Minu elurütm

Oh, tahtsin tegelikult kirjutada oma elamustest sõbranna maakodus. Kuidas ma seal õunasuuruseid maasikaid korjasin, lehmade suhtluse taustal nõusid pesin, faasanimunadest keeldusin ja erinevaid talusid uudistamas käisin. Aga vot, praegu on hoopis teised tujud peal. Teised meeleolud, teised tunded. Tulime sõbrannaga välikontserdilt, kus kohviaroom segunes värske vahvliõhnaga ning jazzmuusika keris end meile sooja salli kombel ümber. Kõht on täis kõiksugu maitsvaid roogi, mida viimastel päevadel endale sisse olen kühveldanud ning suletud silme-ees on pehme päikeseloojang, mida tihti imetlema satun. Hinges püsivad kaaslaste lausutud sõnad ning sekundiks juba ununenud mälestused hägustest aegadest. Armastus käib kõhu kaudu, eks? „ Lase silmad lahti oma silmadest, tõmba süda välja oma südamest, ja mine otsima oma elamata jäänud elu!” - Mehis Heinsaar Ilus mõte. Tundsin, et selle peab siia muu mee sisse lisama, et kleepuks ikka korralikult mõttelõnga külge. Kadri Voo

Rohkem kui kolm aastat tagasi oli mul plaan luua endale koht, kus saaks kord blogida oma ülikoolikogemustest. Probleem seisnes loomulikult selles, et olin omadega alles põhikooli lõpetamas, nii et kaugel-kaugel ahvatlevast tudengielust. Sellele vaatamata otsustasin ikkagi hakata kirjutama ja lootsin, et plaan veab välja ning ehk jõuan ka oma ülikooliaastateni. Ei teagi, kas olen nüüd lõpuks kohal kauaoodatud algpunktis? Võin vist ennast nüüd juuratudengiks lugeda... Sel nädalal lükati käima esimesed hammasrattad, ülikoolid saatsid oma ametlikud vastuvõtuotsused ning kohe peale seda oli vaja usinalt ühikakohta püüdma hakata. Vaikselt-vaikselt läheb silme ees kirjuks, küsimusi on palju: “Mida kaasa pakkida?” või “Kuidas terve oma elu teise linna ümber kolida?” Märkmiku ostsin igal juhul täna juba sügiseks ära - täpselt nii segane etteplaneerija ma olengi. Appi, need ühikad ajavad närvi! Sõbrannaga hommikul cappuccinoga maha istudes ja värske croissant i kallal

Fun story! Mul hakkas juuli algusest kodus Postimees käima. Ega ma päris täpselt teagi, kuidas ajaleht minuni jõudis, lihtsalt ilmus kuidagi postkasti ja kõik. Ametlikku tellimust ma esitanud pole, aga ära ka ei ütle, nii et nüüd ma siis alustan hommikuid kohvi ja ajalehega - justkui üks eluetapp oleks vahelt ära jäänud. Õhinapõhises lugemistuhinas jäi Müürilehes silma esoteerikatoimetuse “Suur suve raamatuhoroskoop igale tähemärgile 2020”. Hea küll, kui ma ennast kuidagi horoskoopidega seon, siis las see olla vähemalt kirjanduslikul eesmärgilgi. Soovitatakse siis lugeda Krister Kivi  “Pilvetekste” - naeruväärne, pole sellest kunagi kuulnudki. Võtsin e-raamatukogust raamatu lahti ja nüüd ei suuda lugemist lõpetada - neetud!  Tegemist on kirjandusteosega, mida olen nõus lugema isegi digiversioonis ja see ütleb nii mõndagi. Naudiksin loomulikult rohkem paberköite lehitsemist, kuid sellega peab vist pisut ootama, sest ma natuke nagu unustasin tööl eelmise kuu eest tasu küsida

Sõitsime perega nädalalõpuks Haapsalusse. Ma ei mäletagi, millal oli viimane kord, kui siin käisin. Praegu on mulle tunduvalt tuttavamad linnad Tartu, Pärnu, Viljandi ja isegi Rakvere - mis sest, et kunagi võisin siin Haapsalu tänavaidpidi silmad kinni ühest punktist teise kõndida. Noh, siis oleks see ehk pisut keeruliseks osutunud, sest mõni täiskasvanu oleks võibolla ligi astunud, et uurida, kas mul äkki vanemad kadunud pole. Lapsepõlves käisin neid tänavaid pidi palju. Nüüd on kõik võõras, isegi lõhnad tunduvad teistsugused ning linnus paistab uudse põneva vaatamisväärsusena, kus peab tõelise turistina kõik maa-alused käigud ja kõrgustesse viivad metalltrepid ise ära proovima. Nii ilus, linn on ilus, piiskopilinnus, promenaad ja see jääkaruskulptuur, mis tundub praegu veel kurvem, kui aastaid tagasi, siis, kui ma veel polnud näinud neid dokumentaalfilme ning õppinud nende hämmastava haistmismeele, läbipaistva karvkatte ja võimsa ujumisoskuse kohta. Söögikohadki on uued,