Samamoodi nagu olen igipõline uskuja šokolaadi võimesse ravida nii mõnigi haigus, olen ka suveusku inimene. Midagi peab olema päris korrast ära, kui isegi päike, hõlmates endas soojust, valgust ja küllaldaselt D-vitamiini, olukorda paremaks muuta ei saa. Kolm suvekuud ei tugevda mitte ainult meie füüsilist (vastu võivad vaielda muidugi need vaesekesed, kes koleda iroonia tõttu praegu juhtuvad haiged olema) vaid ilmselgelt ka vaimset tervist. Peapööritusi on vähem, hingata on lihtsam ja naeratus püsib kauem suul. Mõttes keerlevad küsimused, kas mul on kogu aeg nii hea tuju olnud? Eneseanalüüsi käigus kerkib esile kahtlus: kumb mina on tõelisem, kas see, kes rõõmustab mind vaid 3-4 kuud aastas, või see, kes mulle ülejäänud aja seltsi pakub? Mõned omadused oleks justkui kogu aeg olemas olnud, kuid viimaks ometi kerkivad need esile. Suviti on mul võrdlemisi lihtne ennast hästi tunda: ümbritsen ennast ainult inimestega, kes mulle rõõmu pakuvad ning rohkema
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.