Otse põhisisu juurde

Koliks hoopis Viljandisse?

 


Tallinnas tavatsesin aeg-ajalt Tartusse puhkama põgeneda. Nüüd Tartus õppides leian ennast Viljandis puhkamast.


Otsus tuli suhteliselt spontaanselt öösel kella kolme-nelja vahel, kui mõtlesime kursaõega, et selleaastast pärimusmuusika Lõikuspidu ei saa kuidagi niisama mööda lasta. Eriti, kuna suvine folk lükati ju järgmisesse aastasse.


Võiks öelda, et ainuke probleem seisne öömaja leidmises, sest vaesed tudengid nagu me oleme, ei tahtnud kohe kuidagi hotelle ja hosteleid vaadata. Algul lasin kogu töö sõbrannal ära teha, kuid kui tuli välja, et absoluutselt kõik Viljandi tuttavad on hetkel kuskil eemal või siis äärmiselt hõivatud, otsustasin ise sotsiaalmeedias natuke hädakisa teha stiilis “Kas on keegi, kellel on keegi, kes saab Viljandis öömaja pakkuda?” Möödusid loetud sekundid, kui juba oli mu endine kallis klassiõde enda sõbrannaga ühendust võtnud ning ööbimispaik oligi leitud. Vahetasime messengeris paar sõnumit ning plaan oli paigas - Viljandisse sai täitsa ööseks jääda.




See on nüüd üks neist kohtadest, kus saan öelda, et minu usk inimkonda on taastumas. Ikka tuleb ülbele pealinlasele üllatusena, kui mõni lahke hing on nõus enda juures majutama kahte põhimõtteliselt võõrast inimest. Ega see midagi muud ei näitagi, kui et kõik on võimalik, kui ise küsida ja uurida.


Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev olid tihedalt sisustatud raamatukogus õppimisega ning reede hommikulgi tuupisin veel ladina keele juriidilist sõnavara pähe, et õhtul oleks võimalik oma kodinad kokku pakkida ja Viljandi poole teele asuda.



Ma vist polegi kunagi Tartust Viljandisse sõitnud, peamised marsruudid on ikka olnud Tallinn-Tartu-Tallinn või Tallinn-Viljand-Tallinn, aga tuleb välja, et autosõit Tartust Viljandisse võtab aega vähem kui tund. Nii võikski seal ju käima jääda.


Viljandis on folk! Isegi sügisel! Olen seda nii igatsenud. Õhtuseid tugevaid trummirütme, mis südame põksuma panevad. Hommikusööke Rohelises Majas (üks provintsisai ja üks kardemoni-rosina saiake, palun).



Appi, seal linnas oli nii palju ilusat muusikat, et mine või hulluks. Rüüdi introvertsed lood võtsid hingetuks ning Mari Kalkuni uus album on kahtlemata midagi erilist. Esimest korda puutusin kokku Tintura ning Black Bread Gone Mad’iga. Mõlemad olid omamoodi lahedad, viimase kontserdil sai aga vist kõige rohkemi tantsitud.


Curly Stringsi eriprojektist ei hakka rääkimagi, sest pole vist lihtsalt piisavalt sõnu kirjeldamaks seda ägedat kombot, mis lavale oli toodud - et koos pärimusmuusikutega ka Kukerpillid kampa oli saadud, oli lihtsalt mega äge!



Raske on sellest folgimelust lahti lasta. Muusika on taaskord hõivanud mu meeled ja keeled. Tagasi Tartus leian ennast kõrvitsasuppi soojendades ümisemast muudkui “Ayibobo” ja “Ayibobo”. Kord laval publikule õpetatud sõnad jäävad kummitama pikalt ka peale kontserti.


Edasi-tagasi autosõidul sai kuulatud ka artiste, keda lõikuspeol kohal polnud, kuid kes on muidu nunnud ja toredad ning nüüd olen viimased paarkümmend tundi eesti muusika võimu all olnud. Täna olen mööda linna kõndinud kõrvaklappides mõirgamas peaasjalikult erinev eesti muusika.



Üldjuhul on sellised väiksed reisid on hädavajalikud - teises keskkonnas on nii palju lihtsam puhata. Ja nii uskumatuna kui see ka ei kõla, siis üks juuratudeng vajab tõepoolest juba peale esimest kuud natuke puhkust. Iseasi, kas keegi on kunagi näinud mõnda juristi, advokaati või teist õigusala esindajat folgil rokkimas...?



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Tartu ööelu on ... huvitav

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…