Minu elurütm on
nagu Ameerika mäed: väga kiire tempo, väga aeglane tempo, väga
kiire tempo ja siis jälle aeglane. Naasnud kahepäevaselt ürituselt,
olin terve järgmise päeva voodis. Otsustasin, et nüüd on õige
aeg hakata vaatama seriaali „Friends“, siiski parem hilja kui
mitte kunagi. Minu päev koosnes söömisest ja seriaalist ning niisama lebotamisest.
Täna on uus
päev. Justkui kangasse kootud käitumismuster ennustab tegusat päeva
ning vahetevahel ongi see kõige parem, kui juba tean, et täna peab
olema tore ja tegus päev. Kõige halvem variant on see, kui ärkan
hommikul ning ei tea, milline päev täna tuleb, sest meeleolu ei
ole. Isegi kui tunnen, et kõik läheb sel päeval pekki, on siiski
turvaline tunne, sest teadsin seda ette, et täna ei olnud lihtsalt
minu päev. Aga täna, täna on minu päev, ma tunnen seda.
Nojah, hommikul
olin ikkagi veel seriaali kütkeis. Peale pannkookide küpsetamist
kallasin kohvi kruusi ning siirdusin arvuti taha, et vaadata, mida
Ross, Rachel, Monica ja need teised teevad. Mainin, et mind jäeti
kolmeks päevaks üksinda koju, sest teised pereliikmed läksid
väljasõidule. Mina olin aga ikka veel sellest kahepäevasest tripist nii väsinud, et otsustasin koju jääda. Seetõttu
hakkas juba veidike ära tüütama see üksindus ning veetsin hea
meelega aega arvuti taga.
Tuleb tunnistada,
et hommiku magasin maha ega teinudki eriti midagi rohkemat. Ise ka
mõtlesin, et imelik, sest ometi olin ju varahommikul tundnud, kuidas
täna tuleb minu päev. Ma ei teagi, mida ma veel täpselt tegin,
aga ühel hetkel oli juba lõuna käes ning kõht hakkas kuidagi
tühjaks minema. Peale erinevate toidukohtade googeldamist
otsustasin, et sõelale jääb teada-tuntud Pizzakiosk. Niisiis
tuhlasin riidekapi läbi, et leida midagi kõlblikku selga, sest
pitsale järgi minemine nõuab ju ilusat ning korras väljanägemist.
Lähim Pizzakiosk
asub mu kodu lähedal Rimi juures, nii et otsustasin siis juba ka ühe
poetiiru teha, sest oli isu ka millegi „hea” järele. Siit
esimene nõuanne, kui juhtud ka olema inimene, kes tunneb rämpstoidu
söömisel süümepiinu. 1) Ära osta rämpstoidule lisaks midagi
sama kahjulikku. Selle asemel lao endal poekorv täis kõiksugu
puuvilju, nii tekib tunne, et see on ainult väike
kõrvalehüpe ja tegelikult oled tohutult tervislik. Nii
naasingi
3-kilose
arbuusi, banaanide ja pähklitega. Kui ma seal poes ringi vaatasin,
siis kummitas mu peas mõte,
et inimeste keha peegeldab
nende poelindile laotud toidupoolist.
Järgmine kord, kui kassasabas igavlete, siis visake pilk sellele,
mida inimesed ostavad ning millised nad välja näevad. Enamikel
juhtudest on seos paratamatult näha. Niisiis tegin seda, mida
soovitatakse rangelt mitte teha: mõtlesin, mida teised minust
arvavad. Kujutasin ette, kuidas nemad võrdlevad mind ja seda, mida
parasjagu ostan ning mulle ei meeldinud see võrdlus mitte üks raas.
Koju
jõudes ladusin
endale taldrikule tüki pitsat ning läksin teisele korrusele enda
laua taha. Magustoiduks sõin magusat arbuusi.
2) Aeglane
söömine on parem, nii tunned õigel hetkel, kui kõht on täis
saanud. Iga uue tüki järel käisin uuesti trepist alla ja tagasi
üles. Ausalt, see ei olnud
üldse nii tüütu kui arvata võib. Tavaliselt pistan terve pitsa
kõhtu ning siis ka on tunne, et tahaks midagi veel süüa. Täna aga
tundsin, et mu kõht oli
täis juba siis, kui olin alles poole peal. Nii suutsin säilitada
ülejäänud osa õhtuks.
Värsked
puuviljad andsid mulle palju inspiratsiooni, mida vajasin, sest
tundsin juba tõsiseid süümekaid, et olen kogu aeg arvuti taga
istunud ja pealekauba veel mingit jama näost sisse ajanud. Proovisin
oma aega kuidagi teisiti veeta – pesin nõusid, koristasin,
lugesin, mängisin kassiga. Umbes üheksa paiku avastasin, et ma pole
ka tegelikult palju liikunud, mis oleks mulle andnud võimaluse
energiat kulutada. Tõmbasin siis rulluisud jalga ja läksin
kultuurikilomeetrile. Lihtsalt tundsin, kuidas ma ei saa enam kauem
istuda ning seda homse peale jätta, vaid pean juba täna sõitma
minema.
3) Leia
väikeseid viise, kuidas söödud kalorid ära
kulutada. Tagasi tulles oli ka emotsionaalselt palju parem olla.
Nii see päevake
läks nagu poleks seda olnudki. Samas oli siin ikkagi midagi nii
võluvalt tavalist, et oli tunne, et tahan sellest kirjutada. Lõppude
lõpuks lihtsuses peitub võlu ja vahest ongi üks argipäev muutunud
inspiratsiooniallikaks, mida teistelgi päevadel meeles pidada.
0 Comments