Volber pani väärika lõpu Tartu kevadpidustustele, mida tuntakse ka kui tudengipäevad, kuid avas ukse kevadistele soojadele ilmadele ja baarikultuuri õitseajale. 

Oli siis tegemist päikseliste ilmade või imeliselt korraldatud tudengipäevadega, kuid terve nädala jooksul demonsteeris Tartu, et on väärt tudengilinna nime. Õppimine sai nagu ikka lükatud tahaplaanile, et külastada nii komöödiaõhtut kui börsibaari (jookide hinnad muutusid vastavalt nõudlusele), osaleda orienteerumisvõistlusel (3. koht, aitäh!) ning vaadelda eemalt mudamaadlusi ja muid mõõduvõtmisvõistlusi. Üliõpilased olid vallutanud linna juba ammu enne volbrit. 

Üks ilusamaid jäädustusi meie orienteerumisvõistlusest.

Volbriöö kaardistamine on äärmiselt keeruline. Juttu on lausa kahest erinevast maastikust: tavalisest ja akadeemilisest, viimase all mõeldakse korporatsioonide maailma. Just volbriöö on aeg, mis ujuvad pinnale korporandid, et linna vallutades päikesetõusuni (ja sealt edasi) meelt lahutada. Korbid - sa kas armastad, vihkad või pole neist kuigi palju kuulnud. Viimasel juhul ei saa teisiti, kui tuleb küsida - kus on sinu Tartu tudengihing? 

Esimene etapp on see, et sa neist midagi ei tea. Polegi väga vaja, selline pooleldi põrandaalune värk, suletud seltskond. Järgmisena hakkavad sinu kõrvu jõudma jutud salapärastest akadeemilistest organisatsioonidest. Tõenäoliselt on lugudel üsnagi omapärane kõla, külge on poogitud ohtralt stereotüüpe ja eelarvamusi ning kokkuvõttes kuuled sa kas üleliia ilusat reklaamlaulu kokkuhoidvast kommuunist ja kuuluvustundest või õudusjutte sisekultuurist ning reeglitest. Katsu siis päriselt leida inimest, kes räägiks sulle asjadest nii nagu nad on. Kõige naljakam osa selle juures on, et võibolla see ei peakski teisiti olema. 

Mida kõrvalseisjad ekslikult aastatega kogunenud tolmukihiks võivad lugeda (“Kas korbid polnud mitte popid nii 100 aastat tagasi ning nüüd on need lihtsalt ajast ja arust?”), on tegelikult teadlikult paigaldatud saladusloor varjamaks intiimset siseelu, kus kaasaegse üliõpilase elustiili on põimitud aastakümnete pikkuseid traditsioone. 

Ühe semestri olin minagi osa sellest kõigest, kuid küllap jäi minu jaoks väljastpoolt sisse vaatamine alati maagilisemaks. Igati õigustatud on küsimus, et kui olla kord juba osa mängust, siis miks sellest loobuda? Kuidas astuda maailma nii, et seda natuke tundma õppida ja siis sellest kohe jälle välja astuda? Ega ma täpselt ei teagi. Kuigi paljude jaoks peitub korpide võlu just eluaegses kuuluvustundes, siis teiste jaoks peitub mängu võlu just selle lõppemises. Tunnistan, et üks semester on tõepoolest pisut liiga lühike aeg, et mäng lõppenuks kuulutada, kuid seistes teelahkme ees, kas töö või meelelahutus, tundsin endas tammsaarelikku soolikat valida ikkagi esimene. Aja ja energia jaotamisel oli oluline roll väljakujunenud identiteedil, mille üks olulisematest tahkudest on just nimelt “juuratudeng” (süüdistan aastatepikkust janulemist just õigusteaduse õppimise poole). Nii jätsin sinnapaika uue kommuuni, millest toetavamat poleks osanud tahta, et keskenduda muule. 

Sellele vaatamata ei saaks ma enam soojemalt soovitada korbiga liitumist, kui see tundub midagi põnevat ja ahvatlevat. See mitmetahuline maastik, mille on loonud erinevad akadeemilised organisatsioonid, on tõeline tudengielu Meka. Ma isegi ei proovi seda kirjeldada, sest meeleolu edasiandmine on täiesti võimatu, aga kui tavaline kojujõudmise kellaaeg hakkab olema kell kuus hommikul, siis pigem on olnud ägedad õhtud. 

Minu soovitus on vist lihtsalt see, et kui miski tundub põnev, siis proovi ära! Ei tasu liialt üle mõelda, iial ei tea, mis juhtub ja isegi kui see lõpuks pole sulle, siis kogemus on ikkagi asendamatult lahe. 

 

Mõtelsin, et teen väikse jäädvustuse nädalavahetusel toimunud harjutuskohtuvõistlusest ja teekonnast sinna, mis õigupoolest algas juba jaanuaris. 

a) Registreerumine 

“Proovida võib kõike!” ja “Mida mul kaotada on?” on kaks väga salakavalat ideed, sest kaotuste nimekiri algab unetundidega ning lõpeb sotsiaalse eluga, millest kindlasti mõnel moel ilma jääd, kui otsustad end Eesti Harjutuskohtuvõistlusele kirja panna. Siiski, registreerimine oli võrdlemisi lihtne, keeruliseks läks asi siis, kui kaasuse esimest korda kätte saime. Miks, oh miks just meie aastal haldusõiguse kasuks otsustati? 

b) Koroona vol 1. 

Ükskõik, kas töömahuks on 15 lehekülge või rohkem - igal juhul tuleb asja alustamisega viivitada viimase minutini ja kui siis tõepoolest tähtaeg ukse ees on, juhtub kahtlemata midagi ootamatut. Mind murdis maha näiteks juba üle kahe aasta maailmas möllanud pandeemia. Polnud just parim aeg Okasroosikese mängimiseks, ka viis päeva voodis võib tunduda saja-aastase unena. Sellele järgnenud päevad kujutasid endast parasjagu intensiivset arvutiekraani jõllitamist ja halduskohtumenetluse seadustikku lappamist.

c) Suulisesse vooru pääsemine

Iga aasta pääseb kuus parimat tiimi suulisesse vooru. Kui see teade postkasti potsatab, siis valdab sind viis minutit rõõmu, peale mida tuleb järgmised seitse päeva aktsepteerida eraelu puudumist. Võiks ju arvata, et kirjalikku memorandumisse sai kõik vajalik kirja pandud, kuid see on ekslik. Mõelda vaid, kui paljude eri variantidega su vastased võistlusel välja võivad tulla? Niisiis tuleb endale iga paragrahvi kohta viis erinevat varianti kirjutada ning kuigi tegemist on suurepärase meelelahutusega, siis umbes neljanda ümbertegemise juures hakkab vaikselt üle viskama. Päris valmis ja täiuslik pole loomulikult ükski ümberkirjutatud versioon.

d) Mis kool?

Nädal enne suulist vooru ei eksisteerinud midagi muud kui minu tiim ja meie kümned paberilehed, kust ise ka enam vajalikku informatsiooni korralikult üles ei leidnud. Paratamatult jäi koolitöö tahaplaanile ning soovitusliku loomuga loengutes osalemine tuli unustada.Tähtajapikenduste küsimine oli uus normaalsus ja seejuures omandasime olulise õppetunni, et alati tuleb küsida topelt, sest enamasti antakse küsitust pool. Kool jäi tahaplaanile, aga samamoodi jäi ka tudengiorganisatsioon ning ülejäänud inimesed, kes ei kuulunud minu harjutuskohtu tiimi. Ükski muu asi ei tundunud lihtsalt nii tähtis. 

e) Koroona vol 2. 

Kui mina jäin enne kirjaliku memo esitamist haigeks, siis minu paariline suutis selle endale õnnetult külge hankida kaks päeva enne võistlust. Struktuur pidi olema selge, Grete ja Birke esindavad kaebajate poolt ning mina ja Keete vastustajate oma. Keete haigestumisega jäin vastustajate poolelt alles seega vaid mina. Emotsioonid käisid üle pea ning peale üht ärevushoogu ja üht koost lagunemise momenti sai oma eluga edasi liikuda. Kui vastavad muudatused olid ellu viidud ja sõjaplaan paika pandud, oli lihtsam ka sõpra lohutada, sest ükskõik kui raske see äkiline muudatus ka meile polnud, talle oli see kahtlemata kümme korda keerulisem. Varasema kaheksa minutilise kõne asemel tuli nüüd 16 minuti jagu teksti ette valmistada ning olla seejuures valmis nii vastaspoole kui kohtunike detailsete küsimustega üksinda silmitsi seisma. 

f) Kohtumispaik on seal, kus on printer

Nädala jooksul oli meie uueks koduks saanud Tartu Ülikooli raamatukogu. “Legally Blonde” oli toodud pärisellu, kui trenažööril jalutades oma kõnesid harjutasime. Raske oli aru saada, kas laubale tekkinud higipiisad olid põhjustatud üksteise puurivatest küsimustest või masinal pedaalide sõtkumisest.

Millal: Õhtu enne võistlust. 

Kus: TÜ raamatukogu printimissaal

Kellaaeg: 20.30 (pool tundi enne sulgemist) 

Kes: Kuuest võistlevast meeskonnast neli

Mis toimus: Viimaste materjalide väljaprintimise vajadusest ajendatud juhuslik kohtumine, kus muuhulgas vahetati viimaseid julgustussõnu, sooviti edu järgnevaks päevaks ning mindi seejärel oma teed. 

g) Killud toovad õnne!

Võistluspäeva hommikul oli ärevus kadunud. Viimased seitse päeva oli närvitsetud omajagu, nii et järgi oli jäänud vaid parimat sorti elevus, enesekindlus ning siiras tahe endast parim anda. Riigikohtusse jõudes oli mul vaja end loomulikult korralikult märgatavaks teha. Mõni lihtsalt eelistab siseneda pauguga ja kukutada esimese asjana kohtuhoones oma klaaspudel puruks. Aga kuidas muidu peaksid teised võistlejad teada saama, et ma saabunud olen? Killud pidid õnne tooma, mõtlesin, kui kivipõrandal klaasikilde silmitsesin, tuleb välja, et mul võis õigus olla.

h) Saage tuttavaks, minu alter ego

Muud moodi ma seda kirjeldada ei oska, kui et majja astudes olid kõhklused kadunud ning asendunud näljase võistlushimu ja kelmika iseloomuga. Tiimikaaslased väitsid, et eemalt vaadates jäi minust nii võimukas mulje, et lähemale küll astuda poleks julgenud. Selle kõige juures proovisin siiski võimalikult tore ja lahke välja paista. Tõsi, polnud võibolla kõige ausam meetod enne algavat vooru oma vastaspool näost tulipunaseks ajada. Väike naeratus, silmapilgutus - tegemist on siiski mänguga. Teisel korral kasutasin juba aga läbinisti ausaid võtteid, kui kohtunike ees teise pikale küsimusele võtsin nõuks vastata vaid ühe sõnaga “Jah!” Noored, ärge kunagi küsige oma vastaselt kas-küsimusi. Pole hullu, peale väikest kogumishetke vormistati mulle korrektne küsimus, mis mind juba raskemasse olukorda asetas. Mingil põhjusel oli võistluse kohtunike ees väga tore seista, võibolla oli tegemist lihtsalt toredate hindajatega. Samas oli sees ka kuidagi võidukas tunne, isegi, kui ma nende küsimustele vastates teinekord täielikku umbluud ajasin ning isegi siis, kui mind peaaegu täielikult puntrasse jooksutati. Terve aeg tundisn, et kontroll on siiski minu käes.  

i) Avatud baar tähendab vaid üht

Päeva jooksul kostitati meid hea ja paremaga. Oodatuim sündmus oli aga siiski õhtune aftekas. Õhtusöök, esinejad, rikkalik joogivalik ning ahjaa, kõikide suuremate advokaadibüroode esindajad. Milline kogemus. Paari tunni jooksul suutsin endale kleidi peale veini kallata, taldrikult kartuli maha kukutada, liiga valjusti üle laua rääkida, kuidas mulle tegelikult hoopis karistusõigus meeldib (jutud levisid liiga kiiresti), valel ajal liiga nähtavalt silmi pööritada ning viimaks ühe martini ikkagi liiga palju võtta (sellest viimasest sain aga alles järgmisel hommikul aru).

Päev oli olnud väsitav ning osalejate näost oli näha, et ma polnud ainus, kel oli peal magus rammestus. Siiski oli kogemus omaette kuulda meenutusi varasematest harjutuskohtutest ning pooleldi tundsin nagu ka mina oleksin juba osa sellest ühteaegu hämmastavast ja kummastavast õigusmaailmast. 

j) Võta, mis võtta annab ja ole sellega rahul

Järgmisel hommikul ärkasin peavaluga ning minu kaks tiimikaaslast ei paistnud ennast sugugi paremini tundvat. Sellegipoolest vedasime ennast kohale, et vaadata veel kahe parima võistkonna finaali ning hoida kursavendadele pöidlaid pihus. Kõik, mida mõelda suutsin oli umbes see: jumal tänatud, et mina seal nende asemel ei seisa. Kohtunikud pommitasid ikka armutult ning vastaspoolgi oli võtnud (õigustatult) nõuks vaidlus võimalikult keeruliseks teha. Pealtvaataja roll pole veel kunagi nii põnev olnud.

Oi, kui hea meel oli, et meie enda kursakad kinni panid. Teine koht oli ka loomulikult tubli ning kui kolmas koht välja hõigati, siis pidi süda seisma jääma, et meie ka sinna esikolmikusse ära mahtusime. Tõesti ei mäleta, millal mu süda sellise kiiruse ja tugevusega lõi. Elevus ja ärevus olid segunenud üheks ning ise ka enam ei saanud aru, mida ma tundsin. Milline tore mäng. Milline võrratult tore võistlus, mida teha enda meelelahutuseks, kuid kust võib juurde saada nii palju rohkem. 

k) Pane oma meil, Facebook ja Linkedin valmis

Mina läksin sinna enesetõestamise vajadusest, sellest janust ja näljast olla täna parem kui eile. Kellele ma ennast tõestada tahtsin? Iseendale, ikka ja alati iseendale. Eks natuke sain enda üle ikka naerda ka, sest üksinda kohtunike ees seistes võib aju ikka korraliku bloki ette visata ja nii ma ainult tajun, et suu liigub, aga seejuures puudub vähimgi teadmine, mis sealt päriselt välja tuleb.

Suure üllatusena tuli mulle peale võistlust tihenenud sotsiaalmeedia liiklus, kui seda nii võib nimetada. Paistab, et võistlustega võib profiil jõuda päris erinevate inimeste huviorbiiti ning avada uusi põnevaid võimalusi. Seda õppisin juba eelmisel aastal, et öeldes “jah” ühele projektile, kaasneb sellega tavaliselt nii palju rohkemat. Elu on ikka põnev.

Niisiis, see oli üks projektidest, millega viimased kaks kuud enda aega sisustasin. Ei jõua ära oodata, milline saab olema järgmine väljakutse. Enne veel sooviks aga natuke puhkust, palun. Nii palju, kui seda ülikooli kõrvalt muidugi lubada saab, sest aeg liigub armutult ning juba on ees terendamas sessiperiood.

 

Ärkasin hommikul üles, kurk oli valus, aga vähem kui eile. Hea algus meie iseseisvuspäevale, passin koroonaga ühikas. Vähemalt tõi toakaaslane enne Tallinnasse sõitu mulle tervelt neli vastlakuklit. Emps ütles messengeris selle peale, et nii on ju oht lausa paksuks minna - väga diplomaatiliselt sõnastatud.

Kuulsin kuskilt, et esimesed pool tundi ei tohi hommikul sotsiaalmeediat avada, nii pidavat vaimsele tervisele, ja üldse, parem olema. Kolmkümmend minutit hiljem tegin ikkagi Facebooki lahti - ilmselgelt vale otsus. Sõda ka veel, mitte, et see kellelegi üllatusena oleks tulnud. Praegu need kriisid kuhjuvad üksteise otsa ja ei jaksagi enam nagu imestada, võtame lihtsalt teadmiseks, selge, see siis ka nüüd kõigele eelnevale otsas. 

Tudengiorganisatsioonis käivad arutelud, kõik lasevad pressiteateid välja, kas peaksime ka midagi ütlema, kasvõi Instagramis. Tänapäeval on lihtne, teeme avalduse kuskilgi… kasvõi Instagramis. Jumal tänatud, et mina turundustiimis pole. 

Hommik oli masendav, otsustasin ETV-st “Sipsikut” vaadata ja esimese vastlakukli nahka pista, vot see oli tore. 

Päev sai veedetud peamiselt õhtut oodates. Enamasti olen patriootlik kord aastas, iseseisvuspäeval. Iga paari aasta järel lisandub sellele veel paar päeva, siis kui on laulupidu. Huvitav, millest president oma kõnes räägib. Huvitav, kui kiiresti oli vaja hommikuste sündmuste valguses kõnes muudatusi teha või koguni uus lõik juurde kirjutada. 

Okei, päris hea kõne oli. Mitte ainult sellepärast, et taaskord noori vestlusesse kaasati või vaimsest tervisest räägiti (see osa kõnest oli raske, läks hinge, võttis nõrgaks). Näidend oli segadust tekitav. See koht oli hea, kus oli Sergo Vares, sest noh, ta on Sergo Vares, eks ole. Ja kui need noored tantsisid ja küsimusi küsisid, oli ka päris hea, võiks öelda, et tekkis samastumistunne. “Häirekeskus kuuleb, mis juhtus?” Mis juhtus? Kõik ja mitte midagi, kõik ja mitte midagi. 

Milline iseseisvuspäev. Selline, kus inimesed kirjutavad sotsiaalmeedia postituste alla, et vähemalt meil on iseseisvus, mida tähistada. Nojah. Päev läbi on uudised mind kurnanud, iga natukese aja tagant tuleb kontrollida, ega pole mõnest uuest sündmuste arengust raporteeritud. Me kõik oleme praegu ekraanide taha naelutatud, see on inimlik vist. Samal ajal läheb elu edasi, ülesanded vajavad tegemist ja vabandusi pole nagu ka mõtet tuua, sest mis mul siis päriselt siin Eestis viga on - lihtsalt üks kriis tuli maailma juurde, minu silmaringi juurde, minu mõttemaailma juurde. Aga mis mul sellest, tänapäeva noored on niikuinii vati sees kasvanud, keegi ütles seda, mõni vanem sugulane vist.

Vähemalt on kevad tulekul, president ütles, järelikult nii on.

Head vabariigi aastapäeva siis ka minu poolt.

Kokkamine on halb idee. Asetab sind olukorda, kus soovid, et külmkapi taganurgast välja koogitud hallitama läinud moosipurk oleks ainus vastumeelt üllatus, aga ei, enda mõtetes surkimine viib tunduvalt ebameeldivamate avastusteni. 

Peale eksameid, siis kui peas oli jälle ruumi tervele mõistusele, jõudsin selgusele, et ma ei saa enam kauem normaalse õhtusöögi tegemisest kõrvale hiilida. Sessi jooksul omandatud elustiil, kus peategelasteks pelmeenid, kiirnuudlid ja mul-pole-kõht-tühi suhtumine, pole vist kõige jätkusuutlikum rutiin. 

Niisiis olin tubli ja võtsin esmaspäeval esimest korda elus ette risottoretsepti, peamiselt küll seetõttu, et nii oli põhjust poest valget veini osta (ääremärkusena huvilistele: risotto sisse siis ainult kuiva valget, eks). Mõtlesin, et oi, kui mõnus, aeglaselt valmiva roa käigus on mul suurepärane võimalus üle tüki aja iseenda seltsis aega veeta, iial ei tea, ehk tuleb veel kuidagi kasuks. Millega ma ei arvestanud, oli kerge tund aega agooniat teemal mida-ma-oma-eluga-teen?

Pannil labidat liigutades ja puljongi riisi sisse imendumist oodates jõuab vähemalt 3000 mõtet peast läbi käia. (Guugelda: how many thoughts do we have per minute?) Niisiis kõik teemad, mille eest ma pool aastat minema olin jooksnud, tuli nüüd ükshaaval ette võtta, et lahendama hakata. Esimene neist oli oma uue aasta prioriteetide paikade panemine. Missugused kohustused ma eelmisest aastast kaasa tahan võtta ning millised sinna maha jätta? 

Kolmapäeval Tallinnasse jõudes otsustasin vanematele puhkust anda ning võtsin õhtusöögi raames ohjad enda kätte. Seekord proovisin indiapärast kana tikka masalat. Sinna sisse küll veini ei läinud, aga eelneval päeval empsi tehtud sinimerekarpidest oli veel heal hulgal chardonnay’d järele, mida marinaadi tegemisel rüübata. Kõik ju teavad kokkamise kuldreeglit - toitu, mille valmimine võtab aega, saab kokata vaid koos snäkkidega... Wine and Doritos it was. 

Kanafileed lõikudes jooksis loomulikult otsekohe trepist alla meie kodustatud kiskja, kes on ühtlasi ka pere suurim maiasmokk, et siis minu ette manguvate silmadega istuma jääda. See on see üks asi, mida ma Tartus igatsen - ei ole kellelegi toorest liha poetada. 

Marinaad pidi külmkapis tunnikese seisma, peale mida võis asuda kastet valmistama. Seejuures tuli olla hoolas, et niiviisi omakeskis mõtetes olles chilli, kurkumi või köömnetega liialdama ei kukuks. Kuigi… Kas on olemas kastet, kuhu on lisatud liiga palju vürtse ning valitseb üleüldine maitsesensatsioonide kaos? Ausalt öeldes on mul tunne nagu mu elu oleks hetkel üks maitsesensatsioonide kaos. On see tõsi, et ka argielu võib ühel hetkel ja täiesti pahaaimamatult liiga vürtsikaks muutuda? Nii, et kõike on ühel hetkel lihtsalt liiga palju, mõtteid ja tundeid, mälestusi ja kogemusi. Peas hakkas kuju võtma üks ja ainus küsimus. Millest siis ikkagi täpsemalt uuel semestril loobuda tuleks? 

Kinnitan endale, et on täiesti normaalne, kui lahkumisavalduse kirjutamine teeb südame raskeks. Kõige hullem küsimus pole mitte, kas ma teen õige valiku, vaid hoopis, ega ma ometigi alla ei anna? Minu elustiiliguru ja lemmikraamatu autor Mark Mason kirjutas, et meid ei defineeri inimesena mitte see, millele oma jah-sõna ütleme, vaid see, millele “Ei” ütleme. Huvitav mõte arvestades tõsiasja, et mulle on ikka meeldinud jahuda just jah-sõna võlust. Tuleb välja, et mõnikord on ülesannetega mittenõustumine sama suur katsumus nagu mõnest teisest võimalusest jälle kinni haaramine. Kätte on vist jõudnud aeg, kus pean iseendale tunnistama, et organisatsioonist välja astumine ei tee mind nõrgemaks, vaid tugevamaks. Mõnikord tuleb usaldada erapooletuid kõrvaltvaatajaid, jäärapäisus ei ole alati hea omadus.

Veel näiteid jäärapäisusest? Need juurikad, mis minu reedeõhtuse woki sees kuidagi pehmeks ei küpse. Ehe näide sellest, miks eelistan tavaliselt minna lihtsamat vastupanuteed ning osta külmutatud wokisegu. Seekord otsustasin aga, et sõbranna juurde lähen siiski lisaks munanuudlitele kotitäie värskete juurikatega. Wok on üks toitudest, mida lihtsalt pole võimalik pekki keerata - seletab, miks seda nii tihti ka teha armastan. Sinna lihtsalt ei ole võimalik liiga palju asju sisse panna, lisa mida soovid - nuudleid, kana, paprikat, suvikõrvitsat, porgandit, sibulat, seeni, pähkleid jne. Mida rohkem, seda uhkem. 

Kalendrist oma nädalaplaani vaadates ma just ei ütleks, et mida rohkem seda uhkem. Tähtaegu võiks olla tükk maad vähem, aga seni, kuni endale samasuguse hooga kalendrisse projekte juurde tõstan, nagu erinevaid juurvilju woki sisse lisan, pole asjalood vist muutumas. Nüüd, kus ühest organisatsioonist välja astusin, on mul tunne, et võin kolmele teisele pakkumisele oma nõusoleku anda. 

Otseloomulikult nõustusin eelmisel aastal ennast grupiga harjutuskohtute võistlusele registreerima, võimalikule ajakulule ma tol hetkel ilmselgelt ei mõelnud. Kui mulle aga pakuti võimalust abistada TÜ avatud uste päeval ühe pisikese töötoaga, suutsin ennast nii palju kokku võtta, et sellest sirge seljaga ära öelda… Vähemalt esimesel kahel korral, kolmandal ei jäänud mul muud üle, kui nõustuda, sest see tõepoolest kõlas põneva võimalusena. Ja nüüd avanes veel kolmas uks ka, millele on nii neetult raske ära öelda, peaaegu võimatu. Aga kuidas ma tean, et ma ei lõpeta omadega semestri keskel samas kohas, kus eelmisel aastalgi, kus vaimsest kurnatusest hakkab ka füüsiline tervis alt ära hüppama? Kas praegu on üks nendest hetkedest, mil peaks taipama, et endale ikkagi ei tohiks lisaülesandeid võtta või on see just minu võimalus…

Pühapäeval lükkasin ahju küpsema ühe lihtsamat sorti šokolaadikoogi. Koduperenaise elu tundub nädalaks täitsa sobivat. Boonusena leidsin veel täiesti juhuslikult raamaturiiulist täpselt õige mahalasusega kirjandusteose, mille seltsis koogi valmimiseni aega veeta. Tore on olla köidetud vahelduseks teiste eludest ja probleemidest, olgu need pealegi vaid paberilehtedel. Kook tuli muide päris hea, peaaegu sama sõltuvusttekitav nagu adrenaliinilaks uutest ettevõtmistest, mis minu kalendrisse tee leiavad. Pikemal analüüsil ilmneb, et mul on harukordne võime mitte ainult märgata kõiki võimalusi, mis maailm pakub, vaid nendest ka reaalselt kinni haarata. Minu õnnistus ja needus, mis teha. Meil kõigil on oma koorem, mida kanda ning kui minu oma on see, et ma lihtsalt ei suuda süllekukkunud võimalustest keelduda, siis nii olgu. Isegi, kui see tähendab, et mõnikord ei jää mul aega enda ega teiste jaoks. See on minu koorem kanda, ja nüüd, mil seda tean, oskan võibolla paremini seda kontrolli all hoida ja pisut rohkem ohjata, et see tervet elu enda alla ei võtaks. 

Aasta alguses andsin lubaduse, et ma ei ole endaga nii karm, prooviks hoopis üles näidata rohkem lahkust ja suunata see krige ja elevust täis pilk, millega alati maailma uudistanud olen, korraks hoopis enda sisse, sest sealgi on vist omamoodi maailm peidus. Juurikate hakkimine ja šokolaadi sulatamine on aidanud leida päris palju aega iseendale ja oma mõtetele. 

Siit saab minna ainult edasi, eks…

Aastast 2021 võtan endaga kaasa kõige pagana ägedamad mälestused. Kuidagimoodi viibin samal ajal Portugali kuumuse käes, Serbia mägede vahel, lasanje taldriku taga Saksamaa väikelinnas, Hiiumaa rannikul, folgi lava ees, mojito klaasiga Delta treppidel, kell kuus hommikul korporatsioonis, Tartu-Tallinn rongis ja oma voodis.

Mitte ükski eelnev aasta ei ole sellise tempoga läinud nagu aasta 2021. Sellel oli loomulikult oma hind, mida tasuda. Õppetöö, suhted, tervis. Iga minu päev kujutas endast võitlust aheldatusega, olin kinniseotud inimeste ja kohustustega. Olin nii mõnigi korda isekas ja seadsin ennast kõigest ette ning võisin seeläbi muuta teiste elu keerulisemaks, sest ühtäkki olin liikumises ja mitte enam see sein, kelle najale toetuda. Aga mina olin vaba, appi ma olin vaba. Mõnikord ei jõudnud hing kehale järele, teinekord unustasin terve mõistuse rongijaama, võib öelda, et juhtus nii mõndagi.

Kuidas ma tean, et see oli üks meeldejääv aasta? Mul polnud aega, et sellest siin kirjutada ja just see ütleb nii mõndagi. 

Midagi suvest.

Nüüd, siin Kadrioru kohvikuaknast laia lund imetledes, ninasõõrmed kaneelilõhnast puhevil ja meel värskest lauda toodud cappuccinost magus, kujutan ennast ikka veel ette kuskil mujal kui Eestis. Näiteks hommikuudusse mattunud Londoni kohvikus või Pariisi pagariäris, kus saan oma tugeva eesti aktsendiga harjutada “Un pain au chocolat, s'il vous plaît,” samal ajal käega vitriini taga olevale suurele šokolaadisaiale osutades. Pole vahet, et tegelikult oleksin hoopis kardemonisaia ihaldanud, seda ei mäleta ma enam peast küsida. 

Tagantjärgi olen lihtsalt tänulik aasta east, mil sain ametlikult kasiinoealiseks ja seega täisväärtuslikuks linnakodanikuks. 

Olen tänulik kõikidele jah-sõnadele kevadel, mil ei hoolitsenud mitte ainult oma vaimse, vaid ka füüsilise tervise eest, mil lisaks mõttetöö arendamisele, pingutasin ka lihaseid. Jah-sõnadele, mis mu suvel viimseni läbi kurnasid, maatasa tegid, mugavustsooni lõhki rebisid ning andsid mägede viisi seiklusrohkeid lugusid, mida edasi jutustada. Jah-sõnadele sügisel ja talvel, mis aastatega kogutud energiavarud nulli viisid, minu võimekuse piirid ribadeks tõmbasid ning andsid mälestusi, mida ei saa mitte ühegi summa eest osta.

Üks lemmikpilte sügisest.

Jään igatsema närvikõdi, mis kaasnes öises Hamburgis endale ööbimiskoha leidmisega, peale seda, kui Airbnb oli alt hüpanud, jättes kümme noort pandeemiaajal võõras linnas peatumiskohata. Samamoodi ka öist melu Serbia filosoofi korteris muusikute, kunstnike ja muude loomeinimestega. Viimaks loomulikult ka Portugali katuse baari, kuhu pääses vaid klubikaardiga, et siis lasta hea maitsta pisumagusatel likööridel, taustaks tõusva rokk-punkbändi vihased rütmid. 

Jätan maha Stockholmi kruiisi, kus ei lase endale enam kunagi välja teha ühtegi jooki, mida ma ei oleks enne hoolega läbi mõelnud. Mulgimaa parmud ja päikesepiste ning kõik Pärnu muusikafestivalid, mille sihtgrupp on sunnitud veel poes võltsdokki näitama. 

Võtan endaga kaasa kogu teadmistepagasi, mis eelmisel aastal omandatud sai. ELSA Estonia kommunikatsioonijuhtimise, Sorainen Student Academy teadmistejanu ja loomulikult kogu ülikooli tarkuse, millest ehk kübeke kuskil ajusopis ikka veel alles on. 

Väga kohusetundlikud juurakad.

Õppetunnid said omandatud, kogemused kogetud ning tõesõna ei oleks ma midagi paremat osanud tahta. Kindlasti sain uude aastasse kaasa palju mõtteainet, mille kallal pead murda. Mul on selline kahtlane kõhutunne, et alanud aasta hõlmab endas minu jaoks eelkõige erinevaid õppimiskohti. Ühel hetkel tuleb see segadus, mis mu peas on, lahti harutada. 

Jääme siis ootama, mida uuel aastal pakkuda on...

Kool on vaevalt alanud ja juhtunud on juba kõike. Käisin peol, magasin kollokviumisse sisse, retsisin rebaseid, võtsin organisatsioonis kohustusi juurde, astusin korpi. Ups!

Kuulsin hiljuti kaht õigusharidusega naist vestlemas, üks neist oli noor advokaat ja teine juba pisut elukogenum ringkonnakohtunik. Kohtunik kirjeldas oma elu kui üht suurt ja rahulikku kulgemist - ülikooli ajal sai loodud pere, organisatsioonide jaoks ei jäänud aega, peale õpinguid olid ükshaaval esitlenud ennast tööpakkumised, kus kõik tundus sobivat ning midagi muud polekski osanud elult tahta. Liiga palju ta võimaluste üle ei juurelnud, vaid eelistas lihtsalt vaadata, millisesse sadamasse elumeri ta kannab. Ja täna on ta tulemusega rahul. 

Advokaat seevastu kirjeldas oma ülikooliteed kui lahtrite täitmist. Tudengiorganisatsioon - tšekk; harjutuskohus - tšekk; praktika - tšekk. Praktikatel käis entusiastlik tudeng lausa nii mitmes eri kohas kui võimalik, et näha, mis talle sobib ja mis mitte. Tegelikult ei olnudki asi niivõrd lahtrite täitmises, kuivõrd tahtis ta lihtsalt näha ja kogeda, mida elul pakkuda on, enne, kui langetab karjäärivaliku. Tagasi vaadates nentis advokaat, et näe, ministeeriumisse ei jõudnudki praktikale ja korbi kogemust ei saanud samuti kunagi. Aga ta ei kahetse, sest oli nii palju, mida ta siiski tegi. Ka tema on oma eluga rahul.

Baka lõpetanud sõbranna jutustas mulle kord, kuidas ta peale ülikooli lõppu oli järjekordsel peol jäänud rääkima kursavennaga, kellega ta kolme aasta jooksul pea sõnagi polnud vahetanud. Poiss vaatas õpitud aastatele tagasi, ja ütles, et kõik möödus nii kiiresti, et ei jõudnudki õieti midagi nende aastate jooksul korda saata. Nii paljude inimestega jäi suhtlemata ning olenemata mõnest hoogsamast peost, on peamised mälestused baka perioodist ikkagi õppimisest. Minu sõbrannal oli vastupidi, tema ei tundnud nagu aastad oleksid lihtsalt mööda veerenud. Tema nautis akadeemilise organisatsiooni võlusid, uusi tutvusi, uusi inimesi ja võimalusi.

Avastan taaskord, et inimesed on nii pagana erinevad.

Mõni rabeleb, sest ta teisiti ei oska. Mõni rabeleb, sest ta näeb, et teised rabelevad. Mõni ei rabele ja tunneb ennast halvast, sest teised rabelevad. Mõni ei rabele ja oskab seda ka rahus nautida.

Mina olen kindlasti üks neist, kellele meeldib äärmustes elada. Vajadusel oskan elu nii intensiivseks elada, et ei saa hingatagi ning siis jälle lülitada ennast paugupealt režiimile, kus ma ei tee mitte kui midagi. Võta heaks või pane pahaks, aga ma teisiti ei oska.

Kolmekümne aasta pärast istun tõenäoliselt mugaval diivanil ja söön õhtusöögiks makarone, võibolla vaatan telekast midagi. Tõenäoliselt olen selleks hetkeks lõpetanud rahmeldamise ja jõudnud selgusele, et elus on muudki nauditavat kui oma energia nelja ilmakaarde loopimine. Aga ma vaatan tagasi ja mäletan seda tunnet, mis on minu sees praegu. Et ma teen midagi, et ma olen millekski oluline, et ma olen endaga leidnud rahu, sest olenemata oma ebatäiuslikkusest, teen ma iga päev midagi, mis mis laseb mul areneda ja avastada. See on minu kirg elu vastu. Ma ei lase lihtsalt aastaid mööda!

Sel õppeaastal olen öelnud “Jah!” juuraorganistasioonile ja akadeemilisele organisatsioonile, võrkpallile ja laulmisele, loomaaiatööle Tallinnas ja võimalikele tulevikuprojektidele Tartus. Ja ma ei kahetse midagi, sest ma ei tee seda ühiskondlikust survest, olelusvõitslusest tingitud püüust pürgida nii kõrgele ja kaugele kui võimalik. Teen seda, sest et ma teisiti ei oska. Ma ei oska istuda, oodata ja näha, kuidas võimalused üksteise järel must mööduvad. See on minu hapnik, minu põhjus ärgata ja edasi liikuda.

Mis on sinu hapnik, mis sind käimas hoiab?

Big sister advice. Kõik, mida meie kahetseme!

Enne lugema hakkamist: järgnevat tasub võtta veidi naljaga, veidi mitte.

Pean vist tõdema, et kui eelmisel sügisel keskendusin agara esmakursuslasena peamiselt Tartu ööelu tundma õppimisele, siis nüüd veedan õhtuid sagedamini kodus meile kirjutades või seminarideks valmistudes. Noh, natuke on ikka nende esimeste septembrinädalate jooksul juba juhtunud ka - ennast segaseks tantsitud, väljas küünlavaha sisse kukutud, võõrastelt eneskaitsenippe õpitud, kollokviumisse sisse magatud jne. 

Siin on mõned minu märkused, mis eelmisest õppeaasta algusest ja pidude hooajast endaga kaasa võtsin.

Esiteks soovitan hankida endale pipragaasi. Ei midagi uut siin päikese all, väike investeering, et ennast alati turvaliselt tunda, kui tudengi budgetiga ei viitsi öösel taksot tellida. Kui kuskilt mujalt ei saa, siis matkapoes ikka müüakse. 

Samasse kategooriasse kuulub ka elementaarne kontroll, kas su sõbrad ikka jõudsid pärast pidu koju. Stick together, hoidke üksteisel silma peal. Kuigi mina ütleksin, et Tartu on suhteliselt turvaline koht, siis mõnel piirkonnal on ikkagi oma kuuldus ning kui nüüd veel ilmad külmaks ka kisuvad, siis ei tee paha kontrollida, ega keegi näiteks kuskile põõsa alla magama ei jäänud. 

Pole kahtlustki, et tutvuseid sobitatakse väljas palju. Meie leppisime tüdrukutega kohe aasta alguses kokku märgi, mis näitas, et okei, palun tule päästa mind nüüd sellest suhtlusest. Iial ei tea, vahetevahel on endal väga raske lihtsalt “Ei!” öelda. Mõnikord juhtus ka, et kui keegi ikka väga tungivalt baaris suhelda soovis ja meie seda nii väga ei vibe’nud, siis andsime üksteisele ajalimiidi - “Davai, ma lähen siis ja räägin kaks sõna, aga tule tiri mind sealt täpselt kolme minuti pärast uuesti ära!” 

Jäta meelde - Tartu on väike! Kõik teavad kõiki. Seda tuleb meeles hoida nii mõnelgi juhul. Esiteks loomulikult mõtle enne, kui ütled - sa ei tea, kes on kelle sõber, kelle vanaisa on sinu professor jne. Teiseks pead olema ettevaatlik ka oma käitumisega, sest pole lootustki, et järgmisel hommikul ei teaks terve linn, kes mida eelneval õhtul korraldanud oli. Jutud leivad, isegi, kui arvad, et sa veel nii paljusid uuest linnast ei tunne. 

Kui sa tasuta shotte vastu võtad, siis mõtle hoolega läbi, kas sa ikka oled valmis taoliseks commitmentiks. Tulenevalt linna suurusest, on tõenäoline, et sa näed neid samu inimesi ka igal järgneval peol või baarituuril. Niisiis proovi mitte koguda endale liigselt inimesi, kelle eest linnas ära joosta sel lihtsal põhjusel, et muud moodi neid enam lihtsalt maha ei raputa. Taskuks ka mainida, et katsu ka ise normaalne inimene olla. Mõnikord on küll tore olla tease, aga ega see väga jätkusuutlik käitumine ole.

Üldjuhul on sõbralik soovitus elu nautida ja väljas käia, õpid päeval ära, on õhtu vaba (kohustuste ignoreerimine on samuti tavapärane osa päevast). Sõpru leitakse peamiselt väljaspool auditooriumi, ning need, kes minu tutvusringkonnast koolitööd kohe liiga tugevalt sotsialiseerumisest ette seadsid, olid esimese semestri lõpuks paberid välja võtnud. Ehk ei pea päris seitse päeva nädalas baaripukke kulutama, aga ära karda kolmapäeval linna võlusid avastama minna, et leida endale inimesed, kellega koos 24/7 raske elu üle kurta. Tuleb ära kasutada aega, mil koolitööd veel tervet päeva enda alla ei võta, küll see periood ka kätte jõuab, uskuge. 

Teisalt lisan siia kohe vastukaaluks meeldetuletuse, et kõik uued sõprussuhted ei ole mõeldud kestma. See on okei, kui sa mõne inimesega suhtlema ei jää, või hiljem ei jookse enam jutt samasuguse hooga nagu tol õhtul peale paari Gin & Tonic’ut. Ole avatud ja julge, küll siis ka õiged inimesed leiavad tee sinuni. Ühel hetkel kipuvad ikka kursusel õppeaasta jooksul moodustuma grupid, kuid ära ka siis pelga uute inimestega suhtlemist - pole midagi tobedamat kui endale piire tõmmata.

Enne veel, kui uuest õppeaastast kirjutama hakkan, teen pisikese ülevaate viimasest reisist Portugali, et oma suveseiklustele viimane punkt panna.

Tuleb tunnistada, et Eestisse tagasi jõudes võlgnesin vanavanematele põhjaliku seletuse, miks ma nendega kolm kuud ühendust polnud võtnud ning see oli umbes selline: kaks päeva peale viimast eksamit lendasin Saksamaale, sealt naastes ostsime piletid Serbiasse, peale mida sõitsin Rootsi ning enne kooli algust tuli ka veel Portugal ära näha (kolm reisi neljast olid Erasmus+ projektid). Eestis veedetud aeg möödus Tallinnas, Tartus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Hiiumaal, Mulgimaal ja kes teab veel kus. Lühidalt öeldes proovisin kolme kuuga teha tasa seda ühte aastat, mil pidin kodus luku taga istuma.

Kuskil Portugali kiriku tipus

Tuleb välja, et minus on huvitav kombinatsioon spontaansust ja ülemõtlemist. Reisile on mul näiteks üsna lihtne pikemalt mõtlemata jah-sõna öelda, kuid see ei tähenda, et ma hiljem ei muretseks, mis kõik ikka täpsemalt saama hakkab. Kas lennud jõuavad õigel ajal kohale või kas ma pärast reisi ikka jõuan õigeks ajaks tööle, kas minu vaktsineerimispass kehtib ning kas mind lastakse sellega ka üle piiri? Nii Belgradi, Lissaboni kui (Lissabonist tagasi) Tallinnasse sõites õppisin muudkui uuesti ja uuesti, et 45 minutit on ühelt lennult teisele ümber istumiseks liiga väike aeg, sest esimese lennuki hilinemise korral, on kindel ka teiselt lennult maha jäämine. Õnneks nägin ka selle kõige juures, et asjadel on kombeks laheneda ning ükskõik mis ootamatusi ka ette ei tuleks, pole mõtet liigselt muretseda, küll kõik laabub.

Minu reisihoolikutest vanavanemad ütlesid, et see on nagu narkootikum - reisimine. Kui korraks jälle maitse suhu saad, siis on raske loobuda. Nii juhtuski, et ühe reisi järel tuli teine ja siis kolmas ja neljas. Peamiseks motivaatoriks oli välismaine kliima (sest Eesti ilm on ilmselgelt alla andnud oma juulikuiste kuumalainete ja krõbedalt külma augustiga), kuid suurt rolli mängis ka teise tausta ning temperamendiga inimestega kohtumine.

Mis tunne on elada linnas, kus on iga viimne kui nurgatagune nii maaliline?

Ekstravertse inimesena saan oma energia peamiselt suhtlusest teiste inimestega, kuid see tähendab, et inimesed on ka need, kes saavad mult energiat uuesti ka ära võtta. Ausalt öeldes läheb mul veel natuke aega, et taas eestlaste külma oleku ning endassehoidva kehakeelega kohaneda. Veider on äsja kohatud inimesi mitte kallistada või hoiduda oma pead kellegi õlale toetamast, sest see võib vale mulje jätta. Olin kunagi uhke selle üle, kui vähe füüsilist kontakti meie igapäevaelus on, tavatsesin mõelda, et see tähendab iseseisvust - nüüd on mul lihtsalt kurb, et proovime ennast maailma eest niisuguse hoolega kaitsta. Kaitsta end puudutuste eest, kiindumuse eest, haavatavuse eest. Üks horvaatlane ütles suvel, et tal on kahju näha, kuidas põhjamaa rahvad ei julge armastada nii nagu inimesed balkanimaades, me ei julgevat anda endast 100%.

Google otsinguriba: how many hugs do we need a day?

Portugalis ravis meelt päike ja vein. Kümne kraadi käest kolmekümne viie kätte sõitmine oli kui taeva kingitus. Keskmine veini hind oli seal 4€, meie ostsime aga pudeleid ka 2€ eest, kui kuulsime kohalike elanike õpetussõnu, et Portugali viinamarjadest halva veini tegemine nõuab lausa erilist annet. Ei möödunud ühtegi päeva, kus me poleks veini lürpinud (alkohoolikud nagu me oleme) ning seetõttu on ka mälestused mõnest õhtust pisut udusemad kui teised, aga kui juba, siis juba - palju ma ikka Portugali satun?

Kohaliku väikelinna Évora baarikultuur oli üleüldse väga huvitav nähtus. Nimelt olid kõige lahedamad kohad hoopis omamoodi eraklubid, mille liige sa olema pidid, et sisse saada. Niisiis ostsime meiegi endale 3€ eest Sociedade Harmonia Eborense liikmekaardi. Selle eest saime seest osta lõpmatul hulgal 1.60€ maksvaid mandlilikööre ning muid huvitavaid kohalikke jooke, kuulata live muusikat ning teostada kõige huvitavamat people watching’ut.

Kogusin talviseid seratoniinivarusid Portugali katusepidudelt.

Parima elamuse saime aga hoopis restoranist, kus pakuti joogina sangriat jäätisega. Karahvinis ilutsev imejook maitses nagu külmutatud maasikamoos - olekski võinud sellega lõpmatuseni maiustama jääda. Jäätist ei söönud me aga ainult sangria sees, vaid nii pool naljaga seadsime eesmärgiks kõik linna jäätisekohvikud läbi käia (kuumust oli ikkagi 35 kraadi). Sellele lisaks võtsime ka südameasjaks hankida pastel de nata’sid, kuulsaid Portugali munakreemi küpsetisi. Neid pisikesi kreemikooke saime samuti päris mitmes kohas proovida ning lennujaamast veel kojugi osta.

Tõeliste turistidena põikasime Évoras sisse nii paljudesse hoovidesse, kirikutesse ja muuseumitesse kui võimalik. Nii nägime näiteks otsekui Harry Potterist välja võetud raamatukogu ning leidsime end ka kohaliku muuseumi hoovist sidrunipuid ja seinamaalinguid imetlemast. Kuulsime kohalikest ülikoolitraditsioonidest (alates saabaste tornist alla loopimisest ja nende purskkaevu viskamisest, lõpetades sellega, millise silla alt võivad tudengid oma keebiga läbi minna ja millise alt mitte). Põnevaim koht oli aga kahtlemata Chapel of Bones ehk 16ndal sajandil inimkontidest ehitatud kabel. Tuleb välja, et linna surnuaedades ei olnud peale musta katku enam piisavalt vabu kohti ning ühtlasi olid tollased mungad parasjagu mures ka ühiskonna kõlbeliste väärtuste pärast, mistõttu otsustasid nad surnute kondid kokku koguda ning nendest kabeli ehitada, et külarahvale nende surelikkust meelde tuletada. Kabeli ukse kohale on raiutud kiri “Nós ossos que aqui estamos, pelos vossos esperamos,” ehk “We bones, are here, waiting for yours.” Proovin mitte jätta endast teema juures liiga entusiastlikku muljet, kuid midagi köitvat selle kõige juures oli.

Chapel of Bones

Ajaveetmine käis Lääne-Euroopas lihtsalt. Päeval tegime peamiselt erinevaid workshope ning õhtuti tulime kokku, et pidutseda, süüa, juua ja lihtsalt rääkida. Korra sõitsime ka pisut eemale, et käia ujumas Euroopa suurimas tehisjärves. Nii see aeg kulges ning ühel hetkel jõudis kõige kiuste kätte aeg tagasi kodumaale naasta.

Pea nädal on juba möödas, kuid mina olen ikka veel roosas suvemullis ega taha sellest kohe kuidagi välja astuda. Vähemalt on mul nüüd motivatsiooni erialast inglise keelt õppida, sest olen rohkem veendunud kui iial varem, et minu tulevik ei saa olla ainult Eestis.