Otse põhisisu juurde

Miks ma ei saa tihti Tallinnas käima hakata

 



Varasügis on nii mõnus aeg! Küünlad, kampsunid, kohv. Hommikune krõbe õhk ning päevane soe päike - kuidas mitte armastada midagi nii imelist. Puudu on veel ainult üks hea Indrek Hargla krimiromaan, but not to worry, olen nüüd TÜ raamatukogu liige, nii et selle pisiasja muretseb endale suurema vaevata. Võibolla on asi minus, aga siin Tartus on sügis kuidagi veel intensiivsem. 


Pühapäeval toimus Ülejõe kodukohvikute päev, perfektne viis oma uut kodukanti avastada. Tiirutasin mööda tänavaid ja oli tunne nagu viibiksin kord Kalamajas, kord Viljandis, kord Haapsalus. Kõik siin on kuidagi nii tuttav ja kodune, hakkan vaikselt aru saama, kuidas Eesti välismaalasi lummata võib.


Tegelikult ma täiega armastan Tartu avastamist. Pikemal jalutuskäigul kohtab nii palju toredaid pisikesi tänavaid, mida uudistada. Samuti olen õppinud hindama seda imeilusat Emajõge, mis siin voolab - Tallinnas kõndisin mööda rannajoont, siin mööda jõekallast.


Selle õppisin selgeks, et tegemist on Turusillaga


Eks see natuke selline kibemagus ole, üksinda teises linnas elamine. Kõik on nii armas ja hubane, aga samas pere on ikkagi Tallinnas. Täna tuli näiteks selline isa kõrvitsasupi ja karaski isu, et pidin poest püreesuppi ostma. Letil jäi silma selline asi nagu Presto Köögiviljapüreesupp kanafileega (öko)  - julgen täitsa soovitada, väga sügisene ja nämma. 


Eelmisel pühapäeval sõitsin viimase minuti otsusel korraks Tallinnasse ning jäin sinna kaheks ööks. Endale tuli ka selline reis ootamatult, aga polnud midagi teha, teatud asjaolud sundisid minema. Tallinnas oli algul päriselt ka tunne nagu oleksin turist, nagu see ei olekski enam mu kodu. Kõige veidram asi, mis juhtus, oli see, et mulle tuli koduigatsus peale. Sain pealinnas aru, et mingi osa minust seda kõike ikkagi tohutult igatseb. Normaalset lihtsat elu, vanemaid, venda, kodulooma, sügist loomaaias jne. Tartus ma sellist igatsust ei tunne. Samas Tallinnasse ka nagu jääda ei tahtnud, sest kõik mu sõbrad olid ju nüüd Tartus, kus elu ja melu käis. Tundsin stepihundilikku isiksuse lõhenemist. 


Minu lemmik grafiti Tartus

Ühesõnaga oli mul võimalik veel rohkem veenduda, et mulle selline kahe linna vahel sõitmine ei sobi, pärast ei saa ise ka aru, kuhu ma siis õieti kuulun. Seetõttu naudin oma aega siin Tartus ning kodulinna lähiajal minna ei plaani. Kui mul kohe mitte midagi teha ei ole (tegelikult on siin hetkel liiga palju kogu aeg teha), siis poodides saab ikka ringi vaadata. 


Pean tunnistama, et september ei mõju hästi minu ostuhullusele, kuigi olgem ausad, tõenäoliselt vajan lihtsalt vabandusi, et Vintage Humanasse kampsunijahile minna või toidupoes kontrollimatult palju küünlaid ostukorvi visata (2 pakki teeküünlaid, vanilli- ja maasikalõhnalised). Vähemalt suudan ennast pisut taltsutada 3€ kohvide joomisega, sest esimestel päevadel ostetud lihtlabasest presskannust on kujunenud minu ning üleüldse kõigi korterikaaslaste parim sõber. Selle arvelt saab siis ennast Toome kohviku ahjusoojade kaneelisaiadega kostitada. 


Kõigi ühine nõrkus - Säde kohviteek

Muide, Toome kohvik jääb täpselt minu kooliteele ning kui ma paar päeva tagasi sealt mööda kiirustasin, tundsin värsket kaneelisaia lõhna, millist kogesin viimati kolmteist aastat tagasi, kui minu igahommikuse lasteaeda mineku rutiini hulka kuulus Rahvus Raamatukogust möödumine, kust tuli iga jumala hommik kõige magusam saialõhn. See on see fenomen, et üks õige lõhn võib äratada mälestusi, mida arvasid end ammu unustanud olevat. Lasteaiast ülikooli - milline hüpe. 


Niisiis mina naudin siin sügist (teoreetiliselt on veel suvi, ma tean) edasi ning proovin oma eluga kuidagi toime tulla. Kuidas täpsemalt ma seda üritan, sellest siis järgmine kord.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…

Tupsu sai kolmeaastaseks!

Ei, ma ei ole kolmeaastase võsukese ema, kuid mõnes mõttes on mul laps küll - see blogi. Juba kolm aastat vana. Iga nädal üks postitus ja nii 3 x 52 nädalat järjest. (Üks detsember kirjutasin tihedamini, nii et hetke seisuga olen teinud täpselt 168 postitust) Braavo! Sel puhul mõtlesin, et teeks see nädal hoopis nii, et ostaks endale ühe koogi ja ei kirjutakski siia midagi. Nali! Koogi asemel ostan parem bataadi ja postituse kirjutan igal juhul. Täna on mul aga pisut teistsugusem eesmärk kui tavaliselt. Nimelt olen siia kokku kogunud paar enda lemmikpostitust, mis olen kolme aasta jooksul kirjutanud. Noh, vanade aegade mälestuseks või nii. 
Üks minu esimestest postitustest kandis nime „Aeg puhkuseks”. Mulle tohutult meeldis kirjutada erinevatest viisidest, kuidas lõõgastuda. Kes tahab lugeda töö tegemisest, võib haarata kätte mõne Tammsaare teose, kes aga tunneb huvi selle vastu, kuidas võtta vabalt, on tulnud täpselt õigele internetilehele. Eks nii vanas postituses on paratamatult omad…

TEST: Milline on kõige parem glögi?

Birgit kurtis mulle, et poes on nii suur valik erinevaid glögisid, et tema ei oska endale ühte õiget välja valida. Salakavalalt uuris ta, kas ma ei tahaks proovida kuhjaga erinevaid jõulujooke, et ka teistele soovitada, milline see kõige õigem glögi siis ikkagi on. Aga otse loomulikult olin ma nõus.


Siin on minu mõtted.


Põltsamaa Klassikaline Alkoholivaba Glögi

Alustame klassikast. Põltsamaa glögi oli minu jaoks pikalt ainus eksisteeriv glögi. Selle peale võib alati kindel olla, glögised jõulud on garanteeritud. Samas, võib-olla oleks aeg proovida midagi uut ja huvitavat? Niisiis kuna selle järgi hakkan kõiki ülejäänud jooke hindama, ei saa sellele liiga kõrget hinnet anda.  Hinne: 3
Põltsamaa Kuldne Alkoholivaba Glögi

Pean tunnistama, et tegemist on ühe mõnusa jõulujoogiga. Mõtlesin küll, et ega see ikka üks õige asi olla saa, aga võta näpust - päris maitsev oli teine. Vürtse oli täpselt parasjagu, kuid ma ei tea, kas oskaksin seda kinnisilmi just glögiks nimetada. Sellgipooles oli tegu im…