Mehis Heinsaar ”Härra Pauli kroonikad”

On üks raamat, mis tekitab alati hea tuju. Ma ei olegi nii isemoodi teost veel tegelikult kunagi lugenud. Mõttes nimetan seda hea tuju raamatuks.

Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“ on lühike teos, mis omakorda koosneb lühikestest lugudest. See ei muuda aga raamatut vähem väärtuslikuks.

Usun, et see on nüüdsest minu number üks soovitus kurva tuju puhul. Teost kohe ei saa lugeda ilma kaasa naermata. Teate, mis on kõige parem? Sellel ei ole vanusepiiri. Armas raamat väiksematele ettelugemiseks kui ka oma lõbuks lehitsemiseks. Samuti võiks see huvi pakkuda ka vanematele, sest see oli just nimelt mu isa, kes mulle selle suurepärase raamatu lugemiseks kätte andis.

Kõik lood on raamatus eranditult head, kuid minu lemmik on kahtlemata „Väljavõtteid härra Pauli aoraamatust. 3“ Juba selle meenutamine ja edasi jutustamine toob naeratuse suule.

Mida veel oskan öelda? Ehk seda, et lihtsuses peitub võlu ning just „lihtsus“ kirjeldabki Heinsaare loodud teost.

Mitte ühegi loo lõppu ei ole võimalik ette arvata. Ebaloogiliselt loogiline tekst mõjub kummastavalt ning pakub vaheldust tavapärasest kirjandusest, mis on tõsine ning seaduspärane.

Pean ausalt ütlema,et mul on väga raske raamatu kohta veel midagi öelda, seda peab lihtsalt ise lugema. Oo jaa, kohe kindlasti soovitan seda lugeda.


PS: Selline väikene kõrvalepõige. Praegu mängitakse NUKU teatris ka muusikalist müsteeriumi Mehis Heinsaare teoste ainetel: "Mees, kes ei teinud mitte midagi".  Kinnitan, et pole juba ammu nii ägedat lavastust näinud, kus on põimitud nii näitlejad kui ka muusikamehed. Bänd lava nurgas lõi tõeliselt kihvti mulje ning andis näidendile iseäraliku kuju. Soovitan soojalt suvelavastust ise vaatama minna.