Otse põhisisu juurde

Uue aasta lubadused - lubada või mitte lubada, selles on küsimus!

 



Ma ei mäletagi, millal viimati ma päris sellise “lubaduste nimekirja” endale koostasin, aga usun, et see pidi olema põhikoolis. Peale seda hakkasin endale selliseid üldiseid juhtnööre jagama. Umbes, et oleks ju tore küll, kui ma natuke rohkem trenni teeks või natuke vähem šokolaadi sööks. Õige pea sain aga aru, et ka see on minu jaoks täielik nonsense ning edaspidi piirdusin vaid sellega, et kirjutasin välja üldised teemad, milles ma ennast rohkem arendada tahaksin. 


Üldjuhul on mul aasta alguses alati olnud omamoodi tunnetus, mis ütleb, kuidas peaksin käituma: koostama endale terveks aastaks rea ülesandeid või panema kirja üheainsa mantra, mida endale ikka ja jälle meelde tuletada. (And would you know, aastaks 2020 ma väga midagi ei lubanudki.)


Sel aastal kaldusin aga kuldse kesktee poole. Kirjutasin välja kõigest paar asja, millest tahan kinni pidada: midagi kehale ja midagi vaimule.


  1. Loen iga päev raamatut (kasvõi 10lk)

  2. Teen 3 korda nädalas trenni (esmasp. kolmap. reede)


See on kõik!

Kaks toetuspunkti mul ainult ongi.


Esiteks ei lase ma ennast juural läbi kurnata õpikute ja kohtulahendite lugemisega, vaid leian aega, et lugeda ka enda valitud raamatuid - teha midagi ka enda hinge ja vaimu heaks. Tellisin endale ühelt raamaturingluse veebilehelt juba kolm uut teost, mis on küll inglise keeles, kuid sellegipoolest loetavad. Mis oleks, kui hakkaksin ka siin lugemissoovitusi jagama või vähemalt kommenteerima raamatuid, mille ma kuuga läbi lugeda jõudsin? Oleks ju täitsa idee.


Teiseks panin kirja soovi rohkem regulaarset trenni teha (ma kujutan ette, et peamiselt joogat). Hetkel alustasin uut moodi jooga teekonda 30päevase väljakutsega, kus peab iga päev kõigest pool tunnikest leidma, et natuke keha tugevdada.  Niisiis jaanuaris võtan endale kohustuse tervelt iga päev joogat teha, kuid kuidas sealt edasi kujuneb, seda ei oska ma veel öelda. Küllap ma siis aasta esimese kuu lõpus panen järgmise plaani paika.


Oh, ma ei oska seda nagu kuidagi adekvaatselt seletada, miks ma seda kõike teen. Ma ei taha teha trenni, et võtta alla, muutuda saledamaks või olla endaga rohkem rahul. Pigem lähtun eesmärgist enesest: tahan millegagi järjepidevust harjutada ning füüsiline aktiivsus tundub parim, millega seda teha. Eelkõige aitab uus harjumus kasvatada n-ö õnnehormooni endorfiini ning kes ei tahaks olla õnnelikum? Samuti ei ole ma läbi kukkunud, kui juhtub siis sisse tulema mõni nädal, kus ma ei tee päris 3 korda trenni. Pigem seisab mõte ikkagi üleüldises arengus.


Loomulikult on ikka natuke rohkem asju, mis mul peas mõlguvad, aga neid ma “lubaduste” alla klassifitseeriks. Sotsiaalmeedias võiks tunduvalt vähem aega veeta. Olen praegu kuidagi eriti mõjutatav kõigest, mis mind ümbritseb ning meedia figureerib muidugi mõjutusteguritest esikohal. Tahaks ka looduses käimiseks rohkem aega leida. Kui pagana absurdne see inimloomus ikka on, et teame suurepäraselt, mis meile päriselt sügaval sisimas rõõmu pakub, aga ikkagi eelistame sellele mingit lihtsat ja kiiret nagu näiteks kodus passimist ja sotsiaalmeedias surfamist.


Endaga peaks ka õppima sõbralikum olema. Kipume ju olema iseenda kõige karmimad kriitikud, nii et ei tee paha vahel meelde tuletada, et ei tasu nüüd liiga tige ka olla. Kust ma üldse võtan sellise julguse endale kogu aeg puid alla panna? Kellelegi teisele ma ju seda kunagi sellisel määral ei teeks. Veel võiksin juba ükskord endale meelde jätta, et ma ei saa praegu ega ka kunagi tulevikus kontrollida, kuidas käituvad teised minu ümber! Mina saan teha ainult nii palju ja kõik ülejäänu on juba teiste kujundada. Mina ütlen välja üht, ning see, kuidas teised seda tõlgendavad või sellest arvamuse kujundavad, ei ole enam minu võimuses. Niisiis tuleks lõpetada püüdlus kontrollida seda, mida mõtlevad või arvavad teised. Keda huvitab? Keda huvitab!


Minul igal juhul liiga suuri ootusi uueks aastaks pole, las see 2021 kujuneda selliseks nagu ise tahab, mis ma siin ikka liigselt pushin. Niikuinii algab minu “uus aasta” alles peale sessi lõppu, enne pole mul aega sellele liiga palju mõelda.




Kommentaarid

  1. Goodreadsi leht/äpp on ka hea & seal saab panna aastase reading challenge'i endale (ja näha, mida sõbrad teevad, kui FBga ühendada).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

TEST: Milline on kõige parem glögi?

Birgit kurtis mulle, et poes on nii suur valik erinevaid glögisid, et tema ei oska endale ühte õiget välja valida. Salakavalalt uuris ta, kas ma ei tahaks proovida kuhjaga erinevaid jõulujooke, et ka teistele soovitada, milline see kõige õigem glögi siis ikkagi on. Aga otse loomulikult olin ma nõus. Siin on minu mõtted. Põltsamaa Klassikaline Alkoholivaba Glögi Alustame klassikast. Põltsamaa glögi oli minu jaoks pikalt ainus eksisteeriv glögi. Selle peale võib alati kindel olla, glögised jõulud on garanteeritud. Samas, võib-olla oleks aeg proovida midagi uut ja huvitavat? Niisiis kuna selle järgi hakkan kõiki ülejäänud jooke hindama, ei saa sellele liiga kõrget hinnet anda.  Hinne: 3 Põltsamaa Kuldne Alkoholivaba Glögi Pean tunnistama, et tegemist on ühe mõnusa jõulujoogiga. Mõtlesin küll, et ega see ikka üks õige asi olla saa, aga võta näpust - päris maitsev oli teine. Vürtse oli täpselt parasjagu, kuid ma ei tea, kas oskaksin seda kinnisil

Ausalt ühikaelust + adulting 101

Üksinda elamine on päris huvitav. Kui ma parasjagu loengus pole, õpin kodus. Kui ma ei õpi, olen sõpradega väljas. Kui ma ka väljas pole, teen kodus süüa, pesen nõusid, koristan, pesen pesu, triigin, viin prügi välja või tegelen kes teab mis majapidamistööga.  Peas tiksub 24/7 pidev mure, mida süüa teha ja kas sellest ikka jagub kaheks päevaks, sest no homme ma küll ei viitsi uut toitu välja mõtlema hakata. How the tables have turned - enam ei saagi olla väike ärahellitatud jõmpsikas, kes vingub, et ei taha mitu päeva järjest seda sama suppi süüa. Sorry , vanemad, et ma ikka üldse midagi maailma asjadest ei jaganud.  Poeskäigud on omaette teema. Võin ju sinna minna kindla sooviga osta ainult pakk külmutatud juurvilju, aga siis tuleb meelde, et köögipaber hakkab otsa saama ning prügikotte ka vist nagu enam pole, ja kas mitte pesupulbrit polnud veel hästi natuke järgi. Maitseaineriiuli juures laskun tõsisesse debatti, kas kaneel ikka on hädavajalik, sest puhast musta pipa

Tartu ööelu on ... huvitav

  Olen juba paarile inimesele kinnitanud, et aga loomulikult kavatsen ka Tartu ööelust kirjutada - kui detailselt või umbmääraselt ma seda teen, on iseasi. Praegu on hea kirjutada n-ö oodi ööelule, sest nädalalõpus pandi ka siinsetes baarides piirangud peale ning peale südaööd enam alkoholi ei müüda. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest pean ausalt tunnistama, et väike paus kuluks ehk tõepoolest ära. On see siis kurb või mitte, aga peamine sotsialiseerumine käib eelkõige ikka õhtuti väljas olles. Päris täpselt ei teagi kust alustada.. alustame algusest. Piro park Värske tartlasena õppisin esimesena selgeks tudengite meka Piro. Vikipeedias on kuulsast pargist isegi täitsa artikkel olemas, kus seisab selgelt, et “Pirogovi park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht.” Alkoholi tohib seal tarbida kella kümnest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul, seda, kui palju nendest kellaaegadest aga kinni peetakse, teab igaüks ise. Kui ilmad vähegi lubavad