Minu elurütm

Oh, koolivaheajal pole vigagi. Saab tõusta hilja ja süüa teisipäeva hommikuks pannkooke, ja lõunaks ja õhtusöögiks ka. Rulluisutada T-särgi väel keskpäeva päikese all, lugeda raamatuid, vaadata filme ning kuulata järjest ükshaaval läbi isa plaadikogu. Kirjutasin hiljuti, kuidas tuulasin Vintage Humanas ringi ning hakkasin seejärel mõtlema, et tegelikult olen viimasel ajal päris palju aega veetnud kaltsukates. Küllap kannustab mind tagant tahe käituda rahaga vastutustundlikult, soov erineda massist ja kanda midagi unikaalset ning oma panuse annab ka viimasel ajal luubi all olevad kliimaprobleemid ja keskkonnasäästlikkus. Olen teinud ka juttu, kuidas taolised poed võivad vahel ikkagi ebamõistlikult kallid olla, nii et ost ei tasu ennast lihtsalt ära, kuid selle vastu aitavad konkreetsed soodustusi täis päevad, kus näiteks kõik asjad on müügil ainult euroga või siis 50% soodustusega. Ühesõnaga olen leidnud ennast üha sagedamini taaskasutuspoodides ringi vaatamas ja

See on lihtne! Ära otsi inspiratsiooni, tekita see, leiuta, mõtle ise välja. Selle asemel, et internetist abi otsida, lülita ennast parem maailmast välja ja kuula enda mõtteid isegi siis, kui need algul on peidus. Kui sul on raske oma sõnu vaikides kirja panna, siis kirjuta häälega. Loe valjult kaasa ning trüki paberile sõnu, mis kõlavad hästi ka häälega ette lugedes. Kirjuta algul südamest, see ei pea loogiline olema, see ei pea isegi mitte ilus ja sujuv tekst olema. Tähtis on lihtsalt näha silme ees seda, mille suunas liikuma hakata. Tee seda, mida naudid. Kes teab, võib-olla hakkavad sõnad paremini jooksma, kui ühes käes on varuks jäätisetops. Lugeja saab ju aru, kas ta loeb kirjatükki, mis valminud piineldes ja sõnu meeleheitlikult klapitada püüdes, või hoopis midagi, millega autor ka ise pärast rahule on jäänud. Meelerahu kumab tekstist läbi nagu valgus. Vaatasin just filmi “Midnight in Paris” ja see on üks ägedamaid filme, mida olen n

Kui see igav ja väsitav hooaeg mulle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et ei tasu meelt heita. Kõigele tasub läheneda huumoriga ning ei tohi lasta sädemel enda sees kustuda. Kondasin Vintage Humanas ringi (mitte sellepärast, et see on praegu jube moes, vaid see asub mulle lihtsalt väga lähedal nüüd) ja seal on nii palju ägedaid riideid. Kõik on muidugi kallim kui Humana kauba kohta oletada võiks, aga rõivad on seal huvitavad. Igal juhul tiirutasin seal vabal lõunapoolikul ringi ja kuhjasin kätte hunniku pükse, seelikuid ja kleite. Proovikabiinis istusid nagu ikka mõned riided hästi, teised mitte nii väga. Ühed püksid olid eriti lahedad, sellised õhukesed ja sinised, kuid muremõte, mis nendega kaasnes, oli, et mis mõtet neid päriselt osta on, kui koolis ei lubataks niikuinii sellistega ringi käia. “Kool on ametiasutus, seal peab olema korrektne riietus, bla-bla-bla.” Otsustasin rakendada oma viimase aja lemmikmõtteviisi ehk “vahet pole”. Püksid on ilusad

Hetkel on lihtsalt üks selliseid aegu, et esimest korda suutis mul isegi blogi täiesti meelest minna, sest kõik, millest ma praegu mõelda suudan, on ainult la langue française. Mingi hullu idee ajendil käisin nädalalõpul ka paar päeva tööl ning nii keerles mu elu kooli ja töö ümber. Millegipärast mõjus kellakeeramine mulle ka veel ekstra raskelt, sest tundsin 24/7 pidevat väsimust, ja kõik, mida päriselt teha oleksin soovinud, oleks olnud ennast lihtsalt välja magada. Esimene puhkepäev oli mul alles pühapäeval, mil sain magada, kuid ikkagi mitte nii palju, kui oleksin päriselt soovinud. Praegu on lihtsalt raske aeg. Nii raske, et eelmisel neljapäeval pidin lausa 3 tassi kohvi jooma, et oma eluga hakkama saada, aga pole hullu. Üks murdumiskoht oli ning peale seda oli kuidagi kergem olla. Lihtsalt mõtlen, et liiga palju ei maksa ka stressata. Mul ongi vist kaks äärmust: väga intensiivne ülemõtlemine või selline zen -olek. Vähemalt sõpradega on mõ