Siin
me oleme, 1,5 aastat ja 100 postitust. Oleks aeg teha väikene
kokkuvõte ja kirjutada blogimisest natuke lähemalt.
Oma
mõtete kirjapanemine on muutunud mõnusaks teraapiliseks tegevuseks,
mis kuulub ilmtingimata nädalalõpu rutiini hulka. Armastan oma
blogile pühenduda, mis sest, et ma päris alguses ette ei kujutanud,
kui palju see kõik tegelikult aega võtab. Oma kujutluspildis
kribasin maksimaalselt tunniga mõtted valmis ja sellega kogu
protsess piirdus, sest eluilmaski ei osanud ma arvata, et ainuüksi
oma ideede sõnastamiseks võib kuluda teinekord palju rohkem kui
tund aega, rääkimata eeltööst ja lõppviimistlusest. Sellele
vaatamata armastan siia oma aega pühendada ning naudin kogu
protsessi täiel rinnal.
Kuigi
olen loonud enda jaoks sobiva platvormi, kus saan postitada enda
loodud tingimustel ja olen justkui iseenda boss, on mul ikkagi tunne,
nagu kompaksin endiselt pinnast ning on veel nii palju, mida õppida
ja kuidas areneda. Leian ennast alatihti juurdlemas, kas üks või
teine märkus on ikka sobilik, või kas sõna "pagan"
kasutamine internetiavarustes on hea mõte. Endiselt olen kahevahel,
kas ja kui palju kirjutada ka pisut tõsisematel teemadel, kui
jäätise söömine või suvetegevused, kuid sotsiaalmeedia edastab
niigi palju negatiivseid uudiseid, et soovin, et minu postitused
tekitaksid eelkõige rõõmsaid ja positiivseid emotsioone.
Enda
avamine on üks hirmutav tegevus, millega kaasneb palju riske –
olen seda omal nahal tunda saanud. Minu arvates ei tohiks aga olla
teemasid, mis kuuluvad tabu alla, sest inimesed on sotsiaalsed
olendid ning üle kõige vajame tuge teiste inimeste näol. Enda
kogemuste, mõtete ja tunnete jagamine aitab luua lähedust, mille
sarnast on muud moodi võimatu saavutada ning mõttekaaslaste
leidmine on alati tore.
Võimalusi,
kuidas üksteist aidata ja innustada on palju ning see ei pea alati
olema suusõnaline, vaid võib väljenduda lisaks kõigele muule ka
blogipostituste või ka näiteks muusika kirjutamise kaudu. Tervelt
poolteist aastat olen kasvatanud endas julgust rääkida üha rohkem
ja rohkem kõigest enda perspektiivis ning olen täiesti veendunud,
et oskus julgeda olla "mina ise" tuleb elu jooksul suureks
kasuks. Põhimõtteliselt käib mul täielik enese arendamise ja
arenemise protsess.
Olen
õppinud, et olenemata kõigest ei kirjuta ma kellelegi teisele kui
endale. Eranditeks on vaid mõned postitused, mida tahan just endast
väljapoole suunata, sest minu arvates on teema oluline või olen
kindel, et see saab kuidagi kasulik olla. Näiteks võib ju arvata,
et kui mina jagelen vahel kohustuste edasilükkamisega, siis on tõenäoliselt
teisigi, kellele kuluks ära paar nippi, kuidas sellest jagu saada.
Niisiis ammutan teemasid peamiselt enda elust ning teen vahepeal
kõrvalepõikeid ka teemadega, millega nimesed minu ümber silmitsi
seisavad.
Kus
ma omadega olen?
Hetkel.
Praegu. 100 postitust hiljem.
Istun
arvuti taga, naudin vaba momenti ja töötan selle postituse kallal.
Kui ma parasjagu ei tööta, siis naudin suve ja otsin lõbusaid
tegevusi ning üritusi, millest kirjutada. Olen tasakaalukam,
enesekindlam ja rõõmsam kui kunagi varem. Samuti olen ennast ise
selle pooleteise aastaga arendanud rohkem kui kunagi varem, sest nii
mõnigi kord olen postituse eeltööna ennast eelnevalt teemadega
internetis rohkem kurssi viinud. Kokkuvõttes olen väga rahul ja
õnnelik.
Ning
–
jään
ootama ja valmistama järgmist sadat kirjutist.
0 Comments