Otse põhisisu juurde

Minu esimene tätoveering - kõik, mida pead teadma

 



Väiksena tundus see ikka üks hull tegevus, naha alla tindi panemine, olin absoluutselt veendunud, et mina seda lollust kunagi ei tee. Ja siin ma nüüd olen!


Alguses, kui sellele esimest korda mõtlema hakkasin, tuli sama mõte järsku ka kõikidel teistel inimestel ja nii jäi see asi sinnapaika, sest ma ei tahtnud minna kaasa mingi populaarsusrongiga. Jäin ootama paremat hetke ning ehk isegi lootma, et mul see kinnisidee pikapeale üle läheb.


Ei läinud! Kuigi alguses ma sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis gümnaasiumi lõpus oli asi selge - sel suvel teen endale tätoveeringu. Igati perfektne ajastus - üks suur eluetapp läbi ja järgmine kohe algamas. Pealegi oli igal pool nii palju inspiratsiooni, mida kõike ma endale nahale tahtsin lasta joonistada. Mul oli ainult üks kriteerium - see peab midagi tähendama, sel peab olema mingi sõnum.


Mõtte sain vist oma isalt, kes juba kunagi kauges minevikus mulle sõnad peale luges, et kui mul kunagi taoline idee tulema peaks, siis las ma vähemalt teen midagi targemat kui üks süda käsivarrel, mida ta vist poe kassasabas näinud oli. Siis ta veel muretsema ei pidanud, sest see oli mu ma-ei-tee-endale-iial-midagi-nii-jubedat-nagu-seda-on-tätoveering-faas.


Loomulikult on täiega okei teha endale ka midagi sellist, mis lihtsalt meeldib ja tundub äge, suurema tähenduse ja taustaloota, eks seda teab igaüks ise ja mina ütlen “Go for it!”




Meelekindlust peab muidugi ikka jaguma. Mina ei rääkinud oma otsusest peaaegu kellelegi - paarile üksikule sõbrannale ainult. Suve alguses mainisin nii muuseas emale, et ma vist see suvi tahaksin endale midagi äkki teha ja kuna ta sellest suuremat numbrit ei teinud, siis nii oligi. Uuesti rääkisime sellest juba siis, kui ma oma jala neile nina alla pistsin, et näidata, mis ma teinud olin.


Disaini, mis ma endale jalale pidin saama, näitasin ainult sõbrannale, kelle arvamust tahtsin kuulda, ning oma vennale, kuid tema arvas, et näitan talle lihtsalt suvalist joonistust (tegi veits nägusid, ütles, et pole nii äge pilt, aga käib kah). Mida rohkem oma mõtet ja kujutist inimestega jagada, seda rohkem on arvamusi. Kellele meeldib, kellele mitte - mina poleks jaksanud selle arvamuste paljususega tegeleda, niisiis hoidsin asja enda teada. Suurt lohutust sain tõsiasjast, et nii polnud ka vanematel võimalust minus ringlevaid kahtlusi tekitada, sest nad lihtsalt ei teadnud asjast midagi. 


Ausalt öeldes suutsin endas kahtlusi tekitada kõigi oma sõprade ja tuttavatetagi. Paratamatult hakkad kõhklema, räägime ju ikkagi igavesti nahal püsivast kujutisest. Muidugi on sõbrannadega arutatud stsenaariume “Kui mina kunagi teeksin, siis laseksin endale teha...” See on ka koht, kus kõik avaldavad oma arvamust ja kui mina ütlen, et teeksin mõne looma, siis vastatakse, et nemad ei teeks m i t t e  k u n a g i  endale looma ja katsu sa siis oma arvamusele kindlaks jääda. Teiste seisukohti on nii lihtne üle võtta ning uskuda siis, et sina mõtled samamoodi ja oled täpselt samasugustel seisukohtadel. Seega jah, minu soovitus on, et jäta kogu asi enda teada. Pärast ei kobise enam keegi, et appi kui jubeda tätoveeringu sa endale teinud oled.


Kartsin kõige rohkem, et:


  1. Hakkan oma otsust kahetsema

  2. Mu sõbrad ja pere arvavad, et tegin vale disaini

  3. Selle tegemine on valus, niisiis kukun seal kokku ja minestan ära


Suve algul, kui korraks oma emaga sel teemal paar sõna vahetasime, andis temagi mulle soovituse kaasa: mida väiksema kujutise teed, seda tõenäolisemalt sa oma otsust ei kahetse. Mõistlik, eks?


Salong mineku eel olin aga ikka korralikult närvis ja kaalusin isegi võimalust kohtumine tühistada, öelda, et jäin haigeks või midagi. Aga sõbraga rääkides kuulsin, et pabistamine on täiesti normaalne. Teise sõbranna käest sain soovituse, et kohale tuleb igal juhul minna. Tegema ma ei pea, aga kohale võiks ikkagi minna kasvõi niisama arutamiseks. Kohe, kui ma aga tätoveerija juurde jõudsin, tundsin ennast juba hoopis rahulikumalt.


Minu superägeda tätoveerija (Instagrammis @duke_logan) disain


Tüüp oli mega tore, rääkisime maast ja ilmas, nii et ma ei pannud aja möödumist tähelegi. Loomulikult tundis ta huvi, et kas ma üldse närvis pole, sest näen väga rahulik välja, mille peale tunnistasin, et tegelikult olen ikka küll. Ta oskas aga väga hästi rahustada ja kindlustunnet sisendada.


Kuna tegu on britiga, siis kogu suhtlus käis ingliskeeles, kuid sellegipoolest jutt voolas ja protsess oli väga meeldiv. Valu polnud tundagi, päriselt ka! Natuke tundsin, et midagi jala kallal susserdatakse, kuid ebamugavustunne oli minimaalne.


Kindlasti ei tohi karta tätoveerijaga läbirääkimist, sest tegemist on sinu nahaga. Seda teadsin aga ka, et eks nahal jääb kujutis ikka pisut teistmoodi. Algul kunstniku disaini nähes oli küll korraks tunne, et see pole päris see, mida mina mõtlesin. Tegin aga paar tähelepanekut, mida tahtsin pisut teisiti ja siis oli juba väga hea. Tätoveering tuli isegi pisut väiksem, kui ette kujutasin, mis oli suurepärane, sest ma vist kõige rohkem kartsingi, et see võib tulla liiga suur. Aga kui ta algsed piirjooned mulle nahale kleepis, siis nägin kohe ära, et tuleb igati nunnu ja perfektse suurusega jääkaru. Tätoveerimise ajaks olid kõik kahtlused hajunud ning tulemus oli oodatust veelgi parem.


Põhjuseid, miks ma just jääkaru tahtsin, on mitmeid, mõned ilmsemad kui teised. Vähemalt olen oma otsusega tõepoolest 100% rahul ning väga-väga õnnelik. Esimesed päevad ainult vaatasin ja imetlesin seda kunstitööd, mis mul nüüd jalal ilutseb. Lahe, väga lahe. Ka sõprade ja pere reaktsioonid on olnud tohutult positiivsed, mille üle on mul loomulikult hea meel. Mulle meeldib, neile meeldib ja kellele ei meeldi, see hoiab asja enda teada (jumal tänatud).


Mul on lihtsalt hea meel, et ma läksin kohale ega lasknud hirmul endast jagu saada.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Tartu ööelu on ... huvitav

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…