Minu elurütm

Kevad on käes ning mul tekkis lakkamatu koristustuju. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et kui ema õhtul töölt koju tuli, olid tema esimesed sõnad rohkem ohke moodi: “Moon on jälle koristanud, jah?” Ma ei saa sinna midagi parata, see on mu teraapia ja teisiti pole võimalik. See on parim aeg, et podcast ’ e järele kuulata Kõige parem viis meelte rahustamiseks on mängima panna mõni hea podcast ja asuda kraamima. On ju lihtsalt super, kui käelise tegevuse kõrval on ka midagi, mida meeltega jälgida ja millele keskenduda. See on kõige lihtsam viis, kuidas ennast muust maailmast täielikult eraldada, tõeline kvaliteetaeg iseendaga. Minu viimase aja lemmiktaskuhääling Spotifys on “Potterless”. Kes ei tahaks riiete sorteerimise või köögi puhastamise ajal kuulata, kuidas kahekümnendates mees Harry Potteri raamatuid esimest korda elus loeb, et neis võimalikult palju süžeevigu leida, mida pärast kuulajatega jagada. KonMari meetod Vahepeal tekkis mul üsna suur v

Inglise keelne tõlge oleks siia: How to motivate the sh*t out of yourself Täpselt kolm kuud tagasi oli üks raskemaid perioode mu elus. Kogesin esimest korda, kui palju vastutust minu õlgadel korraga olla võib ning vaevlesin nii mõnigi õhtu paanikahoogude käes. Siiski hoidsid mind üleval kaks asjaolu. Detsembri lõpus oli niivõrd lohutav mõelda, et pärast jaanuari esimesi nädalaid on see kõik selja taga ning juba järgmise kuu lõpus pidi mind ootama magus reis Londonisse. Samuti pidi taoline stress jääma tükiks-tükiks ajaks seljataha. Little did I know … et juba kolme kuu pärast olen omadega peaaegu võrdväärses punktis tagasi. Aprilli algus tõotab olla tulvil nii ülevoolavaid emotsioone kui ka arvestuslikke töid. “11. klassi lõpp tuleb lihtne,” tavatsesin mõelda, “ei ole ju eksameid ega midagi.” Nali on minu kulul, sest kuidas oleksingi osanud ette näha kunstiajaloo arvestusliku töö või prantsuse keele eksami nii kiiret saabumist või üllatuslikku inglise

Panen korraks oma kudumisvardad, mis mul õige naisena alati näpus peavad olema, kõrvale, ning sulgen ka “Tõe ja õiguse”, mida õige eestlasena nagu püharaamatut lugema pean, et kirjutada natuke hetkeolukorrast, nii nagu mina seda näen. Võtan julguse kokku ja avaldan oma arvamust, sest selle nimel ju noored elavadki, et saaks ennast ainult kuuldavaks teha. Küll on meid, tänapäeva noori, hurjutatud, et veedame liiga palju aega ekraani taga ning tõsi see on, minagi veedan enamiku oma päevast telefonis või arvutis istudes. See aga ei tähenda, et meile, noortele, ei võiks omistada aktiivse kodaniku staatust, et me poleks kursis sellega, mis sünnib ning ei hoiaks peast kinni samamoodi nagu ülejäänud. Sotsiaalmeedia on meie pärusmaa ning meie viis, kuidas protesti avaldada. Plakatid on teisejärgulised ja tõrvikutest hoiame eemale, tegu on kõigest sõnadega internetiavarustes, mis jäävad sinna igaveseks. Jäävad sinna kättesaadavaks igale järeltulijale, keda huvitab, mis

Tavaliselt olen suutnud selleks ajaks, kui koolimaja uksest sisse astun, programmeerida ennast natuke parematujuliseks kui ma seda tegelikult olen. Välja arvatud juhul, kui ma päriselt ka olen rõõmus ning see on võimalik kolmel juhul: a) on mu sünnipäev, b) on 24 või vähem päeva jõuludeni, c) mul on olnud hiilgav hommik. Olen täiesti aus – enamik hommikuid lähen kooli masendava meeleoluga. Peale ühteteist aastat ei ole lihtsalt enam liiga palju positiivseid emotsioone, mis kooliga seostuksid. Seetõttu tuleb vahel kasuks panustada oma hommikusse natuke lisaaega, et saaks päevale enesekindlamalt vastu astuda. Mida mulle vahel hommikuti teha meeldib, on näiteks.. Trenni – Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, on enne kooli trenni jõudmine oluliseks meeleolu muutjaks. Kui aga pole soovi spordiklubisse minna, siis tuleb toapõrandale matt maha laotada ja ammu pähekulunud joogakava teha, sest ka kõige väiksem venitus on päevale imeliseks alus

Ilm pole õige, päikest pole ja taevas on hall. Ma ei tunne, et täna oleks see õige päev. Äkki saan hoopis selle ajaga midagi kasulikumat teha. Ma vist pigem puhkaks täna, et siis homme uue hooga alustada. Aga mis saab siis, kui sa võtad korraks kokku kogu tahtejõu, mis sinus peidus on, ja astud õue? Võtad oma spordikoti ja lihtsalt astud uksest välja – lihtne liigutus. Lukusta oma mõtted, las need vabandused jääda korraks, võta oma kott ja astu uksest välja. Uksest väljas? Edasi on palju lihtsam, kas pole? Esimene samm on tehtud, mis nüüd viga trenni minna! Kas sa oled kunagi pärast trenni oma otsust kahetsenud? Ükskõik millal – oled sa päriselt kasvõi üks kord oma elus trenni minekut kahetsenud? Ei? Siis miks lubada endale nii palju vabandusi trenni vältimiseks? Miks tõugata ennast mugavustsoonist välja, kihutada iseennast tagant ja viia ennast viimase piirini, kui võiks ka mitte? Miks katsetada enda limiite, kui saaks ka ilma se