Minu elurütm

Pinge ja stressi kadumisega on hakanud vaikselt taastuma minu usk puhkusesse ja maailm tundub kuidagi rahulikum kui varem. Valgust täis päevad süstivad minusse lihtsust ja rahulikkust, millest tulenevalt on minu lemmikfraasiks saanud ingliskeelne „ chill out ” . Ühesõnaga on minust kadunud ärritus ja rahulolematus, et teha ruumi elunautlejale. Tegin endale kohe juunikuu algul selgeks, et olen tüdinenud ebakindlusest ja endale piirangute seadmisest. Suvi ei ole minu jaoks aeg, et teha magusavaba kuud või võtta eesmärgiks teha iga jumala päev trenni – suvi on nii palju enamat. Mul pole jaksu, et tunda ebakindlust oma kehakuju üle ja kuulda teiste nurinat samal teemal, sest ühel hetkel tuleb enda piinamine lõpetada ja olla rahul iseendaga. Ma ei saa oodata, et teised mind austaks ja minust lugu peaks, kui ma ise endas kindel pole. Niisiis ei kahtle ma enam endas ega õhuta mitte mingil määral ka teisi ebakindlust tundma, sest paratamatult rääkides endale seatud ilui

See õppeaasta möödus hirmuäratavalt kiiresti. Mitte et ma kurdaks, vastupidi, väga super. Siin ma olen, eriti pole veel kohale jõudnud, et kauaoodatud suvevaheaeg on lõpuks käes. Kuna pingelisel kooliajal oli ainukeseks päikesekiireks eemal terendav suvi, siis on täiesti loomulik, et mul tekkisid nende kolme kuu osas väga kõrged ootused. Oleks ju lihtsalt kohutavalt ebaõiglane, kui kõigepealt peab 9 kuud koolipingis rügama ning peale seda 3 ihaldatud vaba kuud ei koosnekski suurtest seiklustest ja eluks ajaks meeldejäävatest kogemustest. Jah, minu ootused on üsna kõrged. Minu suveootused: Selleks, et saaks hakata üldse rääkima aktiivsetest suvetegevustest, on vaja kõigepealt paar olulist punkti täita. Puhkus – Magada ennast lõpuks ometi süümepiinadeta välja. Vanemad võivad küll imestada, et kuidas on võimalik ühel inimesel hommikuti nii kaua magada, aga kõik kooliajal kaotatud öötunnid tuleb lõpuks ometi tasa teha (nagu see reaalselt võimalik oleks.

Tavaliselt tunnen ennast kindla seisukohata ebaturvaliselt ja pisut alaväärsena. Seda vahest sellepärast, et olen ise alati toonitanud, et kõigil on oma arvamus. On aga palju juhte, mil ma ei oskagi või lihtsalt ei viitsi seisukohta võtta ning siis tuleb see lihtsalt õhust välja mõelda. Niisiis olen pähe võtnud, et mulle ei meeldi jazz . Miks? Pole halli aimugi – mul oli lihtsalt vaja seisukoht võtta ja see tundus parasjagu sobiv. Nüüd aga, uskuge või mitte, tulevad minu kõrvaklappidest kõige ehtsamate eesti džässikoosseisude poolt esitatud palad. Ja teate mis? Ma naudin seda. Naudin pehmeid muusikakeerutusi, mis sobivad kokku mu sooja tee ja kirjutustuhinaga. Ega seda õieti kirjutamiseks nimetada saa, rohkem nagu märkmete tegemine. Ühesõnaga, muusika sobib kokku mu plaaniga olla produktiivne, kuid võtta elu ja kohustusi samaaegselt vabalt. Akna taga loojuv õhtupäike loob kohati romantilise ja eriti filmiliku meeleolu, kus sündmustik kulgeb õnneliku lõpu suunas mesiselt voolava

Kodukoht on määrava tähtsusega paik. Kalamaja on minu paik, minu koht, minu kodu. Kodukoht annab kaasa teatava aura, mis ütleb, kes ma olen. Minu kodukoht on paik, kus kostub peaaegu aastaringselt (eriti suvel) akendest tänavale viiulimäng, vali CD, või koguni elav musitseerimine kellegi korterist. Kalamaja elab ja hingab oma rütmis ja õnnelikumad võivad seda tajuda, kuid ainult mõnel suvalisel argipäeva õhtul nagu näiteks kolmapäeval. Siis tuleb jalutada umbes kella kuue-seitsme paiku mööda tänavaid, kui inimesed on just töölt koju jõudnud ja oma igapäevatoimetustega alustanud. Vot siis tunneb alles tõelist ja ehtsat Kalamaja õhkkonda. Kui ma siit kunagi lahkuma peaksin, et laia maailma avastada, siis võtan siit kaasa kodutunde. Võtaksin siit kaasa kujutluspildi väikestest tänavatest ja värvilistest puitmajadest. Võtaksin kaasa arvamuse, et kodu ümber peab olema palju väikeseid kohvikuid ja istumispaiku, kus hubane muusika ja inimeste jutuajamine tõsised mõtted