Otse põhisisu juurde

Tartu ööelu on ... huvitav

 


Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.


Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.


On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.



Piro park

Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.


Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad (vähemalt esmakursuslased) Piros, kuid loomulikult käiakse palju ka päris baarides.



Mitte klubikultuur, vaid pubikultuur

Terve Tartu on nagu üks suur Telliskivi (ning ma armastan seda)! Paar ööklubi siin loomulikult ikka on, nii et kui õhtu lõpuks ikka väga tantsida tahad ja Gen’ist ka häid laule ei tule, siis peab võib-olla tõepoolest Shootersisse minema, kuid seda alles kõige lõpus. Esimesena tuleb läbi käia kõik toredad baarid nagu Trepp, Kivi ja Möku ning kui vahepeal süüa tahad ja Fastersi jaoks on kell veel liiga varane, tuleb mõnest pubist (nagu RP9 või Illegaard) läbi hüpata.


10 000 sammu saab õhtu jooksul igal juhul täis, sest tavaliselt ei suudeta kunagi ära otsustada, kuhu siis õigupoolest peatuma jääda - kord on pikk saba Trepis, kord Gen’is, kord on vaja Kivisse vetsu joosta.


Aa, ja Naiivis on head halva muusika peod. Seal on muidugi hetkel 20+ piir, aga omast kogemusest võin öelda, et nooremana on ka täitsa võimalik sisse saada.



Tanklast saab ka muidugi alati süüa



"Kohtume linnas"

Kuna kesklinn on siin pisike, siis see on raudkindel, et ühe õhtu jooksul näed sa ära kõik tuttavad, kes vähegi liikvel on. Enne väljaminekut uurivad neli erinevat inimest, kas ma ikka lähen linna, sest siis on kindel, et trehvame. Sõnumineerimise võib lõpetada lausega “Kohtume linnas,” mis ei vaja seejuures täpsustamist mis kell või kus täpsemalt, sest üks hetk jooksevad teed nii või naa kokku.



Igav ei hakka kunagi!

On see siis õnn või õnnetus, aga seda pole vaja karta, et mitte ühtegi uut tutvust õhtu jooksul ei saagi. Alati leidub mõni sõbralik inimene, kes juttu tahab puhuma tulla. Parima võimaluse kohaselt tehakse lausa jookegi välja, sest tere, me siin kõik vaesed tudengid ju. Tantsupõrandal ei pea samuti üksindust kartma, tuleb lihtsalt vaadata, et sinu ümber täielikult mingit sõõri ei tehtaks, kust oleks siis pisut raske uuesti sõbrannade juurde teed leida.


Eks ettevaatlik peab ikka ka olema. Seegi polnud eriti meeldiv kogemus, kui peale korduvat keeldumist otsustasid mingid suvalised tüübid ikkagi sõbrannale ja mulle pildistamiseks fotoka näkku suruda. Inimesed on ikkagi imelikud, meie põgenesime igal juhul baari teise otsa.


Sellega peab samuti arvestama, et Tartu on nii pagana väike, et kedagi vältida on siin võimatu. Niisis parem hoidke oma suhted korras ning ärge koguge liiga palju inimesi, kellest tänaval hiljem kaarega mööda kõndida.


Ma ei tea, kuidagi lahe, et Naiiv asub vee peal laevas



Kolmapäevad on peopäevad

Need, mida aga võib endale margi sarnaselt koguda, on kõiksugu lood. Miks mitte rääkida sellest, kuidas baariletile jäetud tekiilapudelid tähendavad juba eos katastroofi. Ei saa ju tekkida olukorda, kus järgmisel hommikul loengusse jõudes ei ole ühtegi crazyt lugu eelmisest õhtust.


Seda tuleb päris tihti ette, et väljas käiakse argipäeva õhtul, sest Tartus on peopäevaks tituleeritud just nimelt kolmapäev. See on vist seotud asjaoluga, et reedel sõidavad tallinlased ja teised “mittekohalikud” koju.



Mina pole veel vajalikuks pidanud nädalavahetusel Tallinnasse sõita, sest siingi on nii palju teha. Praegu tuleb küll tunnistada, et eelistan Tartu ööelu iga kell Tallinna omale.


Ega eriti muidugi enam pidutsemiseks aga ei jää, sest õpikohustused hakkavad vaikselt järgi jõudma. Nüüdsest võtan asja palju rahulikumalt, september oli lihtsalt selline sisseelamise kuu. Samas siin Tartus ei tea kunagi ette, kuhu sa omadega järgmise õhtu lõpuks jõuad, nii et liiga suuri lubadusi ma ikkagi teha ei julge.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…