Otse põhisisu juurde

TÜ blogija, ELSA direktor ja kõik muu, mis vahepeal juhtunud on



Teate!

Esimest korda pooleteise kuu jooksul oli mul päev, kus ma ei õppinud absoluutselt mitte kui midagi. Avastasin terve päev emaga Tartut, sõime Werneris kooki ning hiljem läksime Vilde ja Vine’sse õhtusööki nautima. Päeval kolasime erinevates vanakraamipoodides ja catch-upisime niisama. Nii veidralt tore oli tunda ennast korraks normaalse inimesena, kes ei peagi 24/7 õppima. Pühapäeval istusin see-eest supi sees, sest siis tuli hakata kõike tagantjärgi klaarima.


Ma ei tea, kuidas mõnel teisel see asi käib, aga mina olen kõige produktiivsem, kui pean korraga veel saja teise asjaga tegelema. (Sada võib olla õige pisike liialdus.) Ühesõnaga ei kartnud ma siin Tartus kandideerida paarile uuele ametipostile. 


Ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi kirja panna, kui et tere, teie ees on TÜ ametlik esmakursuslasest blogija. Ehk lisaks enda blogile võtsin veel teisegi blogi ülalpidamiskohustuse. Nagu näha, siis ma liiga palju seda vist läbi ei mõelnud, pigem arvasin, et küllap nad valivad sinna kellegi teise, aga tuleb välja, et mingi ime läbi eelistati kõikide proovitekstide hulgast just minu oma. Ilmselgelt olen super-mega-hüper elevil, kuid väike mure on samuti, et mis siis mu enda beebist niiviisi saab. Kuna hakkan Tartu Ülikoolile kirjutama üle nädala, siis võib täitsa juhtuda, et ma siin ei jõuagi enam sama palju pajatada nagu tavaliselt. Ehk õnnestub mingeid pisemaid ja vabamas vormis sissekandeid ikka teha. 


Et oma koolielu veelgi rohkem elavdada, astusin ka ELSA (European Law Students' Association) liikmeks. Tore rahvusvaheline juurakate kogukond, mis ka Eestis aktiivselt tegutseb. Advokaadibüroode ja muude õigusalaste asutustega koostöös korraldatud üritused on hea võimalus, et pisut silmaringi avardada (aga et ka maitsvast toidust kõht täis süüa). ELSA-ga liitus päris mitu õigusteaduskonna esmakursuslast, nii et muuta see veel pisut põnevaks, mõtlesin organisatsiooni töös pisut rohkem kaasa lüüa. 


Ühesõnaga kandideerimised ja muu taoline viis selleni, et olen ka ELSA Estonia seminaride ja konverentside valdkonna direktor. Liiga palju ei tasu sellest mõelda, tegemist on tähtsa nimega tähtsusetu ametikohaga, kuid korraldada ja organiseerida saab ikka. Nii et nüüdsest pean oma aja planeerimisel ka selle pisikese kohustusega arvestama. 


Kõigele lisaks peab loomulikult õppima-õppima-õppima, nii et vähe pole, samuti mõtlesin, et peaks siin Tartus ka uuesti spordiklubiga liituma. Niisiis igav ei tohiks hakata, pean hoopis vaatama, et ma ikka kõigega järjel suudaksin püsida. Muuhulgas tuleb leida ka aega, et kodukana mängida ja normaalselt süüa teha (et mitte ainult makaronidest toituda) ning muude majapidamise ülesannetega tegeleda (polegi ammu kappi kraaminud).


Vaidlesin eile selle üle, kas elu saab liiga põnev olla? Jõudsime järeldusele, et pikka aega ekstreemumpunktis olemine võib muutuda väsitavaks küll. Niisiis ma ei väida, et mu elu liiga põnev oleks, kuid tunnen, et septembrist alates olen püsinud ekstreemumis, nii et proovin nüüd korraks oma elutempot langetada veel enne, kui kohustused mulle uuesti järgi jõuavad. Kuklas on kahtlane tunne (õigemini tekitab tunnet kalendrisse vaatamine), et võib-olla see mul enne novembrit ei õnnestu, kuid luban, et annan endast parima. 


Minu soovitus: Otsige üles oma ekstreemum, nautige vaadet ja ronige siis tagasi alla, et teinekord sõit uuesti ette võtta. 


Lõppu lisan siis ka TÜ blogi lingi: https://www.ut.ee/et/blog




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga. 
Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned -enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry, vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud. 
Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipart pole mul näiteks…

Tartu ööelu on ... huvitav

Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi.
Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära.
On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest.

Piro parkVärske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise.
Kui ilmad vähegi lubavad, siis varem või hiljem lõpetavad …

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.


Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.


Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo lõppu ei ole võima…