Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2020 postitused

Tuleb välja, et juura on üsna pagana raske.

Mõned lihtsamad faktid esimesena välja kirjutada. Ma elan Tartus. Olen siin praegugi, oma laua taga, vaatega tigutornile. Õpin õigusteadust. Minu algne toakaaslne võttis juba rohkem kui kuu tagasi ülikoolist paberid välja ja kolis taas Tallinnasse. Minu teine sõbranna võttis ka nüüd akadeemilise vaheaasta ja läks tagasi Tallinnasse. Miks Tartu küll tallinlasi kinni ei hoia? Miks paljud nagu vesi sõelast läbi jooksevad? Kuidas on olukord minul? Juurat õppida ei ole maailma kõige lihtsam tegevus. Oma tähelepanu pikkadele veebiloengutele koondada on kahtlemata tõeline katsumus. Õpikuid otsast peale ise läbi töötada on paras pähkel. Loomulikult, on kohe sess ja selle edukas läbimine ei tundu kohe kuskilt otsast võimalik. Kuidas üldse inimesed enne mind sellega hakkama on saanud? 7 eksamit! Pluss üks lõpuseminar, mis on võibolla hullemgi kui eksam. Filme ja seriaale ma igal juhul enam vaadata ei saa. Kui ma oma pause just magamisega ei sisusta, loen näiteks raamatut

Crashisin pidu ja kõik muud Tartu hullused

  Kõndsin täna suure jõulukalendriga koju, tekitas nii hea tuju. Nagu väike laps, kes on kommid kätte saanud. Kust ma koju kõndisin? Trennist! Võtsin kätte ja registreerisin ennast ka lõpuks ühe Tartus spordiklubi liikmeks. Kardiot tehes oli harjumatult palju energiat, ei tahtnud lausa trenažöörilt mahagi tulla. Läksin viimaks trenni, sest vaatasin telefonist kevadise karantiini ajal tehtud pilte – silm lausa puhkas, nii normaalses vormis olin. Eks vist peaasjalikult sellest ongi tingitud see hiljutine enesepiitsutamine, silme-ees on tõestus, et kunagi oli elu ikka palju parem. Olles täiesti aus, siis nende poole aasta taguste piltide taga liiga palju pole. Olin siis õppinud hindama rahulikku elu, täis joogat, päikest ja kooke. Praegu peitub õnn hoopis milleski muus. Kuigi jooga, päike ja koogid on endiselt ihaldusväärsed, siis öösiti sähviv valgus on kuidagi veel kutsuvam – süda taob, adrenaliin voolab, tempo on peal, elu käib. Kord täiskuuajal oskan endiselt veet

Pole kindel, kas rääkida sellest või mitte

Lihtne on rääkida asjadest hiljem, siis, kui need on juba möödas. Siis, kui lõpptulemus on teada, õppetund omandatud ning on kindlustunne, et kõik lõppes ikkagi hästi. Nii palju raskem, peaaegu võimatu on rääkida millestki, mis alles kestab, mis närib hinge sel samal sekundil. Võibolla sellepärast, et nii ei kirjuta ma mõnest mieviku minast, kelle süüks saab nii mõndagi panna (olin väike ja rumal), vaid oleviku omast, keda saab pommitada kriitikaga ning kellel pole seejuures ühtegi vabandust.  Raske on tunnistada kellelegi teisele, et tead, ma ei ole hetkel endaga väga rahul. Et ma ei armasta oma peegelpilti hetkel üleliia palju. See tundub nii esimese maailma probleem, et no mis asja ma siin vingun, midagi paremat ei ole teha või?  Ega muud ei olegi, kui et tuleb meelde, kui tubli ikka karantiini ajal sai oldud, iga päev pilatest ja joogat tehtud jne. Praegu on elu teises linnas nii teistsugune ja no pole kuidagi üldse olnud mahti veel mingi jõuksiga ka jamada. Ma tean kül