Hetkeolukord on selline, et minu graafik on iga päev hommikust õhtuni üsna tihe. Pidevalt on tarvis vanematel ülesannetel silma peal hoida ning leida piisavalt aega uute jaoks. Minu olevik koosneb suuresti tulevikust. Planeerida on nii tohutult palju. Kunstinädalaga seoses hõivab enamiku minu ajast menüüde koostamine, tellimuste tegemine, peo planeerimine ning sinna esineja leidmine – see nimekiri võiks kulgeda lõputult. Kõige selle juures pean jätkama kohusetundlik olemist nii õppetöös, kooris ja ansamblis ning ka autokoolis, kui nimetada vaid mõned lisakohustused. Kuskilt ei või puududa, vabandab vaid raske haigus. Paratamatult tekivad prioriteedid ning vähem tähtsad tegevused jäävad tagaplaanil tähelepanuta, mis põhjustab olukorra, mil avastan ühel hetkel, et enesele märkamata olen tekitanud aina kuhjuva kogumi, mis ootab likvideerimist. Minu puhul oli selline mägi tekkinud Tartu Ülikooli teaduskooli kursustest (kes veel ei teadnud, siis õpin hetkel natuke ka juba
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.