Kirjeldasin pisut oma isale hiljuti toimunud arenguvestlust, mis koolis ikka igal aastal toimub, mille peale suunas isa mind lugema sarnasel teemal kirjutatud artiklit. Kel huvi, siis soovitan sellele lühikesele kirjutisele pilgu peale visata. https://edasi.org/40710/ruti-einpalu-kuraditosin-koledat-lugu-arenguvestlustest/ Hakkasin mõtlema, et need arenguvestlused on ikka imelikud ja ausalt öeldes üsna koomilised ka. Esiteks tuleb enne vestlusele minekut ära täita mingi pikk küsimustik, mis on igal aastal täpselt samasugune. Ei mina ega minu ema viitsi seda kunagi teha, kuid kuna see on ikkagi kohustuslikuks tehtud, siis kriban sinna tavaliselt mingit suvalist jama kokku. Pärast küll pisut piinlik on, kui õpetaja otse nina ees minu vastuseid loeb, et neist rääkima hakata, kuid mis teha. Niisiis kulub enamik vestluse ajast vastuste analüüsimisele, kuid õpilasega, kelle elu on justkui täiesti korras, ei ole just paljust rääkida. Minul
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.