Minu elurütm

Palun öelge, et need palavad ilmad tapavad peale minu veel teisigi. Pole kindel kaua ma veel seda külma arbuusi süüa jaksan…
Tiheda graafiku ja sääsefoobia tõttu loobusin võimalusest nädalaks maale sõita ning olen nüüd proovinud linnas oma eluga toime tulla - pole olnud kerge. Pidevalt on selline higine ja ebameeldiv tunne ning midagi peale päikesekreemi ei tahagi peale panna. Siiski on mul paar must-havetoodet, milleta pole võimalik praegusel hooajal elada. Raske kosmeetiga on lükatud riiuli taganurka ning ette on seatud erinevad niisutava toimega kreemid.
Siin on paar nippi suveks:
1) Leia endale näokreem, kus sees on SPF
Olen armunud NIVEA päevakreemi Urban Skin Defence, mida kasutan igapäevaselt päikesekreemi asemel (kreemis sisaldub SPF 20). Olen üks neist, kes kohe kindlasti ei viitsi lõõskava päikesega meiki kanda, niisiis on kreem täpselt see, mida vajan - annab nahale terve ja värske väljanägemise. Sellel on parajalt mõnus kerge konsistents, mida pole tõepoolest tunda rohkem kui …

Ma ei suuda uskuda, et minu keskkoolielu on päriselt ka oma lõpu leidnud. 12 aastat 21. koolis ning nüüd siis ka selle vilistlane - ma ei saaks olla enam uhkem ja õnnelikum.
Oh, ma ei tea, kust otsast alustada, nii palju tahaks kirja panna nüüd, kui tunnistused kätte saadud ja kõikvõimalikud peod peetud.
Seekord medalit ei tulnud, kõik kipuvad kangesti küsima. Jah, üks neli oli liiga palju (ole sa neetud keemia!), aga sellest pole lugu. See-eest jagati omajagu ainekiituskirju - eesti keel, kirjandus, muusika, kunsti- ja kultuurikorraldus andsid kõik oma tunnustuse, kui keegi sõrmega järge peab. Vastavad paberilehed, mis minu sõnu kinnitavad, suudan kindlasti ära kaotada, nii et kirjutan siis igaks juhuks siia need välja, sest noh, internetist ei pidavat ju miski kunagi kustuma. Isegi kõige viimasel päeval suudeti mind järjekordsesse identiteedikriisi paisata, sest tunnistusega koos anti üle ka Postimehe koolilehekonkursi diplom minu arvamusloo eest - katsu siis jääda erapooletuks ning m…

Mis on õnn? On see öösel kell 1 McDonald’sis friikate söömine või hommikul kell 5 rannas hüübi kuulamine?
Yale’i internetikursus The Science of Well-Being ei ütle otse, mis on õnn, vaid õpetab, kuidas end paremini (õnnelikumalt) tunda.
Lõpuks ometi oskab teadus pakkuda filosoofilistele küsimustele vastuseid. Kuidas tunda ennast hästi? Mis teeb inimest õnnelikuks? Kursusel räägiti peamiselt juttu, mida juba teadsin, kuid läheneti täiesti uue nurga alt - diagrammide ja statistikaga.
Tervet loengusarja ma siin loomulikult ümber jutustama ei hakka, vaid räägin paarist aspektist, mis mind kummitama jäid. Kui tahad rohkem teada, siis SIIN ON LINK.
Aga alustan hoopis oma tulemustest. Kursuse alguses, kümme nädalat tagasi, pidin tegema internetis PERMA (Positive Emotion, Engagement, Relationships, Meaning, Accomplishments) testi, et tutvuda oma hetkeolukorraga. Oli asi siis lähenevates eksamites, pikale veninud karantiinis või kes teab milles, kuid minu tulemus ei olnud eriti kiita. Kursuse lõpus…

Kui olin väike, olid minu käed-jalad pidevalt sinikatega kaetud. Tumesinised, kohati juba lillad laigud kätel ning jalgadel oli täiesti tavaline nähtus, lõppude lõpuks mida sa ikka ootad lapselt, kes päevad läbi puude otsas turnis? Mäletan, kuidas mulle meeldis neid valusaid kohti nahal näpuga suruda ja kontrollida, kas peale vajutades ikka on valus. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Ma vist ei uskunud kunagi päriselt, et üks hetk see sinine laik ei võiks enam valutada, kuid sellegipoolest jätkasin selle testimist ja pressisin ikka ja jälle sinikaid - endiselt oli valus.
Mul pole kaua enam sinikaid olnud, minu praegune igav elustiil lihtsalt ei võimalda nii lihtsalt nende saamist. Võib-olla seetõttu olengi enese teadmata leiutanud uue viisi, kuidas jätkata valusatele punktidele vajutamist. Kõige lihtsam on teha seda vaimselt - muudkui kerida ja kerida nagu katkine grammofon peas mõtteid, mis tõelist piina valmistavad. Seejuures mõtlen endiselt, et mida rohkem ma sellele oma aega pühendan,…