Olen
siin palavikuga voodis istunud juba kaks päeva. Tervis kuidagi ei
taha ja ei taha tagasi tulla. Sellest tulenevalt on minu mõttetöö
aeglane ning ka sõnu kirja panna kuidagi raske. Aga siit minu
järgmine mõte. Alles hiljuti oli mul koolis ülesanne meediatunniks
kirjutada valmis üks kõne. Teema võisin ise valida. Mina
kirjutasin oma kõne oma arvamuse avaldamise vajalikkusest. Kuna see
teema on minu jaoks eriti oluline ja südamelähedane, siis mõtlesin,
et jagan seda ka teiega.
Ilma
pikema jututa, siin see on:
Julge
jagada oma arvamust
Räägin
teile täna julgusest ja vajadusest avaldada oma arvamust. Miks on
tähtis oma häält kasutada ning miks me seda vahel ei tee?
Mina
julgen oma arvamust avaldada ning selle eest ka seista. Miks ma ei
peaks seda teha julgema? On
ju põhiseaduseski kirjas, et igaühel on õigus jääda truuks oma
arvamusele ja veendumustele.
Probleem
seisneb selles,
et üha
rohkem märkan enda
ümber inimesi,
kes
ei julge oma häält kasutada ning
oma
mõtteid
avaldada. Neil
on olemas arvamus,
aga millegipärast ei julge nad seda kõva häälega välja öelda.
Miks
me teatud hetkedel kardame oma arvamust avaldada?
Vahest oleme lihtsalt laisad?
Palju lihtsam on ju kõigega nõustuda ning kaasa noogutada kui
hakata midagi ümber lükkama ning põhjendama. Aga võib-olla
ei taha me inimesega riidu minna, sest tulised argumenteerimised
võivad välja viia tülideni. Samuti ei taha, et inimesed meist
teisiti mõtlema hakkaksid. Millegipärast levib laialt arusaam, et
vaid inimestega ühel meelel olles hinnatakse meid kõrgelt ning
paistame ka huvitavate vestluskaaslastena.
Tegelikkus
on ju aga, et just erinevad arvamused teevad iga jutuajamise
huvitavaks. Minul isiklikult ei ole hea argumenteerimise vastu midagi
ning mulle lausa meeldib teistest oma arvamusega erineda. Kuid näen
iga päev enda ümber inimesi, kes jätavad ütlemata selle, mida nad
tahaksid, sest kardavad konflikti.
Kunagine
Inglismaa peaminister Winston Churchill on öelnud nii: „You have
enemies? Good. That means you’ve stood up for something, sometime
in you life.” Erinevad arvamused teevadki meist erilised ning
huvitavad isiksused.
On
niivõrd oluline rääkida enda tõekspidamistest, sest see näitab
teistele, milline inimene ma tegelikult olen. Millised on minu
tõekspidamised ning miks need mulle nii tähtsad on. Rääkides oma
arvamusest võin leida endale suurepäraseid mõttekaaslaseid,
kellega huvitavat vestlust arendada. Kes ei tahaks ümbritseda ennast
põnevate inimestega, kellega saab tunde arutleda ühistel teemadel?
Lisaks ning kõige olulisemaks põhjuseks on see, et nii saan ma
seista endale oluliste teemade eest.
Üha
enam ja enam näeme tänapäeva ühiskonnas, kuidas avaliku elu
tegelased võtavad sõna erinevatel teemadel, mis on
nende jaoks olulised, ning
toovad välja nendega
seotud murekohti. Leonardo
DiCaprio kasvatab inimeste
teadlikkust kliimasoojenemisest. Emma Watson avaldab arvamust
feminismi kohta. Või vaatame kasvõi lähemale. Siia, Eestisse.
Mari-Liis Lille tuntud arvamuslugu „Mis on pildil valesti”, kus
ta räägib võimu ja rahva kaugenemisest ning hiljem Jaak Printsi
kõne „Me ei pea kartma” on head näited julgusest oma arvamust
avaldada. Avaldada arvamust lootuses, et ehk siis midagi ka muutub.
Mari-Liis Lill ütles oma kõnes: „Tekib
tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi
seda ka teeb. Mis nüüd mina hakkan! Ja ei hakkagi keegi.” See
näitab suurepäraselt eestlaste mõttelaadi, mis kohati kardab
vastutulevat kriitikat, kohati on aga
lihtsalt laisk. Mis
ma ikka räägin? Kes mind ikka kuulab? Aga
muutusi ei saagi tulla, kui keegi ei ütle, mida muutma peaks.
Siin
ei ole midagi karta. Kui
sina
sõna ei võta,
siis
pead arvestama, et ka
muutusi ei teki. Miski ei teki iseenesest. Sul
on hääl. Kui sul on mõtteid ning ideid, mis on sinu
jaoks olulised, siis leidub ka inimesi, kes sind kuulavad ning keda
sinu arvamus huvitab.
Julge
enda eest seista, sest kes seda sinu eest ikka teeb? Meil kõigil
on
õigus oma arvamusele.
.jpeg)
0 Comments