Kool on vaevalt alanud ja juhtunud on juba kõike. Käisin peol, magasin kollokviumisse sisse, retsisin rebaseid, võtsin organisatsioonis kohustusi juurde, astusin korpi. Ups!

Kuulsin hiljuti kaht õigusharidusega naist vestlemas, üks neist oli noor advokaat ja teine juba pisut elukogenum ringkonnakohtunik. Kohtunik kirjeldas oma elu kui üht suurt ja rahulikku kulgemist - ülikooli ajal sai loodud pere, organisatsioonide jaoks ei jäänud aega, peale õpinguid olid ükshaaval esitlenud ennast tööpakkumised, kus kõik tundus sobivat ning midagi muud polekski osanud elult tahta. Liiga palju ta võimaluste üle ei juurelnud, vaid eelistas lihtsalt vaadata, millisesse sadamasse elumeri ta kannab. Ja täna on ta tulemusega rahul. 

Advokaat seevastu kirjeldas oma ülikooliteed kui lahtrite täitmist. Tudengiorganisatsioon - tšekk; harjutuskohus - tšekk; praktika - tšekk. Praktikatel käis entusiastlik tudeng lausa nii mitmes eri kohas kui võimalik, et näha, mis talle sobib ja mis mitte. Tegelikult ei olnudki asi niivõrd lahtrite täitmises, kuivõrd tahtis ta lihtsalt näha ja kogeda, mida elul pakkuda on, enne, kui langetab karjäärivaliku. Tagasi vaadates nentis advokaat, et näe, ministeeriumisse ei jõudnudki praktikale ja korbi kogemust ei saanud samuti kunagi. Aga ta ei kahetse, sest oli nii palju, mida ta siiski tegi. Ka tema on oma eluga rahul.

Baka lõpetanud sõbranna jutustas mulle kord, kuidas ta peale ülikooli lõppu oli järjekordsel peol jäänud rääkima kursavennaga, kellega ta kolme aasta jooksul pea sõnagi polnud vahetanud. Poiss vaatas õpitud aastatele tagasi, ja ütles, et kõik möödus nii kiiresti, et ei jõudnudki õieti midagi nende aastate jooksul korda saata. Nii paljude inimestega jäi suhtlemata ning olenemata mõnest hoogsamast peost, on peamised mälestused baka perioodist ikkagi õppimisest. Minu sõbrannal oli vastupidi, tema ei tundnud nagu aastad oleksid lihtsalt mööda veerenud. Tema nautis akadeemilise organisatsiooni võlusid, uusi tutvusi, uusi inimesi ja võimalusi.

Avastan taaskord, et inimesed on nii pagana erinevad.

Mõni rabeleb, sest ta teisiti ei oska. Mõni rabeleb, sest ta näeb, et teised rabelevad. Mõni ei rabele ja tunneb ennast halvast, sest teised rabelevad. Mõni ei rabele ja oskab seda ka rahus nautida.

Mina olen kindlasti üks neist, kellele meeldib äärmustes elada. Vajadusel oskan elu nii intensiivseks elada, et ei saa hingatagi ning siis jälle lülitada ennast paugupealt režiimile, kus ma ei tee mitte kui midagi. Võta heaks või pane pahaks, aga ma teisiti ei oska.

Kolmekümne aasta pärast istun tõenäoliselt mugaval diivanil ja söön õhtusöögiks makarone, võibolla vaatan telekast midagi. Tõenäoliselt olen selleks hetkeks lõpetanud rahmeldamise ja jõudnud selgusele, et elus on muudki nauditavat kui oma energia nelja ilmakaarde loopimine. Aga ma vaatan tagasi ja mäletan seda tunnet, mis on minu sees praegu. Et ma teen midagi, et ma olen millekski oluline, et ma olen endaga leidnud rahu, sest olenemata oma ebatäiuslikkusest, teen ma iga päev midagi, mis mis laseb mul areneda ja avastada. See on minu kirg elu vastu. Ma ei lase lihtsalt aastaid mööda!

Sel õppeaastal olen öelnud “Jah!” juuraorganistasioonile ja akadeemilisele organisatsioonile, võrkpallile ja laulmisele, loomaaiatööle Tallinnas ja võimalikele tulevikuprojektidele Tartus. Ja ma ei kahetse midagi, sest ma ei tee seda ühiskondlikust survest, olelusvõitslusest tingitud püüust pürgida nii kõrgele ja kaugele kui võimalik. Teen seda, sest et ma teisiti ei oska. Ma ei oska istuda, oodata ja näha, kuidas võimalused üksteise järel must mööduvad. See on minu hapnik, minu põhjus ärgata ja edasi liikuda.

Mis on sinu hapnik, mis sind käimas hoiab?

Enne veel, kui uuest õppeaastast kirjutama hakkan, teen pisikese ülevaate viimasest reisist Portugali, et oma suveseiklustele viimane punkt panna.

Tuleb tunnistada, et Eestisse tagasi jõudes võlgnesin vanavanematele põhjaliku seletuse, miks ma nendega kolm kuud ühendust polnud võtnud ning see oli umbes selline: kaks päeva peale viimast eksamit lendasin Saksamaale, sealt naastes ostsime piletid Serbiasse, peale mida sõitsin Rootsi ning enne kooli algust tuli ka veel Portugal ära näha (kolm reisi neljast olid Erasmus+ projektid). Eestis veedetud aeg möödus Tallinnas, Tartus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Hiiumaal, Mulgimaal ja kes teab veel kus. Lühidalt öeldes proovisin kolme kuuga teha tasa seda ühte aastat, mil pidin kodus luku taga istuma.

Kuskil Portugali kiriku tipus

Tuleb välja, et minus on huvitav kombinatsioon spontaansust ja ülemõtlemist. Reisile on mul näiteks üsna lihtne pikemalt mõtlemata jah-sõna öelda, kuid see ei tähenda, et ma hiljem ei muretseks, mis kõik ikka täpsemalt saama hakkab. Kas lennud jõuavad õigel ajal kohale või kas ma pärast reisi ikka jõuan õigeks ajaks tööle, kas minu vaktsineerimispass kehtib ning kas mind lastakse sellega ka üle piiri? Nii Belgradi, Lissaboni kui (Lissabonist tagasi) Tallinnasse sõites õppisin muudkui uuesti ja uuesti, et 45 minutit on ühelt lennult teisele ümber istumiseks liiga väike aeg, sest esimese lennuki hilinemise korral, on kindel ka teiselt lennult maha jäämine. Õnneks nägin ka selle kõige juures, et asjadel on kombeks laheneda ning ükskõik mis ootamatusi ka ette ei tuleks, pole mõtet liigselt muretseda, küll kõik laabub.

Minu reisihoolikutest vanavanemad ütlesid, et see on nagu narkootikum - reisimine. Kui korraks jälle maitse suhu saad, siis on raske loobuda. Nii juhtuski, et ühe reisi järel tuli teine ja siis kolmas ja neljas. Peamiseks motivaatoriks oli välismaine kliima (sest Eesti ilm on ilmselgelt alla andnud oma juulikuiste kuumalainete ja krõbedalt külma augustiga), kuid suurt rolli mängis ka teise tausta ning temperamendiga inimestega kohtumine.

Mis tunne on elada linnas, kus on iga viimne kui nurgatagune nii maaliline?

Ekstravertse inimesena saan oma energia peamiselt suhtlusest teiste inimestega, kuid see tähendab, et inimesed on ka need, kes saavad mult energiat uuesti ka ära võtta. Ausalt öeldes läheb mul veel natuke aega, et taas eestlaste külma oleku ning endassehoidva kehakeelega kohaneda. Veider on äsja kohatud inimesi mitte kallistada või hoiduda oma pead kellegi õlale toetamast, sest see võib vale mulje jätta. Olin kunagi uhke selle üle, kui vähe füüsilist kontakti meie igapäevaelus on, tavatsesin mõelda, et see tähendab iseseisvust - nüüd on mul lihtsalt kurb, et proovime ennast maailma eest niisuguse hoolega kaitsta. Kaitsta end puudutuste eest, kiindumuse eest, haavatavuse eest. Üks horvaatlane ütles suvel, et tal on kahju näha, kuidas põhjamaa rahvad ei julge armastada nii nagu inimesed balkanimaades, me ei julgevat anda endast 100%.

Google otsinguriba: how many hugs do we need a day?

Portugalis ravis meelt päike ja vein. Kümne kraadi käest kolmekümne viie kätte sõitmine oli kui taeva kingitus. Keskmine veini hind oli seal 4€, meie ostsime aga pudeleid ka 2€ eest, kui kuulsime kohalike elanike õpetussõnu, et Portugali viinamarjadest halva veini tegemine nõuab lausa erilist annet. Ei möödunud ühtegi päeva, kus me poleks veini lürpinud (alkohoolikud nagu me oleme) ning seetõttu on ka mälestused mõnest õhtust pisut udusemad kui teised, aga kui juba, siis juba - palju ma ikka Portugali satun?

Kohaliku väikelinna Évora baarikultuur oli üleüldse väga huvitav nähtus. Nimelt olid kõige lahedamad kohad hoopis omamoodi eraklubid, mille liige sa olema pidid, et sisse saada. Niisiis ostsime meiegi endale 3€ eest Sociedade Harmonia Eborense liikmekaardi. Selle eest saime seest osta lõpmatul hulgal 1.60€ maksvaid mandlilikööre ning muid huvitavaid kohalikke jooke, kuulata live muusikat ning teostada kõige huvitavamat people watching’ut.

Kogusin talviseid seratoniinivarusid Portugali katusepidudelt.

Parima elamuse saime aga hoopis restoranist, kus pakuti joogina sangriat jäätisega. Karahvinis ilutsev imejook maitses nagu külmutatud maasikamoos - olekski võinud sellega lõpmatuseni maiustama jääda. Jäätist ei söönud me aga ainult sangria sees, vaid nii pool naljaga seadsime eesmärgiks kõik linna jäätisekohvikud läbi käia (kuumust oli ikkagi 35 kraadi). Sellele lisaks võtsime ka südameasjaks hankida pastel de nata’sid, kuulsaid Portugali munakreemi küpsetisi. Neid pisikesi kreemikooke saime samuti päris mitmes kohas proovida ning lennujaamast veel kojugi osta.

Tõeliste turistidena põikasime Évoras sisse nii paljudesse hoovidesse, kirikutesse ja muuseumitesse kui võimalik. Nii nägime näiteks otsekui Harry Potterist välja võetud raamatukogu ning leidsime end ka kohaliku muuseumi hoovist sidrunipuid ja seinamaalinguid imetlemast. Kuulsime kohalikest ülikoolitraditsioonidest (alates saabaste tornist alla loopimisest ja nende purskkaevu viskamisest, lõpetades sellega, millise silla alt võivad tudengid oma keebiga läbi minna ja millise alt mitte). Põnevaim koht oli aga kahtlemata Chapel of Bones ehk 16ndal sajandil inimkontidest ehitatud kabel. Tuleb välja, et linna surnuaedades ei olnud peale musta katku enam piisavalt vabu kohti ning ühtlasi olid tollased mungad parasjagu mures ka ühiskonna kõlbeliste väärtuste pärast, mistõttu otsustasid nad surnute kondid kokku koguda ning nendest kabeli ehitada, et külarahvale nende surelikkust meelde tuletada. Kabeli ukse kohale on raiutud kiri “Nós ossos que aqui estamos, pelos vossos esperamos,” ehk “We bones, are here, waiting for yours.” Proovin mitte jätta endast teema juures liiga entusiastlikku muljet, kuid midagi köitvat selle kõige juures oli.

Chapel of Bones

Ajaveetmine käis Lääne-Euroopas lihtsalt. Päeval tegime peamiselt erinevaid workshope ning õhtuti tulime kokku, et pidutseda, süüa, juua ja lihtsalt rääkida. Korra sõitsime ka pisut eemale, et käia ujumas Euroopa suurimas tehisjärves. Nii see aeg kulges ning ühel hetkel jõudis kõige kiuste kätte aeg tagasi kodumaale naasta.

Pea nädal on juba möödas, kuid mina olen ikka veel roosas suvemullis ega taha sellest kohe kuidagi välja astuda. Vähemalt on mul nüüd motivatsiooni erialast inglise keelt õppida, sest olen rohkem veendunud kui iial varem, et minu tulevik ei saa olla ainult Eestis.

Serbia, väljaspool Euroopa Liitu asuv balkanimaa, mille nimest ainuüksi õhkub juba jooni madalast elatustasemest. Bussiga Belgradi lennujaamast kesklinna sõites tõmbas reisikaaslane paralleele Indoneesia linnapildiga - madalad räämas majad, hulkuvad koerad ning tänavatel vedelev praht. Midagi niivõrd erinevat sellest, mida olin harjunud lääneriikides reisides nägema.

Pealinna suurimasse bussijaama jõudes otsisime pikkadele reisidele kohaselt esimesena üles tualetruumid. Nende väravate kõrval istus klaasakna taga lühikest kasvu vanaemake, kes meilt sobivas summas dinaare ootas, et need ühe koltunud toonides žetooni vastu vahetada. Koukisime siis rahapaunast (lennujaamast rahavahetusega kaasa antud ümbertöödeldud filmilintidest tehtud kileümbrikust) 100 dinaari ja pääsesimegi WC-kabiinidesse, kust leidsime mõnevõrra üllatusega eest kükitualeti (squat toilet). Hiljem guugeldades jäi mingil veebilehel silma lause: “Kükitualeti kasutamine võib enamiku läänlaste jaoks olla uus kogemus.” Seda ta tõepoolest oli, aga näe, privilegeeritud turist jäi ellu ning sai rahulikult bussi peale edasi liikuda. 

Belgradi bussijaamast avanev vaade.

Selleks ajaks oli juba žetoonisüsteem selge. Bussipiletit ostes saad kaasa pileti ja kollaka mündi, mis läbi väravate bussipeatuse juurde laseb. Kohver ei tahtnud aga kuidagi keerdväravatest läbi mahtuda, nii et otsustasin hoopis seal kõrval asuva vahekäigu kasuks, kust samuti inimesed läbi saalisid - milleks siis seda žetooni vaja oli, kes seda teab? Ulatasime siis kohvrid bussijuhile, et need alla pagasiruumi ära panna, mille peale tema lehvitas meie ees jällegi rahapatakat - just nii, kui kott üles istme juurde ära ei mahtunud, tuli pagasiruumi panekuks maksta lisatasu ning seda sularahas ja otse bussijuhile. Astusime siis korraks kõrvale, et näha, kas tegemist on ainult turistidele mõeldud maksuga, aga tuli välja, et ka kohalikelt kasseeriti samamoodi 50 dinaari, mille eest siis pandi kotile peale kleeps ja asetati bussi. Hea küll, mis meil muud üle jäi, maksime ära ja jäime lootma, et näiteks pärast bussist väljumise eest samuti lisa ei pea maksma.

4.5h bussisõitu Ivanjicasse möödusid suuresti magades, sest neid kolme öötundi lennujaama pinkidel ei saanud just päris uneks nimetada. Pigem võis seda külmetuskuurortiks kutsuda, sest tugeva ventilatsioonisüsteemi tõttu suutsin endale korraliku külmetuse külge hankida, mille tagajärjel pidin edaspidi mustmiljon kiirtesti tegema, et muudkui tõestada, et mind on kummitamas vaid tavaline köha mitte seesamune maailma tabanud nuhtlus. Tegelikult ei oskagi öelda, oli siis asi viimases lennujaamas veedetud öös või üleüldises 30h kestnud reisimises, mis organismile korraliku põntsu pani. Alustasime ju oma teekonda Tallinna sadamast, kust sõitsime laevaga Helsingisse, et sealt rongiga lennujaama liikuda ning lennukiga Münchenisse sõita. Seal jäime loomulikult lennu hilinemise tõttu Belgradi lennust maha ning nii pidime hoopis Viini sõitma, et sealt veel viimasele Belgradi lennule jõuda. Reisiärevusest ja alkoholismist tingitud põhjustel kostitasime end Müncheni lennujaamas vahepeal pasta ja valge veiniga, millest osa nii lahkelt Lufthansa kinni maksis. Südaöösel Serbiasse saabudes otsisime peale passikontrolli üles avaraima tualettruumi, et päev läbi seljas olnud riided lõpuks ära vahetada ning pesta nägu ja hambad. Peale seda seadsimegi end sisse lennujaama ootesaalis, et teha parajaks kolme tundi esimese kesklinna sõitva bussi väljumiseni, kust pidime edasi jõudma 7.00 väljuvale Ivanjica autobussile.

Meie 17.00 lennujaamas veini rüüpamas.

Bussis ärkasin juba üles kuskil Serbia mägede vahel, kus hakkasime kõrvalistujatelt iga paari peatuse tagant pärima ega ometigi nüüd meie peatus polnud. Ivanjicas toimus meie noortevahetus kohalikus rehabilitatsioonikeskuseks, kuhu jõudes proovisime ennast nii kiiresti kui võimalik valmis seada (proovides mitte välja näha nagu inimesed, kes on just 30h reisinud), et teiste osalejatega, kes kõik juba päev varem oli jõudnud, tuttavaks saada. Rohkem ma esimestest päevadest midagi ei mäletagi - esimesena toimus tutvumisring, kus kõik oma nime ütlesid, ning millest suutsin edukalt meelde jätta täpselt null. Ülejäänud aeg on nagu merevaik - kuldse kumaga tihke ja hägune mass.

Noortevahetuse teemaks oli “Youth Activism” nii et hommikust pärastlõunani viisime läbi erinevaid töötube, kus arutasime osalejatega Türgist, Serbiast, Saksamaalt (pärit Moldovast ja Tuneesiast), Soomest (pärit Indiast) teemadel nagu demokraatia, valimised, inimõigused ja meie identiteet. Isegi nii laiade teemade puhul oli huvitav olla kaasatud intensiivsetesse diskussioonidesse ja õppida nii palju uut hetkeolukorra kohta maailmas. Ikka ja jälle tuli tõdeda, et Eestis üleskasvamine hoiab meid ilusas roosas mullis, kus näiteks lood riikidest, kus ei eksisteeri taolisi vabu valimisi nagu meil tunduvad otsekui muinasjutud. Taolised jutuajamised eakaaslastega maailma eri otstest on niivõrd kainestavad ja maa peale toovad, et veel praegugi tulevad külmavärinaid peale. Pisut tekkis selline uskumatult nõme süütunne, et olen see kes ma olen - eestlane blondide juuste ja heledate silmadega, omadused, mis annavad nii mõneski kohas soovimatuid privileege. 

Natuke turistifotosid ka.

Ivanjica oli tegelikult tohutult armas pisike linn.

Kella nelja paiku hommikul peolt lahkudes tõdesin ohkega, et minu sotsiaalse energia limiit on terve kuu mahu ületanud ning nii jätsime järgmisel päeval toimunud barbeque, kuhu meid entusiastlikult kutsuti, seekord vahele (ehk polnud see nii hullu, arvestades, et just sel ajal hakkasid pihta Euroopale tõsist peavalu tekitanud paduvihmad). Linnas oli küll tore uute inimestega suhelda, kuid edaspidi eelistasime õhtuti enda projektiinimestega tantsida ja möllu panna. 

Üheksa päeva saime nautida seda super seltskonda, kes sinna kokku oli tulnud ning imetleda kodumaast nii erinevat loodust (ja mägedes vaarikaraksus käimist) ning siis jõudiski kätte aeg tagasi põhja poole tulema hakata. Olen üsna kindel, et mu elus pole kunagi päevad sellise kiirusega lennanud, aga kurbuse asemel püsis siiski ootusärevus, sest plaanis oli veeta ka üks öö pealinnas.

Serbia pidavat olema üks suurimatest vaarika eksportijatest.

Kõik sujus ütlemata libedalt, 4h bussireis möödus kiiresti ning Belgradi jõudes võttis hostelisse jõudmine vaid paar ristmiku ületamist. Meie ööbimiskoht juhtus küll asuma jalakäijate peatänaval, kuid oli kuidagimoodi kõige odavam ööbimiskoht, mis internetis silma jäi. Hosteli valvelauas töötas stand-up koomikust hipster-kutt, kes meile oma tööpäeva lõpus Belgradi ööelu tutvustada lubas. Esimesena tegime aga ise kesklinnale tiiru peale ning ei suutnud ära imestada kui palju erines see üheksa päeva tagasi tekkinud esmamuljest. Räämas linnapilt oli järsku asendunud modernse lõunamaise maiguga, kus kihav ööelu ja maitsvad tänavatoidu lõhnad meeli ergutasid. 

Käisime pimedas läbi nii palju populaarseid vaatamisväärsusi kui võimalik, külastasime lõpuks ometi tõelisi suveniiripoode (et kojugi kaasa osta seda kuulsat rakjiat või nagu Google ütleb “puuviljapiiritust”), nautisime kohalikku pitsat ja maasikajäätist ning karjusime kaasa restoranides mängivate live muusikutega. Joobusime üleüldisest atmosfäärist ning jõudnud vaateplatvormile, kust sai linnatuledes öisele Belgradile alla vaadata, ahmisime endasse pool tundi seda hingevõtvat vaatepilti. Viimasena kohtusime varem tuttavaks saanud hipster-kuti ja tema sõpradega kohalikus baaris, mis oli põhimõtteliselt täpne Möku koopia. Baarileti juures saime peapesu teiselt kohalikult, kes kritiseeris meie õllevalikut ning meie päritolu kohta uurides teates, et temagi on kord Tallinnas käinud. 

Belgradi peatänav.

Liiga kaua me aga jutustada ei jaksanud, sest tegelikult oli terve nädala jooksul kogutud üpris minimaalses koguses unutunde ning nii suundusime peale südaööd tagasi hostelisse, et põhku pugeda, sest ega järgmisel hommikul polnudki muud kui väike hommikusöök lähimas kohvikus ning seejärel juba lennujaama. Tallinnasse saabusime Helsingist laevaga taaskord peale südaööd ning kodus sain täpselt 3.5h und, enne kui uuesti üles ärkasin, koti pakkisin, ja Viljandisse folkima kihutasin. Niisiis on praegu päris mõnus kogu see crazy kogemus uuesti lahti harutada ja kirja panna. 

Loomulikult on nii palju asju, millest võiks veel kirjutada, aga kellel ikka on tänapäeval aega sellist romaani lugeda… Seega selline meie retk oli ning ei muud kui järgmiste seiklusteni!

Öine pealinn.

Sellest, kuidas me öises Hamburgis ööbimiskohta ei leidnud ning mis tunne on itaallastega koos köögis lasanjet teha.

Tänapäeva võimalustest uppuvas ühiskonnas on nii lihtne ühest või teisest projektist üleolevalt mööda vaadata, mõeldes, et ah, mis ma ikka hakkan. On nii palju mugavam istuda ühe koha peal paigal teadmisega, et küll kunagi tulevikus jõuab - jõuab reisida, kogeda, avastada. Jälle üks tasuta reis siin või seal, so what? Küll ma üks hetk lähen ja teen! Ma ei tea, minul hakkas küll hirm, kui tabasin ennast taolistelt mõtetelt. Kui juba lihtne projekti kandideerimine paistab liiga vaevarohke ja aeganõudva tööna, siis millest me üldse räägime? Pigem on olukord halb. Vabandusi olen terve elu osanud suurepäraselt välja mõelda, miks nüüdki nii detailideni lihtvitud oskusest loobuda?

Tegelikult pole paljud üldse teadlikud võimalusest Euroopas tasuta ringi rännata ja uute inimestega kohtuda. Ega ma ise ka täpselt ei tea, kuidas see toimib, aga Erasmus+ toetusprogramm rahastab igal juhul erinevaid ägedaid noortevahetusi vanusele vahemikus 13-30 eluaastat. Eestis on mitu organisatsiooni, kes neid pakkumisi vahendavad - üks neist on näiteks see siin. Ega seal muud polegi, kui et kandideerid projekti, saad rohelise tule, lendad vähemalt nädalaks välismaale, et seal teiste noortega kohtuda ja koos arutada mõne päästame-koos-maailma teema üle, aga ühtlasi õppida ka tundma üksteist ja üksteise kultuure.

Tavaliselt korraldataksegi noortevahetusi pigem x-kohtades - ööbisime meiegi üsna maal

Ise jõudsin just tagasi Saksamaa projektist “Fight Racism by Cooking Together”. Asusime Hamburgi lähedal Hüllis, nii palju kui aga hiljem igal pool mujal sakslastega jutule saime, siis isegi nemad ei teadnud sellisest kohast nagu Hüll. Tavaliselt vist korraldataksegi noortevahetusi pigem x-kohtades, et projektis osalejad ei unustaks ära, et nende eesmärk ei ole nii väga linnatuuridel osaleda, vaid teiste kokkutulnutega aega veeta. Algul oli päris kahju, sest tundus nagu meil polekski võimalust omapäi ringi vaadata, aga kurbusehetk hajus niipea, kui nägin punti, kes Euroopast kohale oli sõitnud - itaallased, prantslased, sakslased ja meie, eestlased.

Kuna laiemaks eesmärgiks on projektides üksteise kultuuride tundmaõppimine, siis kõlas terve nädal peamiselt kõigi suust lasue: „But how do you say the word „...” in Italian/French/Estonian?” Meilegi üllatuseks oldi Eestist ja eesti keelest väga huvitatud. Ei saa öelda, et Eesti grupp just head müügitööd teinud oleks, sest ikka on ju nii palju, mille üle nuriseda – näiteks õppisin oma kodumaast esitlust tehes, et oleme Euroopa tipus kõige suurema soolise palgalõhega. Teistest riikidest oli loomulikult nii palju põnevam kuulda, mis sest, et kõikidest itaaliakeelsetest fraasidest, mis mulle õpetati, on mul tänaseks meeles vaid üks. Ma ei ole vist kunagi endasse nii palju infot korraga sisse ahminud kui selle nädala jooksul päikeselises Hüllis. Hommikusöögilauas alustasime Prantsuse kinnijäänud poliitmaastikust ning ööseks jõudsime omadega Põhja- ja Lõuna-Itaalia tugevate lahkarvamusteni. Päeva keskel olid meil diskrimineerimist puudutavad töötoad, kus pidin piinlikustundest hoolimata proovima seletada seda segadust, mis valitseb Eestis. See polnud aga isegi võrreldav lugudega, mida kuulsin seal teistelt, kogemustega, mis kuulusid mõne igapäevaellu.

Kõigil meist oli midagi rääkida.

Enamik jututeemadest keerles loomulikult toidukultuuri ümber, sest olime ju muuhulgas sinna kokkama kogunenud. Mina, kes ma olin viimased kuud stressist juukseid katkunud ning just oma viimaste eksamitega ühele poole saanud, olin juba unustanud, et pelmeenide praadimist ei saa just kokakunstiks titulleerida. Need toidud, mida seal päevast päeva väiksemate gruppidega küpsetasime, olid lihtsalt midagi teisest universumist. Mina nautisin kõige rohkem itaallastega lasanje tegemist. 

Tõsi, püüdsin jääda võimalikult tahaplaanile, kuni kogenumad valju häälega arutasid, kas valge ja punane kaste ikka tuleks omavahel kokku segada või mitte (Põhjas ei segata, Lõunas segatakse). Vahepeal kerkisid vaidlused lausa nii suureks, et tuli telefon välja otsida ja mõnele vanemale sugulasele helistada, et uurida, mis järjekorras siis ikkagi tuli üht või teist koostisosa potti kallata. Sellest ma ei räägigi, kuidas varasem poeskäik, et toiduaineid osta, kujunes oma tunni pikkuseks, sest ei suudetud leida perfektset tomatikastet. Itaallased võtavad toidutegemist tõepoolest täie tõsidusega, seal kohal nad nalja ei mõista. (Ärge mingil juhul proovige nende ees olla humoorikad pitsa peal käiva ananassi naljaga, sest see võib lõppeda õnnetult.) Niisiis hoidsin mina kuskile nurka, et rahus porgandeid ja sellerit hakkida ainus ülesanne, mis mulle usaldati, see, ja magustoidu tegemine). Kokkamine käis loomulikult veiniklaasi ning valju muusikaga ning hakkimise vahepeal jõuti mind veel tantsima võtta ja mööda kööki ringi keerutada. Lasanjet, mille kiitmist ei suutnud pärast teised lõpetada ning mis tõepoolest oli ka minu elu parim toidukogemus, hindasid tegijad ise vaid 7p/10st - need itaallased, naljakas rahvus ikka. Tänu taevale, et ma selle retsepti endale kirja sain.

Kui asusin kirjut koera ja küpsisetorti marmelaadiga kaunistama, leidsid teised, et eestlastel on väga huvitav komme oma kookide sisse komme panna. Kalveikomme pidasid nad aga ennekõike šokolaadiks kui kommideks. Kamavaht neile vist isegi täitsa maitses (või oli asi selles, et õhtut oli juba alustatud Vana-Tallinnaga) ning isegi sprotivõileiba sõid. Nojah, mis seal ikka, körti ja muud eestlaslikku me neile tegema ei hakanud ning kokkuvõttes itaalia kohvi ja maroko tee maitsenüanssidega me ikkagi konkureerida ei suutnud.

Enamik ajast veetsime oma armsas ööbimiskohas hobuste ja lehmade keskel, kuid kaheks päevaks saime ka võimaluse Hamburgi avastada. Neist esimesel käisime kõik koos kanuuga sõitmas, seejuures läks üks kanuu otse minu silme all ümber ning oli tõeliselt raske teiste õnnetuse üle mitte naerma puhkeda. Hiljem tegime nii kümneliikmelise grupiga spontaanse otsuse ööseks Hamburgi jääda, mis sest, et kandsin ainult õhukest toppi ja lühikesi pükse, kotis oli aga kaasas vaid telefon ning rahakott. Otse loomulikult jõudis selle ühe õhtu jooksul nii mõndagi juhtuda, alustades sellest, et meie Airbnb host hüppas alt ära ja ei lasknud meid broneeritud ööbimiskohta. Peale kahetunnist telefoniotsas istumist saime lõpliku kinnituse, et meile ei leita ühtegi asenduskohta ning parim, mis Airbnb teha saab, on meile raha tagastada ning saata meid tasuta õhtusöögile. Õhtusöögi võtsime kohe välja, sest õhk hakkas juba jahedaks tõmbuma ning vajasime soojemat kohta, kus välja nuputada, mis edasi saab, sest viimane rong Hülli oli juba ammu läinud ning nüüd tuli kuidagi Hamburgis hakkama saada.

Ma ei tee nalja, kui ütlen "lehmade keskel".

Uue koha leidmisega oli natuke jama, sest esiteks ei teinud kohad check-in’i südaöösel ning isegi kui tegid, siis oli vaja covid testid ette näidata. Mina olin nii valmis juba öö läbi linna peal ringi käima ja kohta uudistama, aga enamik meie grupist olid pisut väsinumad ja mitte nii valmis taoliseks ekstreemsuseks. Lõpuks leidsime mingi ime läbi kohaliku ühika/hosteli, mis oma ruume välja üüris. Kuna meil ühtegi paremat võimalust polnud, otsustasime metrooga kohale sõita ja lihtsalt parimat loota. Pool võitu oli juba käes, kui nägime, et majas tuled põlevad ja inimesed liiguvad, kuid nüüd oli küsimus nendes neetud covid testides, mida igal pool nõuti. Ei teagi, kuidas me lõpuks end tubadesse saime sebitud, aga üks hetk tuli kohale mänedžer, kelle peal panime mängu oma parima veenmisoskuse ning tõsiasja, et veedame öö kas tänaval või nende juures. Ilusad hinged andsidki meile lõpuks kätte toavõtmed ning kümme väsinut, aga lõpuks ometi rõõmsat turisti said kergendatult ohates oma tubadesse liikuda. (Kus! läksime! kohe! magama! mingit pidu!! kindlasti! polnud!)

Huvitav mõte viia nädalaks kokku noored eri nurkadest, lasta neil hommikust õhtuni ninapidi kõike koos teha ja siis saata uuesti laiali nii, et tõenäoliselt ei kohtu nad enam üksteisega kunagi. Anda vabadus omavahel rääkida maast ja ilmast - alustades kodukoha kliimaga ja lõpetades enda suurimate hirmudega. Seejuures on võimalik küsida üksteise käest absoluutselt kõike, sest niikuinii ei kohtu enam tulevikus, kui just ei vormu suuremat sorti sõprust, mis on ka muidugi võimalik.

Lähed sa siis projekti avardama oma maailmapilti, looma uusi tutvusi, otsima kulinaarseid elamusi, koguma lasanje retsepte või hästihoitud saladusi, tühjade kätega ei lahku sa sealt igal juhul! Ei oskagi öelda, kas asi on pandeemiaga seotud piirangute leevendamises või selles, et esimene ülikooliaasta on seljataga, kuid rinnus publitseb enneolematult suur tahe elada ja avastada. Vastutustundlikult reisides on kõik võimalik ning minul on igal juhul järgmiseks noortevahetuseks Serbiasse piletid juba ostetud.