Otse põhisisu juurde

Tuleb välja, et juura on üsna pagana raske.


Mõned lihtsamad faktid esimesena välja kirjutada.

Ma elan Tartus. Olen siin praegugi, oma laua taga, vaatega tigutornile.

Õpin õigusteadust.


Minu algne toakaaslne võttis juba rohkem kui kuu tagasi ülikoolist paberid välja ja kolis taas Tallinnasse. Minu teine sõbranna võttis ka nüüd akadeemilise vaheaasta ja läks tagasi Tallinnasse. Miks Tartu küll tallinlasi kinni ei hoia? Miks paljud nagu vesi sõelast läbi jooksevad?


Kuidas on olukord minul? Juurat õppida ei ole maailma kõige lihtsam tegevus. Oma tähelepanu pikkadele veebiloengutele koondada on kahtlemata tõeline katsumus. Õpikuid otsast peale ise läbi töötada on paras pähkel.



Loomulikult, on kohe sess ja selle edukas läbimine ei tundu kohe kuskilt otsast võimalik. Kuidas üldse inimesed enne mind sellega hakkama on saanud? 7 eksamit! Pluss üks lõpuseminar, mis on võibolla hullemgi kui eksam. Filme ja seriaale ma igal juhul enam vaadata ei saa. Kui ma oma pause just magamisega ei sisusta, loen näiteks raamatut - “Tsiviilõiguse üldosa” on tõepoolest unikaalne meelelahutus. Mängulisema tuju korral on alati võimalik Quizletis ladinakeelseid sõnu ära arvata. Elagu iurisprudentia!


Aga nagu mulle öeldi, siis kuidagi tuleb hakkama saada, vastupidine pole lihtsalt võimalik.


Mitte, et õppimine oleks hetkel kõik, mis mul taldrikul on. Oh ei, üks blogi siin, teine blogi seal, siis on veel üks organisatsioon ja nüüd teisega liitumine poole peal - see kõik juhtub kuidagi nii kogemata, ma ei saa ise ka kõigest päris täpselt aru.


Aga tegelikult on ikkagi natuke tore ka.



Pannkoogihommikud ühe sõbranna pool, küpsiste küpsetamine teise juures, minu juures lauamänguõhtud. Pikad jalutuskäigud, suur jõulušoping ja ongi teraapiasessiooniga ühelpool. On pisike võimalus, et siiski jõuan ühes tükis jõuludeks koju.


Kuidagi tuleb hakkama saada, no hea küll, saame siis!





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad

Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks. Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks. Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis. Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule. Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost. Mitte ühegi loo