Teate!
Esimest korda pooleteise kuu jooksul oli mul päev, kus ma ei õppinud absoluutselt mitte kui midagi. Avastasin terve päev emaga Tartut, sõime Werneris kooki ning hiljem läksime Vilde ja Vine’sse õhtusööki nautima. Päeval kolasime erinevates vanakraamipoodides ja catch-up’isime niisama. Nii veidralt tore oli tunda ennast korraks normaalse inimesena, kes ei peagi 24/7 õppima. Pühapäeval istusin see-eest supi sees, sest siis tuli hakata kõike tagantjärgi klaarima.
Ma ei tea, kuidas mõnel teisel see asi käib, aga mina olen kõige produktiivsem, kui pean korraga veel saja teise asjaga tegelema. (Sada võib olla õige pisike liialdus.) Ühesõnaga ei kartnud ma siin Tartus kandideerida paarile uuele ametipostile.
Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi kirja panna, kui et tere, teie ees on TÜ ametlik esmakursuslasest blogija. Ehk lisaks enda blogile võtsin veel teisegi blogi ülalpidamiskohustuse. Nagu näha, siis ma liiga palju seda vist läbi ei mõelnud, pigem arvasin, et küllap nad valivad sinna kellegi teise, aga tuleb välja, et mingi ime läbi eelistati kõikide proovitekstide hulgast just minu oma. Ilmselgelt olen super-mega-hüper elevil, kuid väike mure on samuti, et mis siis mu enda beebist niiviisi saab. Kuna hakkan Tartu Ülikoolile kirjutama üle nädala, siis võib täitsa juhtuda, et ma siin ei jõuagi enam sama palju pajatada nagu tavaliselt. Ehk õnnestub mingeid pisemaid ja vabamas vormis sissekandeid ikka teha.
Et oma koolielu veelgi rohkem elavdada, astusin ka ELSA (European Law Students' Association) liikmeks. Tore rahvusvaheline juurakate kogukond, mis ka Eestis aktiivselt tegutseb. Advokaadibüroode ja muude õigusalaste asutustega koostöös korraldatud üritused on hea võimalus, et pisut silmaringi avardada (aga et ka maitsvast toidust kõht täis süüa). ELSA-ga liitus päris mitu õigusteaduskonna esmakursuslast, nii et muuta see veel pisut põnevaks, mõtlesin organisatsiooni töös pisut rohkem kaasa lüüa.
Ühesõnaga kandideerimised ja muu taoline viis selleni, et olen ka ELSA Estonia seminaride ja konverentside valdkonna direktor. Liiga palju ei tasu sellest mõelda, tegemist on tähtsa nimega tähtsusetu ametikohaga, kuid korraldada ja organiseerida saab ikka. Nii et nüüdsest pean oma aja planeerimisel ka selle pisikese kohustusega arvestama.
Kõigele lisaks peab loomulikult õppima-õppima-õppima, nii et vähe pole, samuti mõtlesin, et peaks siin Tartus ka uuesti spordiklubiga liituma. Niisiis igav ei tohiks hakata, pean hoopis vaatama, et ma ikka kõigega järjel suudaksin püsida. Muuhulgas tuleb leida ka aega, et kodukana mängida ja normaalselt süüa teha (et mitte ainult makaronidest toituda) ning muude majapidamise ülesannetega tegeleda (polegi ammu kappi kraaminud).
Vaidlesin eile selle üle, kas elu saab liiga põnev olla? Jõudsime järeldusele, et pikka aega ekstreemumpunktis olemine võib muutuda väsitavaks küll. Niisiis ma ei väida, et mu elu liiga põnev oleks, kuid tunnen, et septembrist alates olen püsinud ekstreemumis, nii et proovin nüüd korraks oma elutempot langetada veel enne, kui kohustused mulle uuesti järgi jõuavad. Kuklas on kahtlane tunne (õigemini tekitab tunnet kalendrisse vaatamine), et võib-olla see mul enne novembrit ei õnnestu, kuid luban, et annan endast parima.
Minu soovitus: Otsige üles oma ekstreemum, nautige vaadet ja ronige siis tagasi alla, et teinekord sõit uuesti ette võtta.
Lõppu
lisan siis ka TÜ blogi lingi: https://www.ut.ee/et/blog
Kommentaarid
Postita kommentaar