Otse põhisisu juurde

Esimene kuu ülikoolis - tundeid on palju

 



Õues on parajalt soe, et kanda kleiti, ning parajalt külm, et tõmmata selga sügimantel. Väljas on puud värvilised ja lehed krabisevad jalge all, kuid mina olen sees. Istun oma sooja croissant’iga Toome kohviku pehmel diivanil, taustaks Marvin Gaye & Tammi Terrell’i „Ain't No Mountain High Enough”.


See üks päev, kui unustasin, et riigiõiguse loeng ei alga mitte 8.15, vaid hoopis 8.45. Pool tundi lisaaega, ma ei kurda. Polegi ammu lihtsalt niisama istunud ja mõelnud. Kuigi suuremad kirjanikud võivad mulle siinkohal vastu vaielda, pole mina veel leidnud aega, et Tartus niisama vegeteerida. Päevakava oleks justkui kellegi tundmatu poolt millitäpsusega paika pandud veel enne, kui mul päriselt aimu on, mis juhtuma hakkab.


Mina tuhisen muudkui mööda linna, arvates, et kõik on kontrolli all, kuigi tegelikult puudub mul kõige väiksemgi ülevaade tulekul olevatest tähtaegadest ning ülesannetest, millega ma suure tõenäosusega juba ammu oleksin pidanud alustanud olema.


Jah, õppida on palju, koormus on suur, aga seda me juba teadsime. Kooliaasta on alles alguses, aga juba on tunne, et 24-st tunnist jääb natuke nagu väheks. Aga pole hullu, juura on seda vaeva väärt.


Üks tähenduslikematest hetkedest oli kindlasti see, kui hakkasin kodus (märkamatult on ühikast kodu saanud) ladina keelt õppima, seljas soe TÜ pusa ja kõrvaklappidest tuli täpselt õige tümpsuga muusika, kui esimesele lausele peale vaadates jõudsin järeldusele, et suudan selle täitsa edukalt ka peast kohe eesti keelde ümber tõlkida. Tuleb välja, et kuu ajaga on keelt ja teadmisi isegi nautke juurde tulnud.


Ükskõik kui kerge või raske ka parasjagu ei oleks, sees on vähemalt selline soe ja hea tunne - nagu kuulaks hommikust õhtuni ainult lemmiklaulu või jooks lõpmatus koguses pumpkin spice lattesid (mis on muide palju paremad, kui mäletasin). Küllap see ikka näitab, et olen õiges kohas, õigete inimeste ümber.


Perekond on ainult eemal. Kuu aega olen vanematega suhelnud peamiselt messengeri kaudu, kuid ega see tegelikult väga veider tundugi. Muidugi praegu on piisavalt kiire olnud, nii et sellisteks pikkadeks vestlusringideks pole aega olnud, seda jõuab teha siis, kui kunagi uuesti Tallinnasse jõuan. Vennaga vahetan peamiselt pilte kassidest ja toidus - nagu ikka.


Ühesõnaga selline see tunne siin ongi. Mõnus, vaba, oma kaootilisusega pisut hirmutav, kuid sõltuvusttekitavalt magus.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Tartu ööelu on ... huvitav

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…