Minu elurütm

Mulle tundub, et olen leidnud enda jaoks perfektse tegevuse, mida praegu kodus teha - õppida! Aga mitte seda, mida pean, vaid seda, mida tahan. Las ma selgitan... Hea küll, saame ühele poole selle kõige ägedama variandiga - ülikoolid pakuvad tasuta veebikursuseid. Olen küll varasemalt kokku puutunud Tartu Ülikooli Moodle kursustega, mis olid üsna põnevad, kuid see siin on hoopis teine tera.  Esimesena jäi mulle Instagramis ette reklaam, et Yale University pakub nüüd oma populaarseimat kursust “ The Science of Well-Being ” internetis täiesti tasuta. Ma ei hakka valetama, mõnes mõttes on praegu need viimased nädalad minusugusele ekstraverdile eriti rasked olnud, kuid asi pole ainult hetkeolukorras. Uuringute järgi  on noored täna üldse õnnetumad kui varem. Tulles tagasi aga praeguse eriolukorra juurde, siis pean tõdema, et olen kaotanud oma motivatsiooni ja eesmärgi, või kui mitte päris kaotanud, siis kuidagi udusemad on nad ikkagi. Miks ma seda kõike teen, mille nimel

Ma ei teagi, millest inimesed praegu lugeda tahavad? Võib-olla ehk sellest, et praegu on täiuslik aeg rahus näomaske teha ja niisama lõõgastuda? Mina loeksin aga parema meelega sellest, kuidas keegi teine on sama segaduses, mida kogu selle ajaga pihta hakata, nagu minagi. Peale kipub tulema masendus, millest isegi Urmas Väljaotsa “Minu Pariis” välja ei suuda tõmmata. Ka mina ei jaksa lõputult raamatuid lugeda! Sama on ka internetis olemisega. Kaua ma seal arvuti taga istun nii, et pea valutama ei hakkaks? Kaua ma koristan, kui kodu läigib? Tahaks küpsetada, aga see veel puudub, et endale koju kaloririkast toitu juurde toota.  Mida ma selle ajaga siis pihta hakkan?  Räägime koduõppest Kõiki ikka kangesti huvitab, et kuidas see toimib ja kuidas sellega läheb. Minu jaoks on see üks positiivsemaid tegureid kogu olukorra juures. See on suurepärane - jõuan nüüd kõigega valmis kaks korda kiiremini. Õpetajad annavad juhised kätte, mida tegema pean ja mina lihtsalt t

Ma ei mäleta, et koolikoridorides oleks kunagi varem nii palju erinevaid kõlakaid liikvel olnud. Kool on ärevil noortest sumisenud juba nädala algusest saati, nii õpilased kui õpetajad olid pingul nagu viiulikeeled, valmis esimese uudise peale oma kotid kokku pakkima. On kõik juba koroonast tüdinud? Meil on see igal juhul palju elevust tekitanud. Pole ka imestada. Õpilasi saadeti salapäraselt poole päeva pealt koju “puhkusele”, õpetajad sahmerdasid ning kuulujutte oli liikvel rohkem kui õpilasi. Koridori nurkadesse koondunud gruppides jagati omavahel lugusid, mis algasid: “Ma kuulsin, et ta kuulis, et tema oli öelnud, et..” ja kui vahetunnis ei jõudnud kõike räägitud, jätkus arutelu tunnis koos õpetajaga - kõik olid kuulnud midagi… " Kool pannakse kinni!" " Juhtkond otsustab just praegusel minutil!" Üks ütleb, et see on ainult aja küsimus, teine käsib juba õpilastel kapist asjad kaasa võtta, kolmas kinnitab, et kontrolltöö pe

Kes veel lükkab kohustused homsesse, et nautida suurepärast elu täna? Paanikahoogudega tegeleme viimasel õhtul enne ülesande esitamist, enne seda võtame chill ’ ilt, eks? Päike on väljas, kevad on kohal, elu on justkui ilus (või midagi).  Mul on kaks paradiisi - esimene neist Aafrikas elevantide juures, teine aga märksa käegakatsutavamal kaugusel. Ei midagi rasket, kõige igapäevasematest asjadest kokku klopsitud ideaal.  Täiuslikul päeval armastan teha nii mõndagi. Näiteks raamatukogus niisama riiulite vahel rännata ja endale hulk teoseid kätte korjata. Mõne raamaturiiuli ees võin vabalt tunde veeta, et teoseid ükshaaval kätte võtta ning sisukirjeldusi lugeda.  Armastan lehitseda oma lemmikraamatut sajandat korda. Lohistada sõrmedega laisalt üle piltide ja lugeda ühte lõiku ikka ja uuesti üle. Imestada, kuidas autoril minuga nii hästi suhestuda õnnestub.  Pole ka midagi paremat, kui käia hommikul vara trennis, et pärast koju tagasi tulla ja kiisuga poo

TÄHELEPANU: Linnapildis võib praegu kooserdamas näha eriti segaduses gümnasiste. Tunnete nad ära hajevil pilgu ja hullunud kõnnaku järgi - nad kindlasti kiirustavad kuskile ja liiguvad kõrvaklapid peas 5 korda kiiremini kui normaalne kodanik. Nende pea kohal võib märgata mõttemulli, mis koosneb suvalistest tähtedest ja numbritest - ka nemad ise ei tea, mis neil peas toimub. Hoidke oma piip ja prillid, et sellised teid tänaval pikali ei jookseks. Mõnel on kindlasti see periood juba kuid kalendris kirjas olnud - ÜLIKOOLIDE AVATUD USTE PÄEVAD. Mina sain sellest aga teada siis, kui sõbranna tunnis ohkega päevikusse vaatas ja ütles, et tema ei kavatse homme kooli tulla, vaid läheb hoopis Tallinna Ülikooli ja BFMi kaema.  Üllatus-üllatus, tuli välja, et just sellele samale “homsele” pandi kõiksugu hindelised tööd. Peale eksamiaineid otsustasime aga oma grupiga ühiselt, et nüüd on siiski kõige õigem aeg lahkumiseks.  Mulle meeldib, et Tallinna Ülikool koosneb e