Saage tuttavaks, see on Rooma.

“Yes, I have finally arrived to this Capital of the World! I now see all the dreams of my youth coming to life… Only in Rome is it possible to understand Rome.” – Johann Wolfgang von Goethe

Millisest otsast alustada selle imelise paiga kirjeldamisega? Vahest ehk pisut räämas väiketänavatest, kus möödud lugematutest nurgapealsetest puuviljakauplustes ning tunned paari ruutmeetristest kohvikutest hõnguvat kohviaroomi (kalleima cappuccino olen seni ostnud 1.2€ eest)? Ehk peaksin hoopis tutvustama õhtul kell kuus kuldses kumas ärkavat Roomat, kus linnaelanikud end koos päikese loojumisega vaikselt valmis sätivad, et üheksa-kümne paiku suunduda välja õhtust sööma. Nii kohtuvad noored ja vanad umbes südaöösel tänavatel, ühed otsimas ööelu kuumpunkti ja teised lõpetamas õhtueinet magusa digestivoga. Keegi ütles kunagi, et Rooma on must ja räämas, aga päikeseloojangu ajal olen valmis kõik eelneva unustama ja andestama.

Mis ma oskan öelda, siin tunduvad inimesed kuidagi õnnelikud. Töö pole elustiil, vaid elatusallikas, peale mida algab alles tõeline elamine. Töölt puhkeajale ümberlülitumine on sama loomulik nagu hingamine, ei mingit ummistunud e-posti peale kella viit. Ka keskpäevane lõunasöök on osa puhkeajast, mil tellida pasta kõrvale klaas veini, normaalne. Päeval restoranis istumine ja veini rüüpamine on nii tavaline, et paneb ennastki kahtlema, kas üldse saaks kuidagi teisiti elada? Nüüd on teada, kuidas sündisid suurkujud nagu Da Vinci, Michelangelo ja teised just Itaalias – siinsed tänavakohvikud õpetavad vaatlemiskunsti, kus sündmustele tekib ümber värv ning aeg muutub voolujoonelisemaks.

Aga selle aeglase elunautleja mulli sees on esile tulnud ka tugevamaid jooni, otsustage siis ise, kas suuremat wau-effekti kutsub esile hea mitu minutit kestnud hääletud välgusähvatused Vatikani kohal või vägagi vali võimuvahetust parempoolsete rõõmuks.

“Oh Rome! my country! city of the soul!” – Lord Byron

Siia sattusin ERASMUS+ vahetusaasta raames. Seda, et Eesti haridussüsteemist pausi vajan, teadsin juba enne ülikooli minekut, kuid tõsiasi, et omadega just Rooma jõudsin, oli tõepoolest juhuste kokkulangemine. Siiski kinnitavad sõbralikud härrad, kes tõttavad appi kohvrit trepist üles tassima, või kohvikupidajad, kes kohvile lisaks ka saiakese kõrvale kingivad, et Rooma on hetkel ainus koht maamunal, kus olema pean. Muidugi pole ma siin üksinda, minu kursaõde Keete on samuti siin ning koos jagame korterit kunstiajalugu õppiva šveitslanna Rebecca ja biomeditsiinitehnikat õppivate portugallaste Filipa ja Pedroga.

Lisaks kolmetoalisele korterile ühendab meid viit puhtusearmastus ning kirg Itaalia köögi ja kultuuri vastu. Korter on muidu armas, küll pisut liiga pisikese vannitoa ning pisut kaheldava kvaliteediga gaasipliidiga, kuid see-eest on meil aiavaatega rõdu.

Peamiselt olen seni aega veetnud kohalikku kööki tundma õppides. Üht hommikut alustasin tänavakohvikus, kus oma lombakas itaaliakeeles pannkookide ja kohvi tellimist harjutasin. Keel jääb siin iseenesest üsna ruttu külge, rongijaamas ringi joostes saab praktiseerida ette ja taha vabandamist ning lõunasöögiks tuleb ära õppida, kuidas arvet paluda.

„Una pasta strozzapreti, per favore” kõlab sama suussulavalt nagu see ka maitseb. Väidetavalt oli tegemist Rooma ühe parima restoraniga, mida näitas ka hind 17€ taldrikutäis. Seda, kas ta ka päriselt parim on, ei oska ma öelda, sest vaid kartulit sööma harjunud põhjamaaneiu jaoks oli tegemist tõepoolest intensiivse maitsekombinatsiooniga, nii et natuke jäi ikka taldrikule alles ka. Tiramisu oli see-eest lihtsalt imeline!

Lisaks külastasime ka ühte kiidetuimat Rooma kohvikohta. Vihma kallas kui oavarrest, kuid see ei paistnud sugugi häirivat inimesi, kes tänaval rahulikult järjekorras ootasid. Kõigepealt tuli kassas tasuda arve ja seejärel said pileti, millega kohvimeistrite ette minna. Võrdlemisi suure kohvihoolikuna võin kinnitada, et no oli küll maitsev. Gelatost ei hakka ma isegi rääkima, olen vist oma elu armastuse leidnud.

“Rome is the city of echoes, the city of illusions, and the city of yearning.” – Giotto di Bondone

Mul pole isegi piinlik tunnistada, et minu südame on ka täielikult endale võitnud turistide meelispaik Trevi purskkaev. Turmismiatraktsiooni taga peitub tõepoolest imeline ehitis, mille maagia peitub nüanssides. Nimi La Fontana di Trevi tuleneb sõnapaarist “tre via” ehk kolm teed, sest keskajal oli purskkaevu ees tõepoolest kolme tee ristumispunkt. Loomulikult kaunistab purskkaevu vanarooma mütoloogiast tuntud merede valitseja Neptunus, kelle merekarbikujulist kaarikut veavad eest kaks hobust, üks neist rahulik ja teine perutav, täpselt nagu kaks vee erinevat seisundit - rahulik ja tormiline. Kokku kaotasin purskkaevu juures päris mitu münti, paar neist läks turiste moosivale isehakanud fotograafile (ups!), aga üks sai ka üle õla vette visatud. Mündi purskkaevu viskamine pidi lisaks soovi täitumisele ka kindlustama, et reisija kindla peale Rooma tagasi jõuab.

Ehitisi on teatavasti Roomas muidugi rohkem kui üks. Loomulikult on kõik kursis Rooma impeeriumi suurima amfiteatriga, mina pole aga ikka veel ära harjunud, et koduteele jääv Colosseum alati bussiaknast vastu paistab. Linn on veider segu tänapäeva kultuurist ja iidsest ajaloost. Kujutlusvõimel lastakse lennata Rooma Foorumi varemetel, kus võib turuplatsi asukohta aimates vaimusilmas elavat kauplemist ette kujutada. Pantheonist pole ma vist kunagi võimeline rääkima nii nagu kunagine Rooma tempel ja kirik vääriks - juba ainuüksi selle kuplist võiks vist terve raamatu kirjutada. On omaette dessert jalutada sedavõrd ajaloost imbunud tänavatel.

Ükski linn pole nii kiiresti suutnud minu taolist kodutunnet tekitada ja mul on veel pool aastat aega, et jõuda Rooma kihtide alla. Võite kindlad olla, et minu heietused siin jätkuvad.

 

Uus kuu, uus õppeaasta, uued lubadused, millest üks neist on, et võtan uuesti blogimise kätte. Päris pikk paus on vahepeal olnud. Vahest oli asi inspratsioonivaeguses, vahest oli see vaid ettekääne, et mitte niigi tihedasse graafikusse veel ühte lisaasja juurde pikkida. Võibolla kartsin, et segaduse juures, mis mu peas toimub, olen viimane inimene, kes peaks oma mõtteid avalikult internetti üles riputama. Võibolla tundsin, et mul on lihtsalt mõtted, mida jagada, otsa saanud. Võibolla olin kaotanud usu sellesse, mida teen.

Meil kõigil on vaja millessegi uskuda. Olgu see miski siis religioon, karma või parem tulevik. Vähim, millesse uskuda, on iseendasse. Uskuda kogu hingest, et olen hoitud, väärtuslik ning et väärin kõike head, mis mind ümbritseb.

Uskuma ei pea pimesi, seda toetab tähelepanu ja hoolikus. Hoolitse selle eest, et sind ümbritseksid inimesed, kelle silmad lähevad sind nähes särama. Hoolitse iseenda eest, inspireeri end iga päev, see on töö, mis vajab tegemist. 

Kui taastub usk, taastub ka enesekindlus. Kas te ka vahel tapiate, et oh shit, ma olen suht äge..?! Nagu oleks kuskilt mingi lainega pihta saanud, mis toob teadvusesse idee, et girl, sinus on nii palju väge, miks pagana pärast sa seda maha tahad suruda? Miks, oh miks kulutada iga päev aega oma vigade otsimisele, kui võiks tegeleda nii palju targemate asjadega? Mul ei ole mitu poolt, tegelikult mitte. On ainult üks mina ja on need, kellele seda näitan ja need, kellele mitte.

Olen avastanud, et pole paremat viisi teisi inspireerida, kui elada oma elu ja lasta ka teistel seda teha. Nii ma seda ka teinud olen. Käisin läbi noortevahetusi mis sest, et see ei paistnud esmapilgul olevat maailma coolim asi. Astusin korporatsiooni mis sest, et sõbrad selle peale silmi pööritasid. Olin see sama ülevoolavalt emotsionaalne ja valju arvamusega mina mis sest, et see võis välja tuua kellegi teise ebakindlusi. Usaldasin oma kõhutunne ja sidusin ennast esimese erialase töökohaga mis sest, et kõik soovitasid ristivastupidist.

Loobudes soovist teenida teistelt lugupidav suhtumine välja, arenes minus austus iseenda vastu. Ehe, puhas teadmine, et olen uhke selle üle, kes ma olen ja millised on mu suhted ja standardid nii teiste kui iseendaga. Mitte, et oleksin perfektselt õnnelik ühegi ebakindlusta, aga liigun vähemalt õiges suunas. Pidasin endast piisavalt lugu, et kohtuda pool aastat psühholoogiga, isegi, kui kartsin, et minu mured pole piisavalt “tõsised”, oli mul piisavalt enesekindlust, et olla avatud ideele, et võibolla oskab tõepoolest keegi teine tuua minus välja midagi, mida ma ise märgata pole osanud. Abi otsimine on tugevus, mis viib mugavustsoonist välja ja põletab maha nii mõnegi enda kohta käiva tõekspidamise. Aga me juba teame, et ei ela kellegi teise mulje nimel ning ka endast mingi idee ülevalhoidmine surub vaid mõttetusse kasti.  

See aasta oli pidi olema pühendatud enesearengule ning seda see on ka olnud, loomulikult, nii palju on veel ees. Nii palju, mida oodata. 

 

Volber pani väärika lõpu Tartu kevadpidustustele, mida tuntakse ka kui tudengipäevad, kuid avas ukse kevadistele soojadele ilmadele ja baarikultuuri õitseajale. 

Oli siis tegemist päikseliste ilmade või imeliselt korraldatud tudengipäevadega, kuid terve nädala jooksul demonsteeris Tartu, et on väärt tudengilinna nime. Õppimine sai nagu ikka lükatud tahaplaanile, et külastada nii komöödiaõhtut kui börsibaari (jookide hinnad muutusid vastavalt nõudlusele), osaleda orienteerumisvõistlusel (3. koht, aitäh!) ning vaadelda eemalt mudamaadlusi ja muid mõõduvõtmisvõistlusi. Üliõpilased olid vallutanud linna juba ammu enne volbrit. 

Üks ilusamaid jäädustusi meie orienteerumisvõistlusest.

Volbriöö kaardistamine on äärmiselt keeruline. Juttu on lausa kahest erinevast maastikust: tavalisest ja akadeemilisest, viimase all mõeldakse korporatsioonide maailma. Just volbriöö on aeg, mis ujuvad pinnale korporandid, et linna vallutades päikesetõusuni (ja sealt edasi) meelt lahutada. Korbid - sa kas armastad, vihkad või pole neist kuigi palju kuulnud. Viimasel juhul ei saa teisiti, kui tuleb küsida - kus on sinu Tartu tudengihing? 

Esimene etapp on see, et sa neist midagi ei tea. Polegi väga vaja, selline pooleldi põrandaalune värk, suletud seltskond. Järgmisena hakkavad sinu kõrvu jõudma jutud salapärastest akadeemilistest organisatsioonidest. Tõenäoliselt on lugudel üsnagi omapärane kõla, külge on poogitud ohtralt stereotüüpe ja eelarvamusi ning kokkuvõttes kuuled sa kas üleliia ilusat reklaamlaulu kokkuhoidvast kommuunist ja kuuluvustundest või õudusjutte sisekultuurist ning reeglitest. Katsu siis päriselt leida inimest, kes räägiks sulle asjadest nii nagu nad on. Kõige naljakam osa selle juures on, et võibolla see ei peakski teisiti olema. 

Mida kõrvalseisjad ekslikult aastatega kogunenud tolmukihiks võivad lugeda (“Kas korbid polnud mitte popid nii 100 aastat tagasi ning nüüd on need lihtsalt ajast ja arust?”), on tegelikult teadlikult paigaldatud saladusloor varjamaks intiimset siseelu, kus kaasaegse üliõpilase elustiili on põimitud aastakümnete pikkuseid traditsioone. 

Ühe semestri olin minagi osa sellest kõigest, kuid küllap jäi minu jaoks väljastpoolt sisse vaatamine alati maagilisemaks. Igati õigustatud on küsimus, et kui olla kord juba osa mängust, siis miks sellest loobuda? Kuidas astuda maailma nii, et seda natuke tundma õppida ja siis sellest kohe jälle välja astuda? Ega ma täpselt ei teagi. Kuigi paljude jaoks peitub korpide võlu just eluaegses kuuluvustundes, siis teiste jaoks peitub mängu võlu just selle lõppemises. Tunnistan, et üks semester on tõepoolest pisut liiga lühike aeg, et mäng lõppenuks kuulutada, kuid seistes teelahkme ees, kas töö või meelelahutus, tundsin endas tammsaarelikku soolikat valida ikkagi esimene. Aja ja energia jaotamisel oli oluline roll väljakujunenud identiteedil, mille üks olulisematest tahkudest on just nimelt “juuratudeng” (süüdistan aastatepikkust janulemist just õigusteaduse õppimise poole). Nii jätsin sinnapaika uue kommuuni, millest toetavamat poleks osanud tahta, et keskenduda muule. 

Sellele vaatamata ei saaks ma enam soojemalt soovitada korbiga liitumist, kui see tundub midagi põnevat ja ahvatlevat. See mitmetahuline maastik, mille on loonud erinevad akadeemilised organisatsioonid, on tõeline tudengielu Meka. Ma isegi ei proovi seda kirjeldada, sest meeleolu edasiandmine on täiesti võimatu, aga kui tavaline kojujõudmise kellaaeg hakkab olema kell kuus hommikul, siis pigem on olnud ägedad õhtud. 

Minu soovitus on vist lihtsalt see, et kui miski tundub põnev, siis proovi ära! Ei tasu liialt üle mõelda, iial ei tea, mis juhtub ja isegi kui see lõpuks pole sulle, siis kogemus on ikkagi asendamatult lahe. 

 

Mõtelsin, et teen väikse jäädvustuse nädalavahetusel toimunud harjutuskohtuvõistlusest ja teekonnast sinna, mis õigupoolest algas juba jaanuaris. 

a) Registreerumine 

“Proovida võib kõike!” ja “Mida mul kaotada on?” on kaks väga salakavalat ideed, sest kaotuste nimekiri algab unetundidega ning lõpeb sotsiaalse eluga, millest kindlasti mõnel moel ilma jääd, kui otsustad end Eesti Harjutuskohtuvõistlusele kirja panna. Siiski, registreerimine oli võrdlemisi lihtne, keeruliseks läks asi siis, kui kaasuse esimest korda kätte saime. Miks, oh miks just meie aastal haldusõiguse kasuks otsustati? 

b) Koroona vol 1. 

Ükskõik, kas töömahuks on 15 lehekülge või rohkem - igal juhul tuleb asja alustamisega viivitada viimase minutini ja kui siis tõepoolest tähtaeg ukse ees on, juhtub kahtlemata midagi ootamatut. Mind murdis maha näiteks juba üle kahe aasta maailmas möllanud pandeemia. Polnud just parim aeg Okasroosikese mängimiseks, ka viis päeva voodis võib tunduda saja-aastase unena. Sellele järgnenud päevad kujutasid endast parasjagu intensiivset arvutiekraani jõllitamist ja halduskohtumenetluse seadustikku lappamist.

c) Suulisesse vooru pääsemine

Iga aasta pääseb kuus parimat tiimi suulisesse vooru. Kui see teade postkasti potsatab, siis valdab sind viis minutit rõõmu, peale mida tuleb järgmised seitse päeva aktsepteerida eraelu puudumist. Võiks ju arvata, et kirjalikku memorandumisse sai kõik vajalik kirja pandud, kuid see on ekslik. Mõelda vaid, kui paljude eri variantidega su vastased võistlusel välja võivad tulla? Niisiis tuleb endale iga paragrahvi kohta viis erinevat varianti kirjutada ning kuigi tegemist on suurepärase meelelahutusega, siis umbes neljanda ümbertegemise juures hakkab vaikselt üle viskama. Päris valmis ja täiuslik pole loomulikult ükski ümberkirjutatud versioon.

d) Mis kool?

Nädal enne suulist vooru ei eksisteerinud midagi muud kui minu tiim ja meie kümned paberilehed, kust ise ka enam vajalikku informatsiooni korralikult üles ei leidnud. Paratamatult jäi koolitöö tahaplaanile ning soovitusliku loomuga loengutes osalemine tuli unustada.Tähtajapikenduste küsimine oli uus normaalsus ja seejuures omandasime olulise õppetunni, et alati tuleb küsida topelt, sest enamasti antakse küsitust pool. Kool jäi tahaplaanile, aga samamoodi jäi ka tudengiorganisatsioon ning ülejäänud inimesed, kes ei kuulunud minu harjutuskohtu tiimi. Ükski muu asi ei tundunud lihtsalt nii tähtis. 

e) Koroona vol 2. 

Kui mina jäin enne kirjaliku memo esitamist haigeks, siis minu paariline suutis selle endale õnnetult külge hankida kaks päeva enne võistlust. Struktuur pidi olema selge, Grete ja Birke esindavad kaebajate poolt ning mina ja Keete vastustajate oma. Keete haigestumisega jäin vastustajate poolelt alles seega vaid mina. Emotsioonid käisid üle pea ning peale üht ärevushoogu ja üht koost lagunemise momenti sai oma eluga edasi liikuda. Kui vastavad muudatused olid ellu viidud ja sõjaplaan paika pandud, oli lihtsam ka sõpra lohutada, sest ükskõik kui raske see äkiline muudatus ka meile polnud, talle oli see kahtlemata kümme korda keerulisem. Varasema kaheksa minutilise kõne asemel tuli nüüd 16 minuti jagu teksti ette valmistada ning olla seejuures valmis nii vastaspoole kui kohtunike detailsete küsimustega üksinda silmitsi seisma. 

f) Kohtumispaik on seal, kus on printer

Nädala jooksul oli meie uueks koduks saanud Tartu Ülikooli raamatukogu. “Legally Blonde” oli toodud pärisellu, kui trenažööril jalutades oma kõnesid harjutasime. Raske oli aru saada, kas laubale tekkinud higipiisad olid põhjustatud üksteise puurivatest küsimustest või masinal pedaalide sõtkumisest.

Millal: Õhtu enne võistlust. 

Kus: TÜ raamatukogu printimissaal

Kellaaeg: 20.30 (pool tundi enne sulgemist) 

Kes: Kuuest võistlevast meeskonnast neli

Mis toimus: Viimaste materjalide väljaprintimise vajadusest ajendatud juhuslik kohtumine, kus muuhulgas vahetati viimaseid julgustussõnu, sooviti edu järgnevaks päevaks ning mindi seejärel oma teed. 

g) Killud toovad õnne!

Võistluspäeva hommikul oli ärevus kadunud. Viimased seitse päeva oli närvitsetud omajagu, nii et järgi oli jäänud vaid parimat sorti elevus, enesekindlus ning siiras tahe endast parim anda. Riigikohtusse jõudes oli mul vaja end loomulikult korralikult märgatavaks teha. Mõni lihtsalt eelistab siseneda pauguga ja kukutada esimese asjana kohtuhoones oma klaaspudel puruks. Aga kuidas muidu peaksid teised võistlejad teada saama, et ma saabunud olen? Killud pidid õnne tooma, mõtlesin, kui kivipõrandal klaasikilde silmitsesin, tuleb välja, et mul võis õigus olla.

h) Saage tuttavaks, minu alter ego

Muud moodi ma seda kirjeldada ei oska, kui et majja astudes olid kõhklused kadunud ning asendunud näljase võistlushimu ja kelmika iseloomuga. Tiimikaaslased väitsid, et eemalt vaadates jäi minust nii võimukas mulje, et lähemale küll astuda poleks julgenud. Selle kõige juures proovisin siiski võimalikult tore ja lahke välja paista. Tõsi, polnud võibolla kõige ausam meetod enne algavat vooru oma vastaspool näost tulipunaseks ajada. Väike naeratus, silmapilgutus - tegemist on siiski mänguga. Teisel korral kasutasin juba aga läbinisti ausaid võtteid, kui kohtunike ees teise pikale küsimusele võtsin nõuks vastata vaid ühe sõnaga “Jah!” Noored, ärge kunagi küsige oma vastaselt kas-küsimusi. Pole hullu, peale väikest kogumishetke vormistati mulle korrektne küsimus, mis mind juba raskemasse olukorda asetas. Mingil põhjusel oli võistluse kohtunike ees väga tore seista, võibolla oli tegemist lihtsalt toredate hindajatega. Samas oli sees ka kuidagi võidukas tunne, isegi, kui ma nende küsimustele vastates teinekord täielikku umbluud ajasin ning isegi siis, kui mind peaaegu täielikult puntrasse jooksutati. Terve aeg tundisn, et kontroll on siiski minu käes.  

i) Avatud baar tähendab vaid üht

Päeva jooksul kostitati meid hea ja paremaga. Oodatuim sündmus oli aga siiski õhtune aftekas. Õhtusöök, esinejad, rikkalik joogivalik ning ahjaa, kõikide suuremate advokaadibüroode esindajad. Milline kogemus. Paari tunni jooksul suutsin endale kleidi peale veini kallata, taldrikult kartuli maha kukutada, liiga valjusti üle laua rääkida, kuidas mulle tegelikult hoopis karistusõigus meeldib (jutud levisid liiga kiiresti), valel ajal liiga nähtavalt silmi pööritada ning viimaks ühe martini ikkagi liiga palju võtta (sellest viimasest sain aga alles järgmisel hommikul aru).

Päev oli olnud väsitav ning osalejate näost oli näha, et ma polnud ainus, kel oli peal magus rammestus. Siiski oli kogemus omaette kuulda meenutusi varasematest harjutuskohtutest ning pooleldi tundsin nagu ka mina oleksin juba osa sellest ühteaegu hämmastavast ja kummastavast õigusmaailmast. 

j) Võta, mis võtta annab ja ole sellega rahul

Järgmisel hommikul ärkasin peavaluga ning minu kaks tiimikaaslast ei paistnud ennast sugugi paremini tundvat. Sellegipoolest vedasime ennast kohale, et vaadata veel kahe parima võistkonna finaali ning hoida kursavendadele pöidlaid pihus. Kõik, mida mõelda suutsin oli umbes see: jumal tänatud, et mina seal nende asemel ei seisa. Kohtunikud pommitasid ikka armutult ning vastaspoolgi oli võtnud (õigustatult) nõuks vaidlus võimalikult keeruliseks teha. Pealtvaataja roll pole veel kunagi nii põnev olnud.

Oi, kui hea meel oli, et meie enda kursakad kinni panid. Teine koht oli ka loomulikult tubli ning kui kolmas koht välja hõigati, siis pidi süda seisma jääma, et meie ka sinna esikolmikusse ära mahtusime. Tõesti ei mäleta, millal mu süda sellise kiiruse ja tugevusega lõi. Elevus ja ärevus olid segunenud üheks ning ise ka enam ei saanud aru, mida ma tundsin. Milline tore mäng. Milline võrratult tore võistlus, mida teha enda meelelahutuseks, kuid kust võib juurde saada nii palju rohkem. 

k) Pane oma meil, Facebook ja Linkedin valmis

Mina läksin sinna enesetõestamise vajadusest, sellest janust ja näljast olla täna parem kui eile. Kellele ma ennast tõestada tahtsin? Iseendale, ikka ja alati iseendale. Eks natuke sain enda üle ikka naerda ka, sest üksinda kohtunike ees seistes võib aju ikka korraliku bloki ette visata ja nii ma ainult tajun, et suu liigub, aga seejuures puudub vähimgi teadmine, mis sealt päriselt välja tuleb.

Suure üllatusena tuli mulle peale võistlust tihenenud sotsiaalmeedia liiklus, kui seda nii võib nimetada. Paistab, et võistlustega võib profiil jõuda päris erinevate inimeste huviorbiiti ning avada uusi põnevaid võimalusi. Seda õppisin juba eelmisel aastal, et öeldes “jah” ühele projektile, kaasneb sellega tavaliselt nii palju rohkemat. Elu on ikka põnev.

Niisiis, see oli üks projektidest, millega viimased kaks kuud enda aega sisustasin. Ei jõua ära oodata, milline saab olema järgmine väljakutse. Enne veel sooviks aga natuke puhkust, palun. Nii palju, kui seda ülikooli kõrvalt muidugi lubada saab, sest aeg liigub armutult ning juba on ees terendamas sessiperiood.

 

Ärkasin hommikul üles, kurk oli valus, aga vähem kui eile. Hea algus meie iseseisvuspäevale, passin koroonaga ühikas. Vähemalt tõi toakaaslane enne Tallinnasse sõitu mulle tervelt neli vastlakuklit. Emps ütles messengeris selle peale, et nii on ju oht lausa paksuks minna - väga diplomaatiliselt sõnastatud.

Kuulsin kuskilt, et esimesed pool tundi ei tohi hommikul sotsiaalmeediat avada, nii pidavat vaimsele tervisele, ja üldse, parem olema. Kolmkümmend minutit hiljem tegin ikkagi Facebooki lahti - ilmselgelt vale otsus. Sõda ka veel, mitte, et see kellelegi üllatusena oleks tulnud. Praegu need kriisid kuhjuvad üksteise otsa ja ei jaksagi enam nagu imestada, võtame lihtsalt teadmiseks, selge, see siis ka nüüd kõigele eelnevale otsas. 

Tudengiorganisatsioonis käivad arutelud, kõik lasevad pressiteateid välja, kas peaksime ka midagi ütlema, kasvõi Instagramis. Tänapäeval on lihtne, teeme avalduse kuskilgi… kasvõi Instagramis. Jumal tänatud, et mina turundustiimis pole. 

Hommik oli masendav, otsustasin ETV-st “Sipsikut” vaadata ja esimese vastlakukli nahka pista, vot see oli tore. 

Päev sai veedetud peamiselt õhtut oodates. Enamasti olen patriootlik kord aastas, iseseisvuspäeval. Iga paari aasta järel lisandub sellele veel paar päeva, siis kui on laulupidu. Huvitav, millest president oma kõnes räägib. Huvitav, kui kiiresti oli vaja hommikuste sündmuste valguses kõnes muudatusi teha või koguni uus lõik juurde kirjutada. 

Okei, päris hea kõne oli. Mitte ainult sellepärast, et taaskord noori vestlusesse kaasati või vaimsest tervisest räägiti (see osa kõnest oli raske, läks hinge, võttis nõrgaks). Näidend oli segadust tekitav. See koht oli hea, kus oli Sergo Vares, sest noh, ta on Sergo Vares, eks ole. Ja kui need noored tantsisid ja küsimusi küsisid, oli ka päris hea, võiks öelda, et tekkis samastumistunne. “Häirekeskus kuuleb, mis juhtus?” Mis juhtus? Kõik ja mitte midagi, kõik ja mitte midagi. 

Milline iseseisvuspäev. Selline, kus inimesed kirjutavad sotsiaalmeedia postituste alla, et vähemalt meil on iseseisvus, mida tähistada. Nojah. Päev läbi on uudised mind kurnanud, iga natukese aja tagant tuleb kontrollida, ega pole mõnest uuest sündmuste arengust raporteeritud. Me kõik oleme praegu ekraanide taha naelutatud, see on inimlik vist. Samal ajal läheb elu edasi, ülesanded vajavad tegemist ja vabandusi pole nagu ka mõtet tuua, sest mis mul siis päriselt siin Eestis viga on - lihtsalt üks kriis tuli maailma juurde, minu silmaringi juurde, minu mõttemaailma juurde. Aga mis mul sellest, tänapäeva noored on niikuinii vati sees kasvanud, keegi ütles seda, mõni vanem sugulane vist.

Vähemalt on kevad tulekul, president ütles, järelikult nii on.

Head vabariigi aastapäeva siis ka minu poolt.

Kokkamine on halb idee. Asetab sind olukorda, kus soovid, et külmkapi taganurgast välja koogitud hallitama läinud moosipurk oleks ainus vastumeelt üllatus, aga ei, enda mõtetes surkimine viib tunduvalt ebameeldivamate avastusteni. 

Peale eksameid, siis kui peas oli jälle ruumi tervele mõistusele, jõudsin selgusele, et ma ei saa enam kauem normaalse õhtusöögi tegemisest kõrvale hiilida. Sessi jooksul omandatud elustiil, kus peategelasteks pelmeenid, kiirnuudlid ja mul-pole-kõht-tühi suhtumine, pole vist kõige jätkusuutlikum rutiin. 

Niisiis olin tubli ja võtsin esmaspäeval esimest korda elus ette risottoretsepti, peamiselt küll seetõttu, et nii oli põhjust poest valget veini osta (ääremärkusena huvilistele: risotto sisse siis ainult kuiva valget, eks). Mõtlesin, et oi, kui mõnus, aeglaselt valmiva roa käigus on mul suurepärane võimalus üle tüki aja iseenda seltsis aega veeta, iial ei tea, ehk tuleb veel kuidagi kasuks. Millega ma ei arvestanud, oli kerge tund aega agooniat teemal mida-ma-oma-eluga-teen?

Pannil labidat liigutades ja puljongi riisi sisse imendumist oodates jõuab vähemalt 3000 mõtet peast läbi käia. (Guugelda: how many thoughts do we have per minute?) Niisiis kõik teemad, mille eest ma pool aastat minema olin jooksnud, tuli nüüd ükshaaval ette võtta, et lahendama hakata. Esimene neist oli oma uue aasta prioriteetide paikade panemine. Missugused kohustused ma eelmisest aastast kaasa tahan võtta ning millised sinna maha jätta? 

Kolmapäeval Tallinnasse jõudes otsustasin vanematele puhkust anda ning võtsin õhtusöögi raames ohjad enda kätte. Seekord proovisin indiapärast kana tikka masalat. Sinna sisse küll veini ei läinud, aga eelneval päeval empsi tehtud sinimerekarpidest oli veel heal hulgal chardonnay’d järele, mida marinaadi tegemisel rüübata. Kõik ju teavad kokkamise kuldreeglit - toitu, mille valmimine võtab aega, saab kokata vaid koos snäkkidega... Wine and Doritos it was. 

Kanafileed lõikudes jooksis loomulikult otsekohe trepist alla meie kodustatud kiskja, kes on ühtlasi ka pere suurim maiasmokk, et siis minu ette manguvate silmadega istuma jääda. See on see üks asi, mida ma Tartus igatsen - ei ole kellelegi toorest liha poetada. 

Marinaad pidi külmkapis tunnikese seisma, peale mida võis asuda kastet valmistama. Seejuures tuli olla hoolas, et niiviisi omakeskis mõtetes olles chilli, kurkumi või köömnetega liialdama ei kukuks. Kuigi… Kas on olemas kastet, kuhu on lisatud liiga palju vürtse ning valitseb üleüldine maitsesensatsioonide kaos? Ausalt öeldes on mul tunne nagu mu elu oleks hetkel üks maitsesensatsioonide kaos. On see tõsi, et ka argielu võib ühel hetkel ja täiesti pahaaimamatult liiga vürtsikaks muutuda? Nii, et kõike on ühel hetkel lihtsalt liiga palju, mõtteid ja tundeid, mälestusi ja kogemusi. Peas hakkas kuju võtma üks ja ainus küsimus. Millest siis ikkagi täpsemalt uuel semestril loobuda tuleks? 

Kinnitan endale, et on täiesti normaalne, kui lahkumisavalduse kirjutamine teeb südame raskeks. Kõige hullem küsimus pole mitte, kas ma teen õige valiku, vaid hoopis, ega ma ometigi alla ei anna? Minu elustiiliguru ja lemmikraamatu autor Mark Mason kirjutas, et meid ei defineeri inimesena mitte see, millele oma jah-sõna ütleme, vaid see, millele “Ei” ütleme. Huvitav mõte arvestades tõsiasja, et mulle on ikka meeldinud jahuda just jah-sõna võlust. Tuleb välja, et mõnikord on ülesannetega mittenõustumine sama suur katsumus nagu mõnest teisest võimalusest jälle kinni haaramine. Kätte on vist jõudnud aeg, kus pean iseendale tunnistama, et organisatsioonist välja astumine ei tee mind nõrgemaks, vaid tugevamaks. Mõnikord tuleb usaldada erapooletuid kõrvaltvaatajaid, jäärapäisus ei ole alati hea omadus.

Veel näiteid jäärapäisusest? Need juurikad, mis minu reedeõhtuse woki sees kuidagi pehmeks ei küpse. Ehe näide sellest, miks eelistan tavaliselt minna lihtsamat vastupanuteed ning osta külmutatud wokisegu. Seekord otsustasin aga, et sõbranna juurde lähen siiski lisaks munanuudlitele kotitäie värskete juurikatega. Wok on üks toitudest, mida lihtsalt pole võimalik pekki keerata - seletab, miks seda nii tihti ka teha armastan. Sinna lihtsalt ei ole võimalik liiga palju asju sisse panna, lisa mida soovid - nuudleid, kana, paprikat, suvikõrvitsat, porgandit, sibulat, seeni, pähkleid jne. Mida rohkem, seda uhkem. 

Kalendrist oma nädalaplaani vaadates ma just ei ütleks, et mida rohkem seda uhkem. Tähtaegu võiks olla tükk maad vähem, aga seni, kuni endale samasuguse hooga kalendrisse projekte juurde tõstan, nagu erinevaid juurvilju woki sisse lisan, pole asjalood vist muutumas. Nüüd, kus ühest organisatsioonist välja astusin, on mul tunne, et võin kolmele teisele pakkumisele oma nõusoleku anda. 

Otseloomulikult nõustusin eelmisel aastal ennast grupiga harjutuskohtute võistlusele registreerima, võimalikule ajakulule ma tol hetkel ilmselgelt ei mõelnud. Kui mulle aga pakuti võimalust abistada TÜ avatud uste päeval ühe pisikese töötoaga, suutsin ennast nii palju kokku võtta, et sellest sirge seljaga ära öelda… Vähemalt esimesel kahel korral, kolmandal ei jäänud mul muud üle, kui nõustuda, sest see tõepoolest kõlas põneva võimalusena. Ja nüüd avanes veel kolmas uks ka, millele on nii neetult raske ära öelda, peaaegu võimatu. Aga kuidas ma tean, et ma ei lõpeta omadega semestri keskel samas kohas, kus eelmisel aastalgi, kus vaimsest kurnatusest hakkab ka füüsiline tervis alt ära hüppama? Kas praegu on üks nendest hetkedest, mil peaks taipama, et endale ikkagi ei tohiks lisaülesandeid võtta või on see just minu võimalus…

Pühapäeval lükkasin ahju küpsema ühe lihtsamat sorti šokolaadikoogi. Koduperenaise elu tundub nädalaks täitsa sobivat. Boonusena leidsin veel täiesti juhuslikult raamaturiiulist täpselt õige mahalasusega kirjandusteose, mille seltsis koogi valmimiseni aega veeta. Tore on olla köidetud vahelduseks teiste eludest ja probleemidest, olgu need pealegi vaid paberilehtedel. Kook tuli muide päris hea, peaaegu sama sõltuvusttekitav nagu adrenaliinilaks uutest ettevõtmistest, mis minu kalendrisse tee leiavad. Pikemal analüüsil ilmneb, et mul on harukordne võime mitte ainult märgata kõiki võimalusi, mis maailm pakub, vaid nendest ka reaalselt kinni haarata. Minu õnnistus ja needus, mis teha. Meil kõigil on oma koorem, mida kanda ning kui minu oma on see, et ma lihtsalt ei suuda süllekukkunud võimalustest keelduda, siis nii olgu. Isegi, kui see tähendab, et mõnikord ei jää mul aega enda ega teiste jaoks. See on minu koorem kanda, ja nüüd, mil seda tean, oskan võibolla paremini seda kontrolli all hoida ja pisut rohkem ohjata, et see tervet elu enda alla ei võtaks. 

Aasta alguses andsin lubaduse, et ma ei ole endaga nii karm, prooviks hoopis üles näidata rohkem lahkust ja suunata see krige ja elevust täis pilk, millega alati maailma uudistanud olen, korraks hoopis enda sisse, sest sealgi on vist omamoodi maailm peidus. Juurikate hakkimine ja šokolaadi sulatamine on aidanud leida päris palju aega iseendale ja oma mõtetele. 

Siit saab minna ainult edasi, eks…

Aastast 2021 võtan endaga kaasa kõige pagana ägedamad mälestused. Kuidagimoodi viibin samal ajal Portugali kuumuse käes, Serbia mägede vahel, lasanje taldriku taga Saksamaa väikelinnas, Hiiumaa rannikul, folgi lava ees, mojito klaasiga Delta treppidel, kell kuus hommikul korporatsioonis, Tartu-Tallinn rongis ja oma voodis.

Mitte ükski eelnev aasta ei ole sellise tempoga läinud nagu aasta 2021. Sellel oli loomulikult oma hind, mida tasuda. Õppetöö, suhted, tervis. Iga minu päev kujutas endast võitlust aheldatusega, olin kinniseotud inimeste ja kohustustega. Olin nii mõnigi korda isekas ja seadsin ennast kõigest ette ning võisin seeläbi muuta teiste elu keerulisemaks, sest ühtäkki olin liikumises ja mitte enam see sein, kelle najale toetuda. Aga mina olin vaba, appi ma olin vaba. Mõnikord ei jõudnud hing kehale järele, teinekord unustasin terve mõistuse rongijaama, võib öelda, et juhtus nii mõndagi.

Kuidas ma tean, et see oli üks meeldejääv aasta? Mul polnud aega, et sellest siin kirjutada ja just see ütleb nii mõndagi. 

Midagi suvest.

Nüüd, siin Kadrioru kohvikuaknast laia lund imetledes, ninasõõrmed kaneelilõhnast puhevil ja meel värskest lauda toodud cappuccinost magus, kujutan ennast ikka veel ette kuskil mujal kui Eestis. Näiteks hommikuudusse mattunud Londoni kohvikus või Pariisi pagariäris, kus saan oma tugeva eesti aktsendiga harjutada “Un pain au chocolat, s'il vous plaît,” samal ajal käega vitriini taga olevale suurele šokolaadisaiale osutades. Pole vahet, et tegelikult oleksin hoopis kardemonisaia ihaldanud, seda ei mäleta ma enam peast küsida. 

Tagantjärgi olen lihtsalt tänulik aasta east, mil sain ametlikult kasiinoealiseks ja seega täisväärtuslikuks linnakodanikuks. 

Olen tänulik kõikidele jah-sõnadele kevadel, mil ei hoolitsenud mitte ainult oma vaimse, vaid ka füüsilise tervise eest, mil lisaks mõttetöö arendamisele, pingutasin ka lihaseid. Jah-sõnadele, mis mu suvel viimseni läbi kurnasid, maatasa tegid, mugavustsooni lõhki rebisid ning andsid mägede viisi seiklusrohkeid lugusid, mida edasi jutustada. Jah-sõnadele sügisel ja talvel, mis aastatega kogutud energiavarud nulli viisid, minu võimekuse piirid ribadeks tõmbasid ning andsid mälestusi, mida ei saa mitte ühegi summa eest osta.

Üks lemmikpilte sügisest.

Jään igatsema närvikõdi, mis kaasnes öises Hamburgis endale ööbimiskoha leidmisega, peale seda, kui Airbnb oli alt hüpanud, jättes kümme noort pandeemiaajal võõras linnas peatumiskohata. Samamoodi ka öist melu Serbia filosoofi korteris muusikute, kunstnike ja muude loomeinimestega. Viimaks loomulikult ka Portugali katuse baari, kuhu pääses vaid klubikaardiga, et siis lasta hea maitsta pisumagusatel likööridel, taustaks tõusva rokk-punkbändi vihased rütmid. 

Jätan maha Stockholmi kruiisi, kus ei lase endale enam kunagi välja teha ühtegi jooki, mida ma ei oleks enne hoolega läbi mõelnud. Mulgimaa parmud ja päikesepiste ning kõik Pärnu muusikafestivalid, mille sihtgrupp on sunnitud veel poes võltsdokki näitama. 

Võtan endaga kaasa kogu teadmistepagasi, mis eelmisel aastal omandatud sai. ELSA Estonia kommunikatsioonijuhtimise, Sorainen Student Academy teadmistejanu ja loomulikult kogu ülikooli tarkuse, millest ehk kübeke kuskil ajusopis ikka veel alles on. 

Väga kohusetundlikud juurakad.

Õppetunnid said omandatud, kogemused kogetud ning tõesõna ei oleks ma midagi paremat osanud tahta. Kindlasti sain uude aastasse kaasa palju mõtteainet, mille kallal pead murda. Mul on selline kahtlane kõhutunne, et alanud aasta hõlmab endas minu jaoks eelkõige erinevaid õppimiskohti. Ühel hetkel tuleb see segadus, mis mu peas on, lahti harutada. 

Jääme siis ootama, mida uuel aastal pakkuda on...

Kool on vaevalt alanud ja juhtunud on juba kõike. Käisin peol, magasin kollokviumisse sisse, retsisin rebaseid, võtsin organisatsioonis kohustusi juurde, astusin korpi. Ups!

Kuulsin hiljuti kaht õigusharidusega naist vestlemas, üks neist oli noor advokaat ja teine juba pisut elukogenum ringkonnakohtunik. Kohtunik kirjeldas oma elu kui üht suurt ja rahulikku kulgemist - ülikooli ajal sai loodud pere, organisatsioonide jaoks ei jäänud aega, peale õpinguid olid ükshaaval esitlenud ennast tööpakkumised, kus kõik tundus sobivat ning midagi muud polekski osanud elult tahta. Liiga palju ta võimaluste üle ei juurelnud, vaid eelistas lihtsalt vaadata, millisesse sadamasse elumeri ta kannab. Ja täna on ta tulemusega rahul. 

Advokaat seevastu kirjeldas oma ülikooliteed kui lahtrite täitmist. Tudengiorganisatsioon - tšekk; harjutuskohus - tšekk; praktika - tšekk. Praktikatel käis entusiastlik tudeng lausa nii mitmes eri kohas kui võimalik, et näha, mis talle sobib ja mis mitte. Tegelikult ei olnudki asi niivõrd lahtrite täitmises, kuivõrd tahtis ta lihtsalt näha ja kogeda, mida elul pakkuda on, enne, kui langetab karjäärivaliku. Tagasi vaadates nentis advokaat, et näe, ministeeriumisse ei jõudnudki praktikale ja korbi kogemust ei saanud samuti kunagi. Aga ta ei kahetse, sest oli nii palju, mida ta siiski tegi. Ka tema on oma eluga rahul.

Baka lõpetanud sõbranna jutustas mulle kord, kuidas ta peale ülikooli lõppu oli järjekordsel peol jäänud rääkima kursavennaga, kellega ta kolme aasta jooksul pea sõnagi polnud vahetanud. Poiss vaatas õpitud aastatele tagasi, ja ütles, et kõik möödus nii kiiresti, et ei jõudnudki õieti midagi nende aastate jooksul korda saata. Nii paljude inimestega jäi suhtlemata ning olenemata mõnest hoogsamast peost, on peamised mälestused baka perioodist ikkagi õppimisest. Minu sõbrannal oli vastupidi, tema ei tundnud nagu aastad oleksid lihtsalt mööda veerenud. Tema nautis akadeemilise organisatsiooni võlusid, uusi tutvusi, uusi inimesi ja võimalusi.

Avastan taaskord, et inimesed on nii pagana erinevad.

Mõni rabeleb, sest ta teisiti ei oska. Mõni rabeleb, sest ta näeb, et teised rabelevad. Mõni ei rabele ja tunneb ennast halvast, sest teised rabelevad. Mõni ei rabele ja oskab seda ka rahus nautida.

Mina olen kindlasti üks neist, kellele meeldib äärmustes elada. Vajadusel oskan elu nii intensiivseks elada, et ei saa hingatagi ning siis jälle lülitada ennast paugupealt režiimile, kus ma ei tee mitte kui midagi. Võta heaks või pane pahaks, aga ma teisiti ei oska.

Kolmekümne aasta pärast istun tõenäoliselt mugaval diivanil ja söön õhtusöögiks makarone, võibolla vaatan telekast midagi. Tõenäoliselt olen selleks hetkeks lõpetanud rahmeldamise ja jõudnud selgusele, et elus on muudki nauditavat kui oma energia nelja ilmakaarde loopimine. Aga ma vaatan tagasi ja mäletan seda tunnet, mis on minu sees praegu. Et ma teen midagi, et ma olen millekski oluline, et ma olen endaga leidnud rahu, sest olenemata oma ebatäiuslikkusest, teen ma iga päev midagi, mis mis laseb mul areneda ja avastada. See on minu kirg elu vastu. Ma ei lase lihtsalt aastaid mööda!

Sel õppeaastal olen öelnud “Jah!” juuraorganistasioonile ja akadeemilisele organisatsioonile, võrkpallile ja laulmisele, loomaaiatööle Tallinnas ja võimalikele tulevikuprojektidele Tartus. Ja ma ei kahetse midagi, sest ma ei tee seda ühiskondlikust survest, olelusvõitslusest tingitud püüust pürgida nii kõrgele ja kaugele kui võimalik. Teen seda, sest et ma teisiti ei oska. Ma ei oska istuda, oodata ja näha, kuidas võimalused üksteise järel must mööduvad. See on minu hapnik, minu põhjus ärgata ja edasi liikuda.

Mis on sinu hapnik, mis sind käimas hoiab?