Las ma ütlen üht: milline tohutu kergendus, et see aasta lõpuks ometi läbi saab. Tegelikult oli mul valmis kirjutatud terve pikk tekst sellest, kui raske ikka aasta 2018 oli. Paar lehte nutukirja, mis lõppes kokkuvõtliku lootusega, et ehk 2019 kujuneb mingit viisi paremaks aastaks. Ja siis kustutasin ma selle ära, sest kes seda vingumist ja hala ikka viitsib kuulata. Selle asemel hoopis hakkasin juba täiega uue aasta meeleolu looma. “Uus aasta, uus mina” ja kõik need teised motod, mis tõstavad enesehinnangu taas lakke ja panevad uskuma, et ei ole midagi, millega ma hakkama ei saaks. Kuigi uus aasta ei ole veel ametlikult käes, alustasin oma sõbranna eeskujul midagi, mida ma pole kunagi varem teinud. Alustasin käitumist “uue endana” juba vana aasta lõpus. Peale suurt jõulutralli oli lihtsalt hädavajalik asuda esimese asjana taas tervislikult toituma ning eemaldada menüüst kõik, mis on magus, rasvane ja/või täis nisujahu. Siinkohal pigistan silmad kinni ja
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.