Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2019 postitused

Kuidas suvi on tervisele kasulik

Samamoodi nagu olen igipõline uskuja šokolaadi võimesse ravida nii mõnigi haigus, olen ka suveusku inimene. Midagi peab olema päris korrast ära, kui isegi päike, hõlmates endas soojust, valgust ja küllaldaselt D-vitamiini, olukorda paremaks muuta ei saa. 

Kolm suvekuud ei tugevda mitte ainult meie füüsilist (vastu võivad vaielda muidugi need vaesekesed, kes koleda iroonia tõttu praegu juhtuvad haiged olema) vaid ilmselgelt ka vaimset tervist. 

Peapööritusi on vähem, hingata on lihtsam ja naeratus püsib kauem suul. Mõttes keerlevad küsimused, kas mul on kogu aeg nii hea tuju olnud? Eneseanalüüsi käigus kerkib esile kahtlus: kumb mina on tõelisem, kas see, kes rõõmustab mind vaid 3-4 kuud aastas, või see, kes mulle ülejäänud aja seltsi pakub? Mõned omadused oleks justkui kogu aeg olemas olnud, kuid viimaks ometi kerkivad need esile. 

Suviti on mul võrdlemisi lihtne ennast hästi tunda: ümbritsen ennast ainult inimestega, kes mulle rõõmu pakuvad ning rohkemat pole vaja. Igal suvel leian enna…

Sentimentaalsete esemete äraviskamine

Tuleb välja, et ma olen vist kõige sentimentaalsem inimene, keda tean. Nali peitub selles, et olin pikka aega raudkindel, et minus ei peitu kübekestki sentimentaalsust, kuni hakkasin enda puhul täheldama üha naljakamaid nüansse.

Nagu näiteks:

Kaldun meilis alles hoidma e-kirju, mis tuletavad mulle meelde häid sündmusi, millega seotud olin. Kuigi võiksin meilid vabalt ära kustutada, on need mul ikkagi seal alles, justkui kinnituseks, et ma tõepoolest olin osa millestki ägedast. 

Reisilt tagasi tulles on mul kahju ära visata kõige naljakamaid asju, näiteks rongi- või muuseumipileteid – põhimõtteliselt tavalisi paberilipikuid. Need seostuvad mälestustega välismaal ning miski minus tahab neist kõvasti kinni hoida ning ei lase niisama prügikasti visata.

Mul on raskusi, et oma korktahvlit korras hoida, kipun sinna kinnitama igasugust jama, mis taaskord meenutab mulle möödunut. Käepaelad, kleepsud, postkaardid, pildid, talongid – ma ei ole just väga valiv, mis sinna üles läheb. Sealt pärast aga …

Minu arm

Jälle möödus see nii kiiresti, et jõudnud õieti silmagi pilgutada, kui juba oli kauaoodatud laulupidu läbi ning laulikud, mida sai aasta aega hoitud oma elu hinnaga, võis riiulinurka oma ärateenitud puhkust nautima saata.

See ainuke proov, sel ühel päeval enne laulupidu oli enamjaolt masendav. Pilvine, tuuline, ootust täis. Vihma sadas korralikult ning lauluväljakult pidi tagasi sõitma bussiga, mis oli täis läbimärgi ja külmetunud inimesi. Koju jõudes mässisin ennast paksu teki sisse, jõin kuuma teed ja palusin, et järgmisel päeval tuleks pisutki parem ilm. Muretsesin veel üleliia sellegi pärast, et mis riided ma siis rongkäiku selga panema peaksin, kui tuleb sama külm ja vihmane ilm, sest kõik ilmajaamad olid seda ju ennustanud. Otsustasin valge kleidi alla kuhjata nii palju särke kui võimalik ning peale otsida veel paksu heleda kampsuni.

Laulupeo esimesel päeval olin valmis. Hommikul toimus veel viimane proov, kuhu kimasin rattaga, et see siis õhtuks ootama jätta ning sõitsin viimaste…

Rabamatk

Olen täis uut pealehakkamist ja värskust. Jalad on pisut väsinud ning tuimad, kuid keha pakatab energiast ning ma pole päris kindel, kas vooluallikaks on rongijaamast kaasa haaratud cappuccino, hommikune ujumaskäik, põllu pealt nopitud herned või maaõhk.

Olen ma ainus, kellele näib, et on olemas kahte sorti sündmuseid: ühed, mille lõppedes peab vahetult kõik emotsioonid endast kohe paberile välja elama, ning teised, mille lõppedes peab ootama vähemalt päeva, et üldse olla võimeline hoomama oma ülevoolavaid emotsioone tervikuna? Just selle teise variandi alla kuuluvad sündmused on need parimad. 

Matkatripp sõpradega tekitas tuhina silmapilk kõik endast välja kirjutada, kuid kohe, kui olin arvutini jõudnud, ei tulnudki enam nagu midagi meelde, läks tükk aega, kuni peas hakkasid jälle mõtted loogilisi radu pidi minema, et need ka paberile kirja panna.

Nelja tšiki kahepäevane retk Männikjärve rappa hõlmas nii telkimist ning RMK matkaradadel uitamist kui ka metsa vahelt hoopis eramaale jõudmi…