Kaks nädalat kohvita



Paljud teist on kindlasti teadlikud minu suhtest kohviga. See on tugev ja murdumatu. Paljud teist on ka öelnud, et mul on tõsine sõltuvus. Sõltuvus võib mul ju olla, aga sõltlaseks ma ennast ei pea ning seda otsustasin ma teile (ja peamiselt iseendale) tõestada, olles 2 nädalat kohvita.


Alustame algusest – minu elu kohviga




Umbes eelmise õppeaasta lõpus märkasin, et igahommikune kohv on minu jaoks harjumuseks kujunenud. Põhjus, miks ma endale iga päev kohvi tegin, ei peitunud selles, et teistmoodi poleks ma funktsioneerinud. Ei, see pole põhjus, miks ma kohvi nii väga armastan. Mulle meeldib kohv samal põhimõttel nagu mulle meeldib teha trenni – see on aeg minu enda jaoks. See on omaette protsess: kohvifiltrite täitmine, vee lisamine, nupu vajutamine, kohvi tassi kallamine ja selle sõõm-sõõmult rüüpamine. See on ainuke aeg varahommikul, kui ma ei mõtle eesseisvale päevale ja kõikidele kontrolltöödele, mis mul südame pahaks ajavad. Mul on lihtsalt rõõm viibida selles üürikeses ajaühikus, kus värske kohvilõhn terve kodu täitnud on ning olen endale 15 minutit näpata jõudnud, et multitask’ides hommikust süüa, kohvi juua ja ennast korda sättida.


L i s a m ä r k u s: ma joon kohvi, sest mulle meeldib selle maitse. Ma ei tunne, et muutuksin kuidagi rõõmsamaks või energilisemaks.


Olles seda öelnud, saame edasi liikuda.


Miks ma otsustasin 2 nädalat kohvita olla – alustame algusest vol 2




Samuti oli eelmine kevad ka see aeg, kui märkasin, et ma mitte ainult ei joo kohvi hommikuti, vaid nii mõnigi kord ka pärastlõunal. Tihti käisin sõbrannadega peale kooli kohvikus, kus sain endale aurava tassi magusat kohvi tellida. Vahel tundsin aga koolist otse koju tulles, et ei jaksa kohe kuidagi õppimisega algust teha ning selle vastu aitas ei miski muu kui jook, mis on täis ohtralt kofeiini ning kuna energiajooke ma ei joo, siis jäi järele ainult üks võimalus… kohv.


Jah, ma saan aru, kui valesti see kõlab. Selle asemel, et magada ja ennast korralikult välja puhata, otsustasin kohvi kasuks, aga see tundus mulle normaalne. Esiteks oli mul pidevalt tunne, et mul ei ole aega lõunal magada, sest nii palju on vaja kogu aeg teha. Teiseks on tihti peale lõunauinakut kuidagi eriti rusuv tunne, et õhtul hilja peab veel õppima asuma. Ning kuigi ma ei mäleta, et oleksin kohvist energiat juurde saanud, nagu ka enne mainisin, siis see ei takistanud mul endale kohvi teha. Kolmandaks ning peamiseks – kõik joovad ju kohvi. Ega ma siis ainus pole.


L i s a m ä r k u s: Tavaliselt jõin päevas tassi kohvi. Vahel harva, kui tundsin end eriti väsinult, 2 tassi. Peaaegu mitte kunagi ei joonud ma rohkem kui 2 tassi kohvi.


Siis algas koolivaheaeg ja mõtlesin, et sellega lõppeb ka minu igapäevane kohvitarbimine. Noh, see oli hea nali. Suvel polnud mul mõtteski igahommikusest harjumusest lahti öelda ning kasuks ei tulnud ka minu uus töökoht, kus töötasin baristana.


Mul polnud enam halli aimugi, mida täpsemalt kohv mulle annab ning kas ja kuidas see päriselt mu käitumist mõjutab ja see oli ka põhjus, miks ma otsustasin oma lemmikjoogist kaheks nädalaks loobuda. Esimene nädal, et seista vastu võõrutusnähtudele, ja teine nädal, et analüüsida oma meeleolu ja käitumist ning näha, kas see on tavapärasest erinev.


Kohvivõõrutus läks käima – esimesed päevad




Pärast seda, kui olin inimesi ette hoiatanud, et ma enda peal inimkatseid korraldan, võis see käima minna.


Olin endale üles kirjutanud paar juhist, kuidas hakkama saada:


  1. Vesi, vesi, vesi – kohe hommikul joon tassitäie vett ning panen ka kotti veepudeli
  2. Teen rohkem trenni, et saaksin sealt vajaliku koguse energiat
  3. Väidetavalt pidi õunast saama sama palju energiat nagu kohvist, ehk söön palju õunu – ilmselge müüt, aga äkki aitab


Esimesel päeval olin täis tahtejõudu. Hommikul jõin kohe hästi palju vett ja tundsin end energilise ja rahulolevana. Mida rohkem oli päev kestnud, seda rohkem hakkasin vaikselt ära vajuma. Juba keset koolipäeva tundsin väsimust, kuid kinnitasin endale, et see on ilmselt lihtsalt tüdimus. Mingi hetk hakkas mu pea valutama ning koju jõudes võtsin ruttu ibuprofeeni ja kerisin teki alla magama. Õhtu poole jõin veel hästi palju vett, kuid peavalu polnud endiselt üle läinud, tablett muutis selle ehk natuke nõrgemaks.


Järgmisel päeval, oh seda rõõmu, valutas mu pea ikka veel. Ma ei mäleta, millal mul viimati peavalud olid, aga tundus, nagu oleks nendest möödas terve igavik ning nüüd on need taas siin ega taha minust kuidagi lahti lasta. Minu energiatase oli muutunud Ameerika mägedeks, ei mingit stabiilsust. Kord olin energiast tulvil, kord oli kogu jaks otsas. Taaskord pidin peale kooli tableti sisse võtma, sest peavalu ei lasknud mul rahulikult olla.


Kolmandal päeval tundsin ennast juba isegi võrdlemisi hästi. Mul oli tunne, et jaksan normaalselt tunnis istuda ja ka tähele panna. Ehk oli see aga lihtsalt minu kujutelm, sest nii mõneltki sõbralt sain sel päeval hoopis tagasisidet, et tundun kuidagi eriti väsinud ja jõuetu. No okei, vahepeal võisin ju korraks tunnis pea lauale toetada ja eriti suhtlusaldis ma vist ka polnud, aga ikkagi tundsin ennast juba kahe eelneva päevaga võrreldes oluliselt paremini.


Esimese kolme päeva märksõnad olid peavalud ja energialained – täiesti normaalsed “coffee withdrawal’i” nähud. Võiks ju eesti keeles ka öelda “võõrutusnähud”, aga see kõlab kuidagi jube karmilt. Igal juhul ei jõudnud ma kohvi peale isegi väga mõelda, sest oli piisavalt tegemist, et end käimas ja töökorras hoida.


Trennis ei käinud ma pool nädalat, peamiselt peavalude tõttu, aga oma töö tegid ka kurnatus ja üleüldine väsimus.


L i s a m ä r k u s: Ma olen täiesti veendunud, et kõige rohkem aitas mind vee joomine. Esimesed kolm päeva elasin praktiliselt ainult veest, isegi toit polnud nii oluline. Pärast kooli jõin kohe mitu tassi vett ja ka koolilaual oli kogu aeg klaasitäis vett, kust aeg-ajalt lonks võtta. See muutis õppimisele keskendumise palju lihtsamaks ja enesetunde kergemaks.


Võõrutusnähud on möödas




Nädalalõpp läks lihtsamalt. Minu enesetunne oli mitu korda parem ja jällegi kommenteerisid mitu inimest, kuidas tundun taas energilisem ja olen rohkem tavalise enda moodi. Ma ei pidanud enam tunnis pead toetama ja vestlustesse laskusin samasuguse õhinaga nagu mulle omane.


Järgmine nädal oli huvitav. Esimene vajalik informatsioon, mida te teadma peaksite, on see, et õppimises meile armu ei antud. Iga päev oli täis mahukaid töid ning mõnikord rohkem kui üks. Minu õhtud kulusid trennile ja õppimisele.


Suureks üllatuseks oli aga see, et ma polnudki enam pärast kooli rampväsinud. Ka õppimisega polnud probleeme, jaksasin vabalt mitmeid tunde koolilaua taga olla ja materjali pähe tuupida. Kokkuvõttes ei vajanud ma mingisugust lisaturgutust, et oma päevaga hakkama saada. Samuti oli minu energiatase lõpuks ometi stabiilne. Palju ühtlasem kui eelmisel nädalal, aga ühtlasi ka vist eelmistest kuudest/aastatest ühtlasem.


Teine avastus oli see, et ma polnud hommikuti üldse väsinud. Veider oli enda ümber näha uimaseid ja kurnatud eakaaslaseid, kes kurtsid, kui väsinud nad on, ning mina tundsin ennast vägagi erksana.


Üllatused polnud sellegagi veel lõppenud. Ma ei tea, kas see on päriselt ka kuidagi kogu teemaga seotud, aga minus pahvatas tahtejõud ja ka aktiivsus, neist viimast polnud ma alates kaheksandast klassist näinud. Otsustasin siduda ennast mitme erineva projektiga ning kohe, kui olen kõigega rajale saanud, tahan kindlasti nendest ka siia kirjutada, sest ausalt öeldes olen ma praegu ikka pagana elevil. Kuidagi jäi mul kooli kõrvalt aega ja ka energiat paar järjestikust õhtut/ööd linnas tuuritamas käia, et sõpradega aega veeta ja eelkõige valgustatud Kadriorgu ja vanalinna näha. Kuigi nädal oli minu jaoks kooli mõttes üsna raske, sain kõigega joonele ja mul jäi aega ülegi, mis oli lihtsalt imeline.


Ühe avastuse tegin ma veel, aga ma pole päris kindel, kuidas seda selgitada. Põhimõtteliselt oli minu meeleolu sama stabiilne nagu eelnevalt mainitud energiagi. Mul oli nii lihtne olla õnnelik ka kõige väiksemate pisiasjade üle. Jah, muretsesin (nagu ikka seoses kooliga) päris palju, aga see ei takistanud mul head tuju säilitamast. Tundsin ennast ehedamana kui varem, sest mul oli kõige üle südamest hea meel.


Esimene tass kohvi peale kahte nädalat




Lõpuks ometi said need kaks nädalat läbi. Kuigi teist nädalat ma juba üsna nautisin, ketras ajusopis ikkagi see vaikne sosin, mis jutustas mulle oma kohvinäljast.


Täna oli esimene päev, mil tegin endale taas tassi kohvi ning see kujunes… ootamatuks.


Üsna mõnus oli hommikusöögi kõrvale jälle kohvi juua. Ma ei tundnud aga, et see oleks mulle mingitki mõju avaldanud, ei positiivset ega ka negatiivset. Siis aga, umbes tunni möödudes, hakkasin kodu koristama. Tegin korda oma toa, organiseerisin oma riided, kotid ja ehted. Pühkisin tolmu ja imesin veel tolmuimejaga vaiba ka puhtaks. Automaatselt liikusin edasi ülejäänud tubade juurde ning tegin puhtaks nii mõnegi toanurga, kus oleks tulnud asi käsile võtta juba ammu enne tänast. Kui koristamisega ühele poole saanud olin, hakkasin üle vaatama muid ülesandeid, mis tegemist vajasid. Võtsin ette kõik kohustused, mida olin juba kolm nädalat edasi lükanud ja hakkasin neid otsast tegema, alustades raamatute tagastamisest raamatukokku.


Lõunal tahtsin trenni minna ning siis, täpselt nii ootamatult, tuli energiakrahh. Olin sekundiga väsinud, jõud oli kadunud ja ennast trenni vedada oli õudusunenägu. Ma reaalselt ei suutnud haigutamist lõpetada ja kui ma spordiklubisse lõpuks kohale jõudsin, tundsin ennast veel halvemini kui enne. Kodust jooksutrenažöörini haigutasin nonstop ning see ei lõppenud enne, kui ma jooksmisega algust tegin. Harjutusi teha oli üsna tüütu ja ei pakkunud erilist lõbu. Peale trenni olin ehk õige pisut uut energiat juurde saanud, aga mitte eriti palju, niiet loivasin samamoodi koju tagasi.


Ma ei saanud aru, mis minuga toimus. Mõtlesin, et ehk olid minu pärastlõunased kohvijoomised samuti tingitud sellest samast energiakrahhist, mil lihtsalt kogu jõud kaob kehast. Kunagi varem ei ole see aga nii silmnähtav olnud kui praegu.


Järeldus?




Hea meelega vormistaksin sellest kõigest ühe ägeda uurimistöö, aga kuna mul on hetkel käsil piisavalt muid kohustusi, jätan selle kellelegi teisele ja piirdun oma neljaleheküljelise kirjeldusega.


Ma ei loobu kohvist, seda juba ei juhtu. Kindlasti vähendan aga selle tarbimist minimaalseni, sest see oli üsna silmiavav kogemus ja minu kõige suuremaks üllatuseks just esimene päev, mil ma taas kohvi juua võisin.


Need kaks nädalat olid aga mulle üsna põnevaks kogemuseks ning huvitavaks vaatluseks inimestele, kes minu käitumismustrites muutusi nägid ning loomulikult loodetavasti ka teile, kes te sellest lugeda saite.


Ühte ma aga õppisin: sõltlane ma õnneks ei ole, sest sain oma kahe nädalaga ilusti reegleid rikkumata hakkama. Väike sõltuvus mul ehk aga siiski oli/on ning nagu sõltuvustega ikka, meil on nendeta alati parem.

1 Comments