Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2019 postitused

On need arenguvestlused ikka vajalikud?

Kirjeldasin pisut oma isale hiljuti toimunud arenguvestlust, mis koolis ikka igal aastal toimub, mille peale suunas isa mind lugema sarnasel teemal kirjutatud artiklit.

Kel huvi, siis soovitan sellele lühikesele kirjutisele pilgu peale visata.

https://edasi.org/40710/ruti-einpalu-kuraditosin-koledat-lugu-arenguvestlustest/

Hakkasin mõtlema, et need arenguvestlused on ikka imelikud ja ausalt öeldes üsna koomilised ka.

Esiteks tuleb enne vestlusele minekut ära täita mingi pikk küsimustik, mis on igal aastal täpselt samasugune. Ei mina ega minu ema viitsi seda kunagi teha, kuid kuna see on ikkagi kohustuslikuks tehtud, siis kriban sinna tavaliselt mingit suvalist jama kokku. Pärast küll pisut piinlik on, kui õpetaja otse nina ees minu vastuseid loeb, et neist rääkima hakata, kuid mis teha.

Niisiis kulub enamik vestluse ajast vastuste analüüsimisele, kuid õpilasega, kelle elu on justkui täiesti korras, ei ole just paljust rääkida.

Minult küsiti, et mis minu selle õppeaasta edasised eesmärgi…

Lemmiktsitaadid ja suvine atmosfäär

Esiteks.

Olen omadega veidras kohas, kui soovite võimalust samastuda, siis kuulake Miljardeid või Nagy Bögöt ja lugege Stanisław Jerzy Lec'i raamatut.

Päris ausalt on tegu geniaalse mehega, kes on muu hulgas kirjutanud:

“Elu on ebatervislik asi. Kes elab, see sureb.”

“Isegi tema vaikimises oli keelevigu.”

“Tahtsin maailmale ütelda ainult ühe sõna. See ei õnnestunud, minust sai kirjanik.”

“Optimism ja pessimism erinevad teineteisest ainult selle poolest, et annavad maailmalõpule erineva tähtaja.”

“Mõtlematus tapab. Põhiliselt teisi.”

“Ta pani toime kuritöö: tappis inimese! Eneses.”

“Maailma üleasustus on viinud selleni, et ühes isikus elab mitu inimest.”

“Meie vaated kattuvad. Oleneb ainult, kumb kumma oma katab.”

“Meile meeldiks, et meie sisehääl tuleks meisse väljastpoolt.”



Teiseks.

Teate, ma olen õnnelikus staadiumis. Võib-olla olen lihtsalt väsinud staadiumis. Võib-olla olen mõlemas, aga kuidagi hea on olla.

Viimased kaks õhtut on olnud magusalt joovastavad ning kui päeval ammutan energiat …

Miks on nii raske kohustuslikud unetunnid täis saada?

Kõik sai alguse ühest eksperimendist, mille tulemused olid kaugelt liiga segased, et sealt midagi järeldada.

Mõtlesin, et oleks jube äge viia läbi katse, kus magan nädal aega järjest üle 8 tunni, sest tahtsin näha, mis tunne see oleks, kui saaksin päriselt kõik vajalikud unetunnid täis. Pole vaja vist enam üle korrata, et see kujunes huvitavaks nädalaks, kuid siiski vähem edukaks kui olin algul lootnud. Enda kaitseks võin ju öelda, et valisin halvima võimaliku nädala, et vara magama minna, kuid tegelikult ei ole ju olemas sellist asja nagu hea või halb nädal – vajalikud unetunnid võiks täis saada igal juhul.

Minu plaan oli lihtne: 21.00 hakata sättima magama minema, 21.30 olla voodis, hiljemalt 22.15 lõpetada lugemine ja jääda magama, et tõusta järgmisel hommikul 6.50 – ja nii 7 päeva järjest. Milles küsimus –easy peasy lemon squeezy, eks?

Vale!



Kõik, mis valesti läks:

Ühel õhtul olin 21.00 alles õues. Teisel jõudsin õppimisega valmis alles 23.00. Mõnikord hakkasin juba 20.00 või veel varem…

Puhkus Berliinis

"Mul oli tunne, nagu oleksin teel kuskile mujale kui Eestisse. Nagu oleks London olnud ainult algus, edasi tuleksid Pariis, Rooma, Ateena jne. Võtaks ette kõik suurlinnad ja kihutaks aina edasi päikese poole." – nii lõppes minu viimane reisiteemaline postitus ning siin ma nüüd olen, kolm kuud hiljem, kirjutamas oma vahetust reisist Berliini.

Reis Saksamaale on nagu hea kohvi joomine: kuum, võluv, oodates nõnda ihaldusväärne, kuid kestab vaid silmapilgu, lõppedes samal hetkel, kui jõuad alles esimese lonksu rüübata.



Kuigi ametlikult oli tegu neljapäevase klassiekskursiooniga, siis kõik koos veetsime aega täpselt ühel hommikupoolikul bussis linnaekskursioonil ja ühel õhtul väljas restoran-baaris. Lennupiletid soetasime sõbrannaga klassist eraldi, et saada need võimalikult hea hinnaga ning seetõttu lendasime edasi-tagasi omal vastutusel.

Saksamaale jõudes oli ilm tavalise eestlase jaoks vaat et troopiline: ilma mingi kahtluseta oli väljas vähemalt 25 kraadi sooja, nii et liikusin…