Pinge ja stressi kadumisega on hakanud vaikselt taastuma minu usk puhkusesse ja maailm tundub kuidagi rahulikum kui varem. Valgust täis päevad süstivad minusse lihtsust ja rahulikkust, millest tulenevalt on minu lemmikfraasiks saanud ingliskeelne „ chill out ” . Ühesõnaga on minust kadunud ärritus ja rahulolematus, et teha ruumi elunautlejale. Tegin endale kohe juunikuu algul selgeks, et olen tüdinenud ebakindlusest ja endale piirangute seadmisest. Suvi ei ole minu jaoks aeg, et teha magusavaba kuud või võtta eesmärgiks teha iga jumala päev trenni – suvi on nii palju enamat. Mul pole jaksu, et tunda ebakindlust oma kehakuju üle ja kuulda teiste nurinat samal teemal, sest ühel hetkel tuleb enda piinamine lõpetada ja olla rahul iseendaga. Ma ei saa oodata, et teised mind austaks ja minust lugu peaks, kui ma ise endas kindel pole. Niisiis ei kahtle ma enam endas ega õhuta mitte mingil määral ka teisi ebakindlust tundma, sest paratamatult rääkides endale seatud ilui
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.