Minu elurütm

Eelmisel esmaspäeval jõudis kätte sügis. Palju õnne meile kõigile!

Aeg kapist välja otsida oma joped ning riiuli taganurgast taas välja tõmmata sinna surutud kampsunite hunnikud. Isegi puud on juba mõnel pool kirjuks hakanud muutuma. Seni, kuni päevad läbi vihma ei ladise ja väljas püsib veel enam-vähem valge, pole mul sügise vastu midagi. Mulle lihtsalt ei meeldi hall taevas, sombune ilm ja raagus puud.

Õnneks toob sügis kaasa endaga hulga üritusi ning tegevusi, mida oodata. 

Homsest algab näiteks Osturalli. Mitte, et see mulle päriselt korda läheks, aga natuke ikka. Kuna ma eelmisel aastal nii hoolega rallil kinopileteid müümas olin, siis nüüd on tunne, et sügis selleta ei olegi nagu õige sügis. Vaevalt, et ma sinna küll päriselt šoppama läheksin, riietest rohkem elevust pakub justnimelt toiduala, mis seal igal aastal õues püsti pannakse. Ma ei tea, miks, see lihtsalt tekitab minus tõelise sügistunde. 

Järgmine nädalavahetus on Viljandis Lõikuspidu, kuhu tulevad kokku paremad pärimusmuu…

Sügisega koos on saabunud vihm ja torm, ilmad on muutunud külmaks ja päike varjab ennast enamik ajast pilve taga. Pole siis imestada, et üle poole kooliõpilastest on haiged ja ülejäänud valmis iga hetk salvrätipakki kotist välja tõmbama. Tualetid on puupüsti täis õpilasi, kes varastavad paberit, kuhu sisse nuusata, ning kaastundlikud pilgud lendavad läbi koridori ühelt väetilt teisele.

Mina neelasin oma medikamente juba eelmisel nädalal, mistõttu tundsin ennast selle nädala alguses juba isegi üsna kobedalt. Iga päev pidi siis igaks juhuks raamat kotis olema, sest iial ei teadnud, millal kõik minu lähedasemad sõbrad otsustasid haigena koju jääda ning mind ihuüksinda sinna kõledasse koolimajja kopitama jätta. Siiski tõi nädalalõpp endaga kaasa ka minu alistumise haiguste sõjatandril ning nii jäin minagi koju, seltsiks köhakommid, vitamiinipurgid ja salvrätipakid.

Eelmisel laupäeval ma juba olin terve päeva voodis – pooleldi väsimusest, pooleldi haigusest. Vanemad ütlevad küll, et kui pole…

Minu teine koolinädal möödus leebelt öeldes humoorikalt, möllu ja sekeldusi oli palju, õppetööd vähem. Trenni jõudsin teha vaid teisipäeval toimunud spordipäeval, sest „The Suits” võtab enda alla kogu vaba aja, mida hea tahtmise juures saaks ka muidugi produktiivsemalt kasutada.

Viis tööpäeva läksid enneolematu kiirusega, kuid nädalavahetuse veetsin lääbakil ja poolhaigena. *Võtab lonksu kibuvitsateed* Muidugi läheb aeg kiiresti, kui sul on klassitäis rebasenirusid (ehk uusi kümnendikke), kes kõik ootavad, et neid gümnaasiumisse sisse õnnistatakse omal iseäralikul viisil. Tore oli olla jumal!

Hommikuti motiveeris tublisti kooli minema kas kuum kohv otse Caffeinest või küpsetatud muffinid, mis mind garderoobis juba ootasid. Maja oli täis totrate outfit’idega inimesi, kellel peas roosa parukas, kellel ujumismüts, kellel muna käe külge teibitud. Vahetpidamata karjuti rebastele koolimajas käsklusi, mis sundis ennast koridoris pikali viskama ja nõnda oli nii mõnigi vahetund täis maas lamavai…

Uskumatu, et see algas – viimane keskkooliaasta. Kes iganes proovib väita, et esimesel nädalal veel õppimist ei toimu, on valevorst! Jõudsin teha kõike: seigelda mööda kostüümilaenutusi, joosta koolist tööle, sisustada vaba tund kohvikus ning 9 tundi koolis passimisest peavalu saada. Esimesed viis päeva õpetasid mulle nii mõndagi.

Näiteks esimese klassi lapsed sain aulasse viia, endal sinine parukas peas. Kartsin küll, et mind nähes hakkavad lapsed karjuma või nutma ning taganevad minust nii kaugele kui saavad, kuid õnneks oli tegu tarkade poistega, sest mõisteti koheselt, et näen nõnda imelik välja vaid sellepärast, et mängin Buratinost tuttavat Malvinat. Sellega seoses sain oma klassikaaslaste rõõmuks nii silmad siniseks võõbata kui ka ülearu põsepuna kanda. Õhtul kogu meigikihi mahavõtmisel mõtlesin küll, et nii, nüüd aitab, lähiajal rohkem küll ei viitsi enam sellega jamada – sellest ka minu esimene idee, kuidas oma elu kergemaks muuta. 

Nimelt esimene life hack on näokreem. Kuulake…

See suvi on vist olnud üks parimaid. Ausalt.

Toimunud on nii palju sündmuseid ja üritusi, mis kõik on jätnud absoluutselt kustumatu mälestuse. Olen justkui täiesti teine inimene. Mul on iseendaga kergem kooskõlas elada. 

See on minu suve kokkuvõte.

Esimesena pean eest ära saama selle, mida olen eelmistes postitustes ka juba maininud – minu suvetöökoht. Ühel päeval kurtsin sõbrannale, kuidas ma ei tea, mida ma teha tahan või kust endale suveks tööd leida, järgmisel päeval sain endale töö Tallinna Loomaaeda. Üks imelisematest sündmustest, mis minuga kunagi juhtunud on. Täpsemalt olen ma laste sünnipäevade korraldaja. Minu tööks on põhimõtteliselt kõige rohkem kaks tundi loomaaias lastega ringi jalutada, nendega erinevaid mänge teha ja loomi vaadata – vot seda kutsun ma unistuste töökohaks. Ma ei kujuta ette, kuidas võiks keegi sellest kunagi ära tüdineda, sest ükski päev pole eelmisega samasugune, loomad, nagu ka sünnipäevalised, käituvad alati isemoodi. Mõnikord on ninasarvik endale toru …