Päevake Tartus

Mis siin Tallinnas ikka passida, tahaks Tartusse. Mõeldud–tehtud. Otsustasin oma kahe hea sõbrannaga päevaks Tartusse sõita ning seal ringi vaadata.

Hommikul kell kaheksa väljus Balti jaamast rong. Haaranud Circle K-st tee peale kohvi ning pähklid, kiirustasin rongile, kus pidime sõbrannadega kokku saama. Tükk aega olime eelmisel õhtul mõelnud, kas ikka minna või mitte, sest ilmad olid vihmased ning ka sel päeval ei lubatud Tartus midagi paremat kui eelnevatel päevadel. Olime siiski langetanud otsuse kohale minna ning siis lihtsalt vaadata, mida põnevat Tartus teha annab.

Algul oli küll ilm pisut pilves, kuid päeva peale tuli päikegi välja.

Rongisõit kulges mõnusalt ning rääkida oli palju. Ühtlasi kasutasime ära ka sobivat aega, et panna täpsemalt paika, mida kohapeal õieti teeme. Muuhulgas arutlesime, et pole ammu AHHAA-s käinud. Mäletan, et väiksena külastasin seda sageli ning nüüd tunduski AHHAA pigem väiksematele mõelduna.

Kuidas ma aga eksisin. Nii tore oli jälle teaduskeskust külastada. Algklassides sai seal lihtsalt ringi joostud ja suvalisi nuppe katsutud, aga oh, kui suur nüüd rõõm oli, kui ma reaalselt midagi ka eksponaadi kõrval olevast teadsulikust tekstist aru sain. Tänu vahelduvatele näitustele võib sinna ikka ja jälle tagasi minna, kartmata, et igav hakkaks.

Lusti lisas juurde sealne teadusteater, mis paneb mindki uskuma nagu võiks keemia tõepoolest huvitav olla. Samuti sealne pood, mis on täis igasugust pudi-padi. Enda rõõmuks leidsin sealt lahedaid postkaarte ja järjehoidjaid, mis olid seotud astronoomiaga ning ilmselgelt pidin ma need siis ka endale saama (postkaardid ja ühe huvitava tähtkujude kaardi).

Peale AHHAA-d otsustasime sööma minna ning kuna ühtegi sobivamat kohta silma ei hakanud, siis külastasime Tartus vastavatud Vapianot. Pasta oli maitsev nagu ikka ning õues lõunatada oli ütlemata mõnus. Meie kõigi suureks üllatuseks oli Tartus imeilus ilm. Päike paistis, nii et pidi riideid vähemaks võtma ning ka vihmapilvi polnud näha.

Sõbranna jäädvustatud toidu ja jalgade pilt

Meeles mõlkus mitu head kohvikut, kus oleks saanud võtta veel väikse kohvi või koogitüki. Näiteks on olnud palju head kuulda kohvikust Tassikoogid või Ülikooli Kohvikust, aga kahjuks olid mõlemad kohad just tol päeval suletud. Noh, igal juhul teile midagi kõrva taha panemiseks, kui peaksite Tartusse sattuma.

Kõndisime linna peal sedasi natuke ringi, proovides leida mõnusat istumiskohta. Me ei tahtnud väga sellistesse kohtadesse minna, mis on ka Tallinnas olemas, kuid kuna oli pühapäev, siis enamik kohtadest oli kinni, nii et pidime ikkagi otsustama kohviku kasuks, mis oli meile juba Tallinnast tuttav. Nüüd oli vaid küsimus, kas tahame head kohvi või koogitükki?

Leidsime kuldse kesktee ning võtsime Gustavist kaasa koogitükid, millega liikusime edasi Caffeine’i. Ühest parimad tordilõigud ning teisest parim kohv. Vast polnud hullu „oma toiduga” kohvikohta minna, kui istusime õues, teiste silme alt väljas. Ega seal peale meie väga kedagi polnudki, nii et tegelikult oli sedasi väga mõnus.

Porgandikook ja piparmündi frappe olid lihtsalt võrratud.

Peale seda ei olnudki enam väga niisama aega jäänud ning hakkasime rongijaama poole tagasi liikuma. Enne veel käisime poest läbi, et tee peale vett osta. Valisime rongi, mis alustaks sõitu Tartust, et saaksime ikka kindlalt istuma ning tagasisõit kulges üpris mõnusalt, välja arvatud mõni kitsarinnaline piletikontroll, aga mis sest enam.

Teel Tallinnasse ei jõudnud me ära tänada, et olime siiski otsustanud selle väikese reisi ette võtta, sest ilmaga ei oleks saanud enam rohkem vedada ning kõik oli väga super. Unega tol õhtul probleeme ei tekkinud, sest salamisi olime kõik ühtemoodi läbi ning unistasime pikali viskamisest.