Otse põhisisu juurde

Minu nunnu ühikatuba



Sorry, ma pole üldse jõudnud siia midagi kirjutada. Ütlen seda vist iga kord, aga no tõesti on olnud kiire. Tartu ei anna armu, kui midagi, siis ta pigem paneb meelega aja kiiremini käima. Ühesõnaga siin ma nüüd lõpuks istun, valmis jagama jälle killukest sellest, mida vahepeal teinud olen. Ma siis veits uhkustan oma ühikatoaga, mille me nii nunnuks tegime.


Minu paljud tuttavad olid veendunud, et nemad küll elusees Tartus ühikasse ei koli, mina millegipärast kaldusin aga ikkagi ühiselamu poole. Vanemad küll pakkusid, et poleks ju suur probleem mingi korter endale välja otsida, aga jäin ikkagi oma esialgse valiku juurde.


Eks mul üsna romantiline kujutluspilt selle oli, uus kommuun, uus sõpruskond, uued inimesed. Kuidas see praktikas välja nägi? Üsna samamoodi. Ühe laheda tüdrukuga jagan tuba ning teine elab kohe kõrvaltoas - mul vist vedas. Niisiis pole inimestega probleemi.



Nüüd ühikast endast. Ega see mingi luksuskorter ilmselgelt pole, kuid kõige hullem ka pole. Kui veel sammu võrra kaugemale astuda, siis võiks lausa tõdeda, et pole paha, käib kah, täitsa normaalne.


Soovin, et saaksin siia panna pilte sellest, milline meie tuba enne välja nägi, kuid kahjuks see jäi meil jäädvustamata. Telefonist on mul võtta vaid uued fotod, kus on juba sisekujunduslikud valikud tehtud.


Eks ressursse pidi olema, et sinna uut kraami sisse osta, aga no tüdrukute värk, pigem toitume kiirnuudlites, kui elame koledas keskkonnas.



Kõige suurem muutus oligi vist pindade katmine - vaibad panime maha (üks hetk on plaan osta sinna ka korralik suur vaip) ning kapiga ühte värvi tumerohelised lauad katsime riidest vakstuga. Vooditele panime ka päevatekid peale ja no kohe täitsa teine lugu.


Aknalauale ostsime taimi ja küünlaid, et ikka ilus oleks. Kindluse mõttes võtsin kaks sukulenti, mida ei pea nii tihti kastma, ehk jäävad need siis isegi ellu. Kaks pisikest võltstaime ostsin ka ning tegelikult tõin Tallinnast kaasa ka ühe fake-orhidee. Natuke elusaid taimi peab toas olema, kuid liiga palju tööd ei saa ka endale tekitada, sest taimede eest hoolitsemine pole üldse nii lihtne.



Lisaks küünaldele (mida müüakse praegu Jyskis täiega odavalt) ostsin ka 4 väikest elektriküünalt - ohutuse eesmärgil. Ühikas ei julge väga sadat küünalt korraga põletada, nii et las osa olla siis patareidega, needki tekitavad sellise mõnusa hämara miljöö.


Loomulikult muretsesin endale voodi kohale kohe ka tulukesed, sest kuidas muidu aru saada, et ikka mina seal toas elan. Needki on nii nunnud, eriti, kui laetuled õhtul kustutada. Mis tuletabki meelde, et pean poodi patareisid ostma minema, sest viimased panin piimavahustaja sisse ja nüüd on meil patareide puudus. (Prioriteedid on paigas, piimavahustaja on olulisem.)


Minu andekas toakaaslane riputas ka enda tehtud maali seinale, sobib hästi kokku minu voodi juures ilutsevate loomafotodega. Ilmutasin ju mingi hullu portsu fotosid ning valisin siis kõige ägedamad välja, et need endaga Tartusse kaasa võtta. Igaks juhuks, et ma oma tallinlastest sõpru täiesti ära ei unustaks. Pildid annavadki minu meelest kõige rohkem sellise ühikatoa vibei. Kohe ütleb, et seal elab üks basic tšikk, kes sai lõpuks ometi kasutusele võtta oma 12-aastaselt koostatud Pinterest boardi.



Ma ei tea, nendest riiulitest rääkimine tundub täiesti mõttetu, aga eks sinnagi sai ostetud paar kasti, kuhu sisse oma kola peitu panna - föönid, juukseharjad ja mis kõik veel. Riidekapis on ka veel üht-teist peidus.


Üldjuhul läks meil hästi, et saime enda köögi ja vannitoa, sest siis ei pea neid asju oma toas hoiustama, kõik toidunõud ja asjad saab kohe köögikappidesse laduda, majapidamistarvikud samamoodi.



Aa, mis veel hästi palju juurde andis, on see roosa karvane toolikate, mille ma liiga kallilt ostsin. Mööbliesemetest muretse ema mulle vaid ühe öölaua moodi asja, mis paikneb kirjutuslaud ja voodi vahel. Kuna sel on rattad all, siis saab riiuli super mugavalt ka rohkem voodi kõrvale liigutada, et oleks olemas näiteks mõnus koht teetassi hoidmiseks.


Vot, sellistes tingimustes elan vähemalt järgmised 9-10 kuud. Mina olen rahul, toakaaslane ka. Nüüd on mul vähemalt ilus tuba, kus juura koormuse all vaevelda.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Tartu ööelu on ... huvitav

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…