Otse põhisisu juurde

2020, oli see alles sõit!

 



See aasta! Issand jumal, see aasta! Mis asi see oli?


Oleme vast kõik väsinud ja läbinisti kurnatud nendest ameerikamägedest, kus peal me sel aastal trallitanud oleme. Täita lõpp ikka.


Alustame siis algusest!


Jaanuar ja veebruar olid suhteliselt rahulikud. Käisin koolis, hängisin loomaaias, midagi väga põnevat ei juhtunud. Käisime sõpradega ülikoolide avatud uste päevadel nii Tallinnas kui Tartus, et kõrgkoolidega tutvuda.


Märts - BUUUF! Koroona, jäime koduõppele ja ei saanud oma eluga hakkama. Alles aprillis hakkas pihta tõeline enesearendus. Tegin seda, mida ma päriselt teha tahtsin: osalesin veebikursustel, lugesin, küpsetasin kooke, kuulasin muusikat, kirjutasin, hakkasin alkohoolikuks, maalisin lillepotte, joonistasin elevante, tellisin uue joogamati. Käisin iga päev päikese käes jalutamas ja tegin kodus pilatest.


Mai möödus riigieksamiteks stressates ning juunis lõpetasingi gümnaasiumi. Juulis (kui pandeemia taandus) lasti mul tagasi tööle minna. Käisin sajal kontserdil, nautisin päikeseloojanguid ja korjasin 10 kg maasikaid. Augustis nautisin iga viimast kui tööpäeva, mis mul veel jäänud oli, käisin sõpradega väljas, tegin endale tätoveeringu ja kolisin Tartusse.


Septembris algas minu tudengielu! Tutvusin Tartu ööeluga ning õppisin baare ja klubisid tundma. Mind retsiti, mind ristiti ja nii saigi minust täieõiguslik juuratudeng. Oktoobris astusin tudengiorganisatsiooni ning sain seal direktori ametikoha, hakkasin Tartu Ülikooli esmakursuslaste blogi pidama ja harjutasin ennast korralikult õppima.


Novembris õppsin eksamiteks, vahetasin ühikatuba ning sain endale uued korterikaaslased. Detsembriski ma ainult õppisin, õppisin, õppisin! Vahepeal tähistasin Tartus perega sünnipäeva ja leidsin aega pisikesteks jõuluüritusteks. Jõuludeks sõitsin Tallinnasse ning nüüd lähen vastu uuele aastale.


Ega ma väga ei taha selle halamise trendiga kaasa minna, sest olgem ausad, kevad oli minu jaoks lihtsalt super aeg (peale esimest paari katsumusterohket nädalat), kuid… Ma lihtsalt mõtlen, et mis tunne oleks olnud reaalselt normaalsed gümnaasiumi lõpupidustused saada, minna ballile jne, ning kuidas oleks olnud reaalselt kõik need neli kuud ülikoolis koha peal käia ja sellega seotud tegevustest osa võtta? Huvitav on mõelda, kas pole? Pealgi on mul tunne, et kõik, milles ma ise kevadel selgusele jõudsin, on nüüd jälle pea peale pööratud, nii et mõnes mõttes olen tagasi algpunktis, võibolla ikkagi polnud ka sellest kevadisest perioodist suuremat kasu.


Siiski oli see neetud aasta hädavajalik. Hädavajalik, et õppida tundma ennast ja teisi, avastada nii palju uut ning taasavastada juba ununenut. Näha, millisteks jõupingutuseks on valmis maailm, millisteks minu lähedased, millisteks ma ise.


Ühesõnaga, aitäh 2020, ma olen valmis edasi liikuma!


(Mitte, et mul oleks liiga suuri ootusi järgmiseks aastaks, aga 30 päevasele joogakursusele panin ennast kirja ja kolm uut raamatut tellisin endal ka just veebist.)


Head vana-aasta lõppu!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TEST: Milline on kõige parem glögi?

Birgit kurtis mulle, et poes on nii suur valik erinevaid glögisid, et tema ei oska endale ühte õiget välja valida. Salakavalalt uuris ta, kas ma ei tahaks proovida kuhjaga erinevaid jõulujooke, et ka teistele soovitada, milline see kõige õigem glögi siis ikkagi on. Aga otse loomulikult olin ma nõus. Siin on minu mõtted. Põltsamaa Klassikaline Alkoholivaba Glögi Alustame klassikast. Põltsamaa glögi oli minu jaoks pikalt ainus eksisteeriv glögi. Selle peale võib alati kindel olla, glögised jõulud on garanteeritud. Samas, võib-olla oleks aeg proovida midagi uut ja huvitavat? Niisiis kuna selle järgi hakkan kõiki ülejäänud jooke hindama, ei saa sellele liiga kõrget hinnet anda.  Hinne: 3 Põltsamaa Kuldne Alkoholivaba Glögi Pean tunnistama, et tegemist on ühe mõnusa jõulujoogiga. Mõtlesin küll, et ega see ikka üks õige asi olla saa, aga võta näpust - päris maitsev oli teine. Vürtse oli täpselt parasjagu, kuid ma ei tea, kas oskaksin seda kinnisil

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad