Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2020 postitused

Olengi nüüd tartlane

Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, kolisingi päriselt ära, Tartusse.
Esimesed kotid sain paar päeva enne kolimist sõbra autosse panna ning siis andsin veel hiiglasuure kohvri teise sõbranna autosse. Mul on hiilgavad sõbrad, pole kahtlustki. Ise oli plaan rattaga rongile minna. Ilmselgelt hakkas just siis padukat kallama, kui mina keldrisse ratta järgi läksin, aga mul poleks saanud sellest rohkem suva olla.
Kui aga keegi teisipäeva pärastlõunal Tartus pesukaru jalgrattaga sõitmas nägi, siis tere, see tšikk olin mina. Ilmselgelt hakkas just siis, kui olin rongi pealt maha tulnud, hullu padukat tulema, nii et sain rattaga lausvihmas sõita. Ütleme nii, et ühikasse jõudes tilkusin veest ning möödujad saatsid mulle jube huvitavaid pilke, tõenäoliselt oli asi ripsmetuššis, mis oli kõike muud kui veekindel, ning oli seega ühtlaselt üle mu näo jõudnud laotuda.


Ma ei taha teada, mis mulje ma oma toakaaslasele jätsin, kui niiviisi uksest sisse astusin. Fun fact, mis sest, et ma ühegi tuttavaga koos …

Mis on kõige spontaansem asi, mida sa kunagi teinud oled?

Minu kõige spontaansem asi on tõenäoliselt võõrale inimesele tänaval oma kontaktide jagamine. Asi, mida ma never-ever ei teeks, aga tol korral millegipärast käitusin teisiti. Loomulikult ei piirdunud see ainult kontaktide vahetamisega, vaid ka reaalse kohtumisega. Ma ei tea, minu jaoks üsna spontaanne.
Või mis nõudis viimati oma piiride ületamist ja kastist välja astumist?
Samm kastist välja oli kindlasti endale tätoveeringu tegemine, millest kirjutasin pikemalt SIIN. Jäädava pildi nahale joonistamine ei ole kindlasti igapäevarutiini hulgas, vaid samm kaugemale.

Milline oli üks täiesti uudne kogemus sõprade seltsis?
Kohvitamas on lihtne käia, aga mingit uut tegevust välja mõelda on tunduvalt raskem. Täiesti teistsugune kogemus oli sõpradega filmivõtetel osalemine. Nagu teame, alustati suvel "Apteeker Melchiori" raamatusarjast kolme mängufilmi väntamist ning mõte keskaegsetest kostüümidest tundus piisavalt ahvatlev, et ennast sinna koos sõpradega kirja panna. Ei pidanud pettuma.
M…

Minu esimene tätoveering - kõik, mida pead teadma

Väiksena tundus see ikka üks hull tegevus, naha alla tindi panemine, olin absoluutselt veendunud, et mina seda lollust kunagi ei tee. Ja siin ma nüüd olen!
Alguses, kui sellele esimest korda mõtlema hakkasin, tuli sama mõte järsku ka kõikidel teistel inimestel ja nii jäi see asi sinnapaika, sest ma ei tahtnud minna kaasa mingi populaarsusrongiga. Jäin ootama paremat hetke ning ehk isegi lootma, et mul see kinnisidee pikapeale üle läheb.
Ei läinud! Kuigi alguses ma sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis gümnaasiumi lõpus oli asi selge - sel suvel teen endale tätoveeringu. Igati perfektne ajastus - üks suur eluetapp läbi ja järgmine kohe algamas. Pealegi oli igal pool nii palju inspiratsiooni, mida kõike ma endale nahale tahtsin lasta joonistada. Mul oli ainult üks kriteerium - see peab midagi tähendama, sel peab olema mingi sõnum.
Mõtte sain vist oma isalt, kes juba kunagi kauges minevikus mulle sõnad peale luges, et kui mul kunagi taoline idee tulema peaks, siis las ma vähemalt te…

Käisin Tartus oma ühikat uudistamas

Kuidas ma ühikatuba vaatamas käisin, Tartu baare avastasin ja koduesemeste šopinguga alustasin. Tartus käsin muide täpselt enne koroonapuhangut, nii et sellest olen ma õnneks prii, pole üldse vaja muretseda.
Minu graafik on hetkel hullumeelne - teisipäeval pidu, kolmapäeval kaks ekskursiooni tööl, neljapäeval järgmine koosistumine, reedel kostüümiproov filmivõteteks, laupäeval töö, pühapäeval sõpradele tuur loomaaias (mida ma ikka kord kahe nädala jooksul teha armastan). Järgmine nädalalõpp on samuti kõik töö all kinni ja enne seda on Tallinnast väljas võtted. Hullult äge või mis?
Vaevalt veetsin just kaks päeva Tartus, kui juba tirib graafik endaga kaasa. Jooksin reaalselt otse Tartu rongilt Viimsi bussile edasi, et juba järgmisele koosviibimisele kihutada. Pea oli alles uimane eelmise õhtu sündmustest, kuid pole hullu, suured päikeseprillid ajasid asja ära ja bussis sai juba võibolla pisut väsinud silmaalused kiirelt peitepulgaga katta.
Kui sihikindel ja kogenud üliõpilane seab endale …

RETSEPT: Tudengiküpsised

...ehk suhkruküpsised pähklitega
Tegin hiljuti küpsiseid, mis said kõigilt nii head vastukaja, et retsept tuleks siia ka kindla peale üles kirjutada. Sõbrad võrdlesid seda klassikaliste ingliseküpsistega, nii et kui neid armastad, siis ehk maitsevad sulle ka need „tudengiküpsised”.
Põhimõtteliselt on tegu suhkruküpsistega, kuhu peale on lisatud ka pähklisegu “Tudengi eine”. Usun, et algse retsepti leidsin Joanne Fluke’i raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”, kus olid juhised vanaaegsete suhkruküpsiste tegemiseks, mida ma siis õige pisut kohendasin.
Mulle endale ka väga maitsesid, tekkis kohe soov uus portsjon ahju visata. Eks ta selline teraapiline tegevus ole, kätega tainast segada ja hiljem küpsiseid voolida, selle ajaga jõuab kõik peas keerlevad teemad selgeks mõelda. Tegin neid rongisõiduks kaasa, aga samamoodi saab nendega ju kodus maiustada. Või miks mitte seenemetsa kaasa teha, et pausi ajal üks mõnus küpsis põske pista. Ühesõnaga saab küpsiseid süüa kõikjal, nii et käärige aga käi…