Eelmisel esmaspäeval jõudis kätte sügis. Palju õnne meile kõigile! Aeg kapist välja otsida oma joped ning riiuli taganurgast taas välja tõmmata sinna surutud kampsunite hunnikud. Isegi puud on juba mõnel pool kirjuks hakanud muutuma. Seni, kuni päevad läbi vihma ei ladise ja väljas püsib veel enam-vähem valge, pole mul sügise vastu midagi. Mulle lihtsalt ei meeldi hall taevas, sombune ilm ja raagus puud. Õnneks toob sügis kaasa endaga hulga üritusi ning tegevusi, mida oodata. Homsest algab näiteks Osturalli. Mitte, et see mulle päriselt korda läheks, aga natuke ikka. Kuna ma eelmisel aastal nii hoolega rallil kinopileteid müümas olin, siis nüüd on tunne, et sügis selleta ei olegi nagu õige sügis. Vaevalt, et ma sinna küll päriselt šoppama läheksin, riietest rohkem elevust pakub justnimelt toiduala, mis seal igal aastal õues püsti pannakse. Ma ei tea, miks, see lihtsalt tekitab minus tõelise sügistunde. Järgmine nädalavahetus on Viljandis Lõikuspidu
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.