Otse põhisisu juurde

Pole kindel, kas rääkida sellest või mitte



Lihtne on rääkida asjadest hiljem, siis, kui need on juba möödas. Siis, kui lõpptulemus on teada, õppetund omandatud ning on kindlustunne, et kõik lõppes ikkagi hästi. Nii palju raskem, peaaegu võimatu on rääkida millestki, mis alles kestab, mis närib hinge sel samal sekundil. Võibolla sellepärast, et nii ei kirjuta ma mõnest mieviku minast, kelle süüks saab nii mõndagi panna (olin väike ja rumal), vaid oleviku omast, keda saab pommitada kriitikaga ning kellel pole seejuures ühtegi vabandust. 


Raske on tunnistada kellelegi teisele, et tead, ma ei ole hetkel endaga väga rahul. Et ma ei armasta oma peegelpilti hetkel üleliia palju. See tundub nii esimese maailma probleem, et no mis asja ma siin vingun, midagi paremat ei ole teha või? 


Ega muud ei olegi, kui et tuleb meelde, kui tubli ikka karantiini ajal sai oldud, iga päev pilatest ja joogat tehtud jne. Praegu on elu teises linnas nii teistsugune ja no pole kuidagi üldse olnud mahti veel mingi jõuksiga ka jamada. Ma tean küll, et üks kord kirjutasin, et kavatsen endale mingi treeningpaketi osta, aga no see jäi mitmete juhuste kokkulangemisel sinnapaika. 


Üleüldse kogu see üksinda elamine (ega ma siis iga päev normaalset sööki tee), intensiivne õppimine ja tihe õhtuti väljas käimine hea kombo muidugi pole. Kaal on üks asi, aga näonahk on ka natuke pekki läinud. Ma muidu ütleks, et vähemalt emotsionaalselt on keskkonnavahetus ikka palju head teinud, aga samas ma nüüd ei tea ka. Tulin siia Tallinnasse tagasi korraks ja õige pea hakkas kimbutama mingi veider tusane meeleolu.  


Tegelikult on minu hetkeline melanhoolsus tingitud mitme aspekti koosmõjust. Võibolla räägin hullu juttu, aga kas on võimalik, et mõned inimesed toovad tahtmatult sinus esile kõige hullema poole? Et muidu tundud endale täitsa normaalse inimesena, aga siis suhtled kellegagi ja olukord on kuidagi nii veider, et pärast mõtled, et see polnud küll üldse minulik käitumine. Keemia lihtsalt ei klapi või kes teab, milles on probleem. Mõni toob esile minu parima ja mõni halvima poole - katsu siis mõista, kes sa päriselt oled.


Nagu öeldud, siis liiga altilt ma seda siia kirjutada ei tahtnud, aga võibolla oli kellelgi vaja kuulda, et kõigil on halbu perioode. Selliseid, kus enda kallal on tavapärasest rohkem võtta. Selliseid, kus mõtled, et miks-miks-miks ma nii laisk olen? Arukust võiks ka nagu pisut rohkem olla ja üleüldse võiks rohkem kontrollida, mida ma suust välja ajan. Normaalse inimese kombel käitumine tundub lihtsalt ületamatu kunstina.


Aga pole hullu.

This too shall pass.

Elame edasi.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks. Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule. Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo