Otse põhisisu juurde

Ausalt ühikaelust + adulting 101



Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 


Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 


Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks endiselt. Tšilli- või sojakastmest ma rääkima ei hakka - see on juba täielik luksus


Huvitav on ka asjaolu, et läks täpselt kõigi ennustuste kohaselt. Kohvi joon ma nüüd kodus tõepoolest peaasjalikult mustalt, sest lihtsalt üldse ei viitsi poest piima osta. Tudengielu - juhuu. Mis sest, et on ka hea hulk inimesi, kes lausa taimset piima viitsivad varuda, mina pole üks neist.


Tegelikult ma täiega armastan ühikas elamist. Minu eriline lemmiknüanss on see, et pea alati leidub keegi, kes sulle lahkelt ust lahti hoiab, olgu selleks siis välisuks või tee rattaparklasse. Meie tibatilluke lift on karussell omaette ning iga kord peab sinna astudes arvestama võimalusega, et see võib jääda su viimaseks sõiduks. Sellegipoolest loob see hea võimaluse kuulata, mida näiteks tihedalt sinu selja taha pressitud inimene kõrvaklappidest kuulab, mõnikord isegi kaasa ümiseb, pakkudes nõnda elavat muusikat kõigile liftis viibijatele. 


Pesuruumis (s.o pesumasinate juures) ei hakka samuti kunagi igav. Ikka saab omavahel muljeid jagada, kas siis eesti või inglise keeles, ning võib kindel olla, et peale pluusi triikimist saab kõrvalseisjalt kindluse mõttes üle küsida, et kas tehtud töö on ikka tulemuslik.


Korterikaaslastega olen samuti juba nii ära harjunud, et kui kõik nädalavahetuseks koju sõidavad, jääb elamine kuidagi jube tühjaks. Tore on inimestega arutada, et kellel meist siis kõige hullem nädal ees seisab - üksinda elamist ei kujutaks enam ettegi.


Üldjuhul on natuke selline laagritunne, kus iga õhtu on üks suur sleepover. Pisut harjumatu on ka see tohutu vabadus, kus peabki reaalselt kõige eest ise vastutama: et toit oleks laual ja üüriarve makstud. Paljud asjad on endiselt segased, näiteks kui tihti on normaalne pesu pesta (kord nädalas?) või siis kuidas nelja peale elamist koristada (mingi graafik paika panna või tuleb see loomulikult?)


Kohati on tunne nagu õpiksin iga päev, kuidas see päris elu käib. Samas on iga päev uut moodi põnev ning ausalt öedles ei kujutaks enam oma elu teistmoodi ettegi.


Tartu on tõepoolest parim koht, kuhu ülikooli tulla.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tartu ööelu on ... huvitav

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…