Minu elurütm

Hetkeolukord on selline, et minu graafik on iga päev hommikust õhtuni üsna tihe. Pidevalt on tarvis vanematel ülesannetel silma peal hoida ning leida piisavalt aega uute jaoks. Minu olevik koosneb suuresti tulevikust. Planeerida on nii tohutult palju. Kunstinädalaga seoses hõivab enamiku minu ajast menüüde koostamine, tellimuste tegemine, peo planeerimine ning sinna esineja leidmine – see nimekiri võiks kulgeda lõputult. Kõige selle juures pean jätkama kohusetundlik olemist nii õppetöös, kooris ja ansamblis ning ka autokoolis, kui nimetada vaid mõned lisakohustused. Kuskilt ei või puududa, vabandab vaid raske haigus. Paratamatult tekivad prioriteedid ning vähem tähtsad tegevused jäävad tagaplaanil tähelepanuta, mis põhjustab olukorra, mil avastan ühel hetkel, et enesele märkamata olen tekitanud aina kuhjuva kogumi, mis ootab likvideerimist. Minu puhul oli selline mägi tekkinud Tartu Ülikooli teaduskooli kursustest (kes veel ei teadnud, siis õpin hetkel natuke ka juba

Märkus: pean tõdema, et täna on juba kolmapäev mitte pühapäev. Seega minu vabandused, et laen teksti tervelt kolm päeva hiljem üles kui tavaliselt, kuid selle arvelt ei muutu midagi. Pühapäeval tuleb juba uus positus. Tundub kuidagi paslik, et alustan kirjutamisega oma õhtu kirjeldusest. Tegin endale veel piparmünditeed (mis pidi muide olema pigem ergutava kui uinutava toimega, niiet halb valik) ja kandsin näole ka Lushi maski. Niiviisi istusin umbes pool tunnikest arvuti taga ja proovisin välja mõelda ideid, millest kirjutada. Ma pole kindel, kas mul on nii palju mõtteid, et ei suuda neist ühte valida, või pole mul üldse ühtegi mõtet. See, mida tahaksin kirja panna, ei tundu sobiv, ning sellest, mis tundub sobiv, ei suuda ma sõnagi trükkida. Käisin siis pesus ära, võtsin maski maha, panin soojad pidžaamad selga ja pehmed sokid jalga. Igapäevaselt ma öökreeme ei kasuta, aga kui olen maskiga nahka kuivatanud, niisutan näonahka JOIK’i öökreemiga.

Nädal tagasi jäädvustasin postituses kõik oma lemmikasjad, millest olen hetkel rohkem kui vaimustuses. Suures pildis ei oma see aga tegelikult erilist tähtsust, mis on minu lemmikkook täna või mis kuu aja pärast – maitsemeele kujunemisest on üsna raske inimese arengut näha. Seetõttu otsustasingi kirjutada täna ajakapslisse kirja, mis peegeldab minu tõekspidamisi just nüüd ja praegu, kuu aega enne täisealiseks saamist. Mis toimub ühe 17-aastase „lapse” peas? Millest ma päriselt mõtlen ja mida kogu see emotsioonide, ideede ja tunnete virvarr endast kujutab? Siin see on. Tere tuleviku-mina, siin mineviku-mina! Kui mul oleks täna võimalus oma elus midagi muuta või siis ajas tagasi minna, et seal ümberkorraldusi teha, ei teeks ma mitte kui midagi teistmoodi. Ma ei kustutaks ühtegi valusat mälestust, piinlikku situatsiooni või mõtlematut tegu. Ilma nendeta ei oleks ma praegu omadega siin. Minu seitseteist eluaastat on olnud lihtsalt ilmelised: kaas

Tegelikult peaksin hetkel lugema, tegema kodutöid või kirjutama meile, et pärida uuesti tuhande erineva detaili kohta, aga siin ma olen – rüüpan kohvi ja klõbistan arvutis. Ma ei teagi päris täpselt, millest täna pajatada, kuid just praegu on mul suur tuhin sõnu ritta seada. Olen juba kirja pannud, kuhu minu aeg sel sügisesel perioodil enamasti kulub (kui see sul vahele jäi, siis saad seda järgi lugeda siit ) ning midagi väga uut mul juurde lisada ei ole. Ikkagi ei saa ma oma sõrmi arvutiklaviatuurist eemale. Hakkasin mõtlema, et päris lapsena oli uue kohtumise puhul alati kombeks küsida täpsustavaid küsimusi, mis paljastasid inimese tõelise olemuse. Küsiti, mis on sinu lemmikvärv, lemmikkomm, lemmikhobi, lemmikmagustoit jne. Nüüd ma enam naljalt uue tutvuse puhul inimest taoliste küsimustega ei pommita ning kui keegi minultki küsib, kujuneb vastus tavaliselt millekski selliseks, et “kõik kommid on head” või “kõik värvid on ilusad”. Igal juhul, teie rõõmuks