Olen siin palavikuga voodis istunud juba kaks päeva. Tervis kuidagi ei taha ja ei taha tagasi tulla. Sellest tulenevalt on minu mõttetöö aeglane ning ka sõnu kirja panna kuidagi raske. Aga siit minu järgmine mõte. Alles hiljuti oli mul koolis ülesanne meediatunniks kirjutada valmis üks kõne. Teema võisin ise valida. Mina kirjutasin oma kõne oma arvamuse avaldamise vajalikkusest. Kuna see teema on minu jaoks eriti oluline ja südamelähedane, siis mõtlesin, et jagan seda ka teiega. Ilma pikema jututa, siin see on: Julge jagada oma arvamust Räägin teile täna julgusest ja vajadusest avaldada oma arvamust. Miks on tähtis oma häält kasutada ning miks me seda vahel ei tee? Mina julgen oma arvamust avaldada ning selle eest ka seista. Miks ma ei peaks seda teha julgema? On ju põhiseaduseski kirjas, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamusele ja veendumustele. P robleem seisneb selles, et üha rohkem märkan enda ümber inimesi , kes ei julge oma häält kasutada nin
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.