Minu elurütm

Küsimus: kas õhtul kell kümme on liiga hilja endale kohvi teha? Jah, ma jõin juba hommikul. Jah, ma ei joonud tervet tasssi lõpuni, sest jah, viimasel ajal eelistan hoopis millegipärast teed. Samas, kedagi teist peale minu pole hetkel kodus, nii et teoreetiliselt ei ole kedagi, kes saaks minu otsust hukka mõista ning mind läbi ja lõhki imelikuks pidada – noh, ma mõtlen, pole kedagi peale terve internetitäie inimeste, kes ühel või teisel põhjusel on otsustanud sellele postitusele siin klikkida.  Võib-olla paneb teid imestama minu seosetu jutt, võib-olla mitte, sest võib-olla on terve see blogi äärest ääreni täis ebamõistlikku juttu. Siiski võlgnen vist selgituse, millest minu hetkeline (või pigem pikaajalisem kui “hetkeline”) meeltesegadus tingitud on ning miks otsustasin avaldada postituse, mille olen kirjutanud pooleldi meeltesegaduses. Seega, kui keegi teist mingil põhjusel ikka veel siin on, mitte pole Youtube’i loomavideosid vaatama läinud, siis siin see on, alustame

Kuidas seda teha? Kuidas mitte suve maha magada, olenemata sellest, kas oled otsustanud kolm kuud hoolega tööd rabada või hoopis puhata ja ennast koguda? Sellele ei ole kindlat valemit või õpetussõnu, tean vaid seda, mis mõjub minu puhul. Esiteks armastan hommikuti ajakirju või kergemaid raamatuid sirvida, selle asemel et minna kohe arvutisse. Põhjus on väga lihtne:  internetis tõmmatakse mind koheselt kaasa tugeva uudistevooga, millest ei saa enam välja. Kindlasti on aga paremaid võimalusi, kuidas päeva alustada kui lugeda, mida valitsus jälle teeb või kuidas üleüldse kõik meie riigis nii halvasti on. Kui ma hommikuti kohe Youtube'i lähen või seriaali vaatama hakkan, siis kaob mul aga kogu ajataju ning nii võin päev läbi vaid arvutis istuda. Seetõttu on parim lahendus sirvida kohvi kõrvale mõnda puht meelelahutusliku eesmärgiga ajakirja või raamatut, sest nii saab päev positiivsetel nootidel hea hoo sisse. Ise sain endale just näiteks Bianka Soe koostatud

Kasvamine on protsess, millega käib käsikäes ka õppimine ja arenemine. Õpime mõistma, et kõike ei saa süüa ja suhu panna. Õpime kontrollima oma emotsioone. Õpime maha suruma ülevoolavaid tundeid. Õpime käituma teiste eeskujul. Õpime muinasjuttudega hüvasti jätma. Kasvame välja roosilistest lugudest, kus head ja ilusad inimesed pole kunagi üksinda, kus pikad juuksed garanteerivad igavese õnne ja aus süda on kõige alustala ning hoiab toidu laual, mis ka ei juhtuks. Nüüd on sellele „aususele” külge kleebitud silt „küüniline”, „jõhkralt avameelne” või „liiga otsekohene”. Enam pole miski kunagi õige ja enamik situatsioone ei ole kunagi selgemad kui seebivesi. Rohkem valitseb üleüldine mentaliteet: uju või upu, mõtle midagi välja, häma midagi kokku, tule sellest kuidagigi välja. Ärge mõistke mind valesti, mul ei ole midagi sellise mõttelaadi vastu, see on isegi üsna hea ja kasulik, kuid lihtsalt drastiline hüpe eelmisest faasist, kus kõik oli kuidagi selgem ja elu lihtsam.

Suvel käituvad inimesed teisiti kui talvel, sest eluolu on teistsugune. Minu liikumisharjumused, toitumine ja isegi vaimne tervis teevad saja kaheksakümne kraadise pöörde. Jäädvustasin pisut oma suveperioodi algust ning proovisin olla tervislikum kui muidu, mitte nii palju rasva sisse õgida, rohkem liikuda jne. Esmaspäev Otsustasin, et ainuõige viis, kuidas nädalale eriti hea hoog sisse lükata, on ärgata tavaliselt tund aega varem ning minna välja. Niisiis tõusin üles 6.00, pesin, sõin ühe õuna ning tõmbasin jalga rulluisud, et kultuurikilomeetrile sõitma minna. Väljas oli juba soe, valge ning peaaegu inimtühi. Koju tagasi jõudsin seitsmeks, kui oleks olnud minu tavapärane ärkamisaeg, nii et olin ilusti graafikus, kuid erksam kui tavaliselt. Üllatus-üllatus, aga isegi kohvi ei joonud esimesel hommikul, vaid jätsin selle sammu poolkogemata vahele. Kooli põhimõtteliselt ei toimunudki, nii et sealt lahti saades läksime sõbrannaga Balti jaama turule l

Olen viimasel ajal palju jutustanud ja ega tänagi teistmoodi lähe, kuid pärast tänast proovin keskenduda jälle konkreetsematele teemadele kui lihtsalt tühjale lobale. Suvi on käes ning ärge proovigegi mind vastupidises veenda. See algas Kalamaja päevadega ning sealt edasi sai alguse rodu erinevaid üritusi nagu vanalinna päevad, pärimuspidu Baltica jne. Nüüd ongi selline tunne, et suvi on käes ja enam teistmoodi pole võimalik. Koolis avaldub suvi isemoodi, sest mitte ainult õpilased ei kao poole päeva pealt töövestlustele, et endale suveks rahateenimisvõimalusi leida, vaid koguni õpetajad kaovad poole päeva pealt ära, kui nad üldse hommikul kooli jõuavadki. Tõesõna, koolis tähistatakse suvehooaega samamoodi nagu igal pool mujalgi. Suvi pole veel õieti alanudki, aga mul on juba tunne, et olen täiesti läbi. Mul on tunne nagu täna oleks mõne festivali teine või kolmas päev: eelnevad päevad on värskes õhus möllu pandud, öösel pole eriti magada jõutudki, keha