Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2020 postitused

Appihüüd!

Ma isegi ei tea, kuidas ennast siin maailmas leida! Maailmas, kus minult küsitakse täie tõsidusega iga jumala päev tulevikuplaane järgmiseks viiekümneks aastaks: “Mida sina siis nüüd edasi õppima lähed, kes sinust tulevikus saab?” Maailmas, kus ajalooõpetaja loosungiks on hüüdlause: “Ajalugu on võitjate kirjutatud!” ning kus avaldatakse artikkel “Marju Himma: fakt ja arvamus seguneb 13 protsendis uudistes”. (11.05.2020 ERR.ee)

Kuidas peaksin mina sellises maailmas teadma, kes ma olen või mis on minu eesmärk? Ma ei saa sekunditki omapäi olla, vaid kuuletun tuhandetele inimestele tuhandete kilomeetrite kaugusel - nagu tõdes ka Kristiina Ojamets oma arvamusloos “Sotsiaalmeedias olen õnnetu ma, õnnetum ilma selleta!” (16. aprill 2018, Müürileht) 

Kuidas peaksin mina, üheksateist aastat eksisteerinud inimene, kes mäletab ka sellest vaevalt poolt, vormima oma arvamuse ning tulevikuvaate, kui ühel päeval loen Jaak Roosaare teost “Rikkaks saamise õpik” ning teisel päeval Kafka “Protsessi”? Depr…

Kuidas leida endale suvetöö?

Olen juba mitu kevadet mõelnud kirjutada suvetöö leidmisest, sest nii mõnigi noor tunneb juuni lähenedes kindlasti teema vastu huvi. Mõnes mõttes võib mind vist selle ala eksperdiks pidada, sest töökogemusi on mul omajagu. Minu päikesest punetav nägu ütleb, et nüüd on just õige aeg suveplaanidele mõtlema hakata.

Väiksemana ahvatles eeskätt loomulikult lisaraha teenimise võimalus, kuid vanemaks saades võlus mind juba kogemus ise. Mäletan aga selgesti, kuidas iga kevad vaevas mind sama küsimus - mis tööd suvel teha? 

Niisiis kuidas ma endale tööotsi leidsin?

Oma esimese töökoha sain vist lihtsalt mänguväljakul inimestega sõbrunedes. Selleks tööotsaks võin lugeda lapsehoidja ametit, kui hakkasin naabrilastel silma peal hoidma. Ise mõtlesin sellest loomulikult kui hobist, mitte nii väga tööst, sest lastega mul sujus ning endalgi oli tore nii aega veeta. Esimene töökogemus oli parimate killast - tänu sellele ei kartnud ma ka edaspidi uusi ameteid katsetada, ning teadsin, et suvetöö ei pea il…

Eriolukord saab läbi

Aeg ennast tasakesi lahti kerida ja sirutama hakata, maailm ootab tegutsemist.
Aktiivsemad kodanikud on kindlasti juba kursis, et esmaspäevast lõpeb eriolukord ning selle asemel jääb kehtima hädaolukord, mis on oma olemuselt pisut leebem. Võtaks siis kogu selle perioodi kokku ning räägiks, mida ma päriselt sellest õppisin - ei mingitcheesy’t “Inimesed on ikka nii toredad, et kriisis üksteisele appi tõttavad!” 
Kuna inimkonnale nii meeldib kõigest õppetunde teha, siis hea küll, lähme mänguga kaasa ja räägime asjadest nii nagu nad päriselt on.
Eriolukorras õppisin, et:

1) Mõnikord võib meelega olla pisike tobu, et ainult endale keskenduda ja muu ees silmad sulgeda, sest 24/7 ei jõua ka ainult maailmapäästmisele mõelda.
See on kõige parem, mis ühest tüdrukust siin ilmas võib saada, - ilus pisike tobuke.” - J. Scott Fitzgerald
Tõsi, sajand tagasi oli see ülestähendus tõenäoliselt soorollidele vihjates tehtud, kuid tänapäeval kehtib see kõigi kohta. Ilus pisike tobu oleks justkui nüüdisaja vää…

Loomaaia veinijutud - lood, mida sa mujalt ei kuule

Alustan tänast postitust suure ja tähtsa teatega - tegemist on täpselt minu kahesajanda postitusega! 200 erinevat kirjatükki olen tänaseks siia keskkonda, mille kunagi nalja mõttes ja suuresti igavusest lõin, üles laadinud.

Ega sel teadaandel teie jaoks mingit suuremat uudisväärtust polegi, mul endal on lihtsalt tore järge pidada.

Niisiis mõtlesin, millest ma praegu kõige rohkem kirjutada sooviksin, sest kuidagi üleüldist mula ei kutsu hetkel kirjutama. Loomulikult meenus koheselt teema, millest võiksin lõputult rääkima jäädagi - loomaaed.

Tööle asumisest alates olen jõudnud üsna palju raamatuid läbi lugeda. (Et nimetada paar, siis Piret Mäeniidu “Loomaaia jäljerajad”, Aleksei Turovski “Loomult loom” ja “Aleksei Turovski loomalood”, autorite Mati Kaal, Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Ülo Russak koostöös valminud “Nad kuuluvad maailmale”) Minu teadmistepagas aina kasvab. Muuhulgas olen lugenud ka juhtumistest, mida lastele edasi jutustada poleks võib-olla kõige targem tegu. Niisiis …

Kas tegelen tõepoolest igapäevase enese sabotaažiga?

Esimese mai hommikul ärkasin äratuskellaga, et kiire hommikusöök sisse kugistada ja ratta selga hüpata. Oli plaan lausa Kadrioruni välja matkata. Kujutage ette minu vaimustust, kui nägin Facebookis, et minu kõigi aegade lemmik kohviäri oma uksed (või peaks ütlema “akna”) avas, et soovijatele maitsvaid kohvijooke pakkuda. Minu lemmikkohv maitses täpselt sama hõrgult kui eelmise suve folgiõhtutelgi, puudu oli veel ainult Tillu sai (õnneks oli siiski kaasas karbitäis maitsvaid pirukaid). Kadriorus on ROOTS Kohvibaar teinud lahti oma koduakna, et neile, kes kodusest masinakohvist tüdinud, vaheldust pakkuda. (Loelähemalt) Siin ma siis nüüd istun, piknikutekiga Kadrioru pargis, maitsen taaskord sõbranna tehtud küpsetisi ning võtan kirjutamisega samal ajal päikest. Pruuniks teiseks juuniks, eks? Päris mõnus on - tuulevaikne ja puha, päikese käes on üllatavalt soe. Lõpetasin just Gary John Bishop’i raamatu „Unf*ck Yourself”. „Get out your head and into your life” - ütleb see. Ma ei mäleta enam, m…