusikast kuidagi veel rohkem sisse võetud kui tavaliselt. Igal juhul mängib mul hetkel Spotify’st Ewert and the Two Dragons’i uus album: “Hands Around the Moon”. Nende uued laulud on sama head nagu albumi pealkirigi. Päriselt ka, olen nende värskeimast loomingust täiesti vaimustuses, tohutult mõnus muusika, mida soovitan kuulata (eriti laule “I Believe (in You)”, “Journey” ja “Little Love” – minu lemmikud)


Minu tavapärasest tugevam kiindumus heliloomingu vastu küündib koguni elulooraamatuteni. Las ma täpsustan. Juhtusin nädal tagasi vaatama eelmisel aastal valminud filmi “Bohemian Rhapsody”, mis räägib  Queeni, eesotsas Freddie Mercury, teekonnast. Minu üllatuseks õnnestus linateosel jätta mulle nii sügav mulje (kipun olema muidugi hetkel ka üsna kergesti mõjutatav), et juba järgmisel päeval laenutasin Mark Blake’i kokkupandud raamatu: “Queen. Rääkimata lugu” ja sellest ajast pole ma suutnud väga millelegi muule mõelda. Tutvusin lähemalt ka nende loominguga ning nüüd olen (enda arvates 30 aastat liiga hilja) faasis, kus nende lood kõlavad mu playlistis nonstop.


Natuke loen, natuke küpsetan, natuke šoppan Loomelinnakus, natuke käin joogas ja palju rohkem kui natuke kuulan muusikat – sellisel mõõdukal kiirusel minu nädalavahetused kulgevadki.






Kommentaarid

Populaarsed postitused