Otse põhisisu juurde

Miks ma ei saa tihti Tallinnas käima hakata

 



Varasügis on nii mõnus aeg! Küünlad, kampsunid, kohv. Hommikune krõbe õhk ning päevane soe päike - kuidas mitte armastada midagi nii imelist. Puudu on veel ainult üks hea Indrek Hargla krimiromaan, but not to worry, olen nüüd TÜ raamatukogu liige, nii et selle pisiasja muretseb endale suurema vaevata. Võibolla on asi minus, aga siin Tartus on sügis kuidagi veel intensiivsem. 


Pühapäeval toimus Ülejõe kodukohvikute päev, perfektne viis oma uut kodukanti avastada. Tiirutasin mööda tänavaid ja oli tunne nagu viibiksin kord Kalamajas, kord Viljandis, kord Haapsalus. Kõik siin on kuidagi nii tuttav ja kodune, hakkan vaikselt aru saama, kuidas Eesti välismaalasi lummata võib.


Tegelikult ma täiega armastan Tartu avastamist. Pikemal jalutuskäigul kohtab nii palju toredaid pisikesi tänavaid, mida uudistada. Samuti olen õppinud hindama seda imeilusat Emajõge, mis siin voolab - Tallinnas kõndisin mööda rannajoont, siin mööda jõekallast.


Selle õppisin selgeks, et tegemist on Turusillaga


Eks see natuke selline kibemagus ole, üksinda teises linnas elamine. Kõik on nii armas ja hubane, aga samas pere on ikkagi Tallinnas. Täna tuli näiteks selline isa kõrvitsasupi ja karaski isu, et pidin poest püreesuppi ostma. Letil jäi silma selline asi nagu Presto Köögiviljapüreesupp kanafileega (öko)  - julgen täitsa soovitada, väga sügisene ja nämma. 


Eelmisel pühapäeval sõitsin viimase minuti otsusel korraks Tallinnasse ning jäin sinna kaheks ööks. Endale tuli ka selline reis ootamatult, aga polnud midagi teha, teatud asjaolud sundisid minema. Tallinnas oli algul päriselt ka tunne nagu oleksin turist, nagu see ei olekski enam mu kodu. Kõige veidram asi, mis juhtus, oli see, et mulle tuli koduigatsus peale. Sain pealinnas aru, et mingi osa minust seda kõike ikkagi tohutult igatseb. Normaalset lihtsat elu, vanemaid, venda, kodulooma, sügist loomaaias jne. Tartus ma sellist igatsust ei tunne. Samas Tallinnasse ka nagu jääda ei tahtnud, sest kõik mu sõbrad olid ju nüüd Tartus, kus elu ja melu käis. Tundsin stepihundilikku isiksuse lõhenemist. 


Minu lemmik grafiti Tartus

Ühesõnaga oli mul võimalik veel rohkem veenduda, et mulle selline kahe linna vahel sõitmine ei sobi, pärast ei saa ise ka aru, kuhu ma siis õieti kuulun. Seetõttu naudin oma aega siin Tartus ning kodulinna lähiajal minna ei plaani. Kui mul kohe mitte midagi teha ei ole (tegelikult on siin hetkel liiga palju kogu aeg teha), siis poodides saab ikka ringi vaadata. 


Pean tunnistama, et september ei mõju hästi minu ostuhullusele, kuigi olgem ausad, tõenäoliselt vajan lihtsalt vabandusi, et Vintage Humanasse kampsunijahile minna või toidupoes kontrollimatult palju küünlaid ostukorvi visata (2 pakki teeküünlaid, vanilli- ja maasikalõhnalised). Vähemalt suudan ennast pisut taltsutada 3€ kohvide joomisega, sest esimestel päevadel ostetud lihtlabasest presskannust on kujunenud minu ning üleüldse kõigi korterikaaslaste parim sõber. Selle arvelt saab siis ennast Toome kohviku ahjusoojade kaneelisaiadega kostitada. 


Kõigi ühine nõrkus - Säde kohviteek

Muide, Toome kohvik jääb täpselt minu kooliteele ning kui ma paar päeva tagasi sealt mööda kiirustasin, tundsin värsket kaneelisaia lõhna, millist kogesin viimati kolmteist aastat tagasi, kui minu igahommikuse lasteaeda mineku rutiini hulka kuulus Rahvus Raamatukogust möödumine, kust tuli iga jumala hommik kõige magusam saialõhn. See on see fenomen, et üks õige lõhn võib äratada mälestusi, mida arvasid end ammu unustanud olevat. Lasteaiast ülikooli - milline hüpe. 


Niisiis mina naudin siin sügist (teoreetiliselt on veel suvi, ma tean) edasi ning proovin oma eluga kuidagi toime tulla. Kuidas täpsemalt ma seda üritan, sellest siis järgmine kord.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks. Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule. Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo