Tänapäeval on kõige moodsam minna kohtingule iseendaga




Vintage Humanas oli 2 € päev, mis oleks äärmiselt kirgiküttev, kui vaid poodi sisse astudes oleks ruumi ka päriselt kuskile astuda, kus ei ootaks ees mõni stiilne hipsterinimene (see on nüüd sõna, saagu minust uus Shakespeare’i dollarstore’i versioon), kellel on ilmselgelt elu sama kontrolli all nagu tema perfektselt kokkupandud outfit.


Siiski oli tore pisut ringi vaadata ja proovida selga hirmuäratavalt ametliku välimusega riideid. Kes teab, mis tähtsatele vestlustele ma veel homne päev sattuda võin, võimalusi on lõpmatult. Nali naljaks, tegelikult ajendab ikka peatne kooli algus garderoobi täiendama, kuid ma ei leidnud sealt siiski midagi, sest kui pluus on midagi vähemat kui „nagu selga valatud”, siis pole mõtet sellele oma aega ega raha raisata. 


Kui mul juba selline jalutamistuhin peale tuli, siis ei ole just suureks üllatuseks, et järgmisena leidsin ennast Raamatukoi riiulite vahelt. Vanade raamatute lõhn on see ainuõige. Lootsin sealt üles leida ka ühe konkreetse teose, aga seda seal polnud, niisiis vaatasin niisama ringi. Siiski, nagu ka Humanast, väljusin ma sealt tühjade kätega, sest enesekontroll on kõige alus, eks? 


Vanalinnas jalgu sirutades oli mul täpselt nii mugavalt arvuti kohe kotis olemas, et sain suunduda edasi kohvikusse kirjutama ja kohvi jooma (mida ma pole joonud rohkem kui terve nädal, ma tean, uskumatu). Alguses oli raske keskenduda millelegi muule kui jutukatele baristadele, kes seal väga elevil tundusid olevat. Muuhulgas sain teada, et iga uus kohvijook ei olegi töötajate enda meelest üldsegi joodav, vaid hoopis naljanumber. Ja seda kuulsin ma vaatamata ülimale katsele ennast keskkonnast välja lülitada ja enda asjadega tegeleda. Paistab, et kool on mulle õpetanud nii mõnegi kasuliku või vastupidi, kahjuliku ande nagu näiteks panna juttu tähele isegi siis, kui ma loen samal ajal raamatut, räägin pinginaabriga või teen midagi muut hukkamõistmist väärt. Paari tunniga sain oma toimetused valmis ning tundsin ennast kohe palju produktiivsema inimesena.


Kuna kodus poleks mul niikuinii midagi teha olnud, otsustasin minna ka Rahva Raamatusse, et vaadata, kas ka seal on juba koolilaat väljas. Oli küll. Pisut sahkerdasin niisama kord raamaturiiulite, kord koolivihikute vahel, kuni lõpuks suundusin ingliskeelsete raamatute osakonda. 


Mõtlesin küll, et ostan ainult siis, kui mõni teos tundub lausa hädavajalik, aga kui ma ennast kuidagi sellest pehmest rohelisest toolist raamatupoe nurgas püsti ajada ei suutnud, sest ikka tuli keerata järgmine ja järgmine lehekülg, andsin alla, ning marssisin kassasse, kaenlas  naisõiguslase Emer O’Toole’i teos „Girls Will Be Girls”. 


Kõige uuemad raamatud tunneb minu raamaturiiulil ära selle järgi, et järjehoidjateks on neil ostutšekid, seda eelkõige kahel põhjusel: 1) tavaliselt alustan äsja soetatud teose lugemist juba trammis või bussis, kust väljudes pole lihtsalt midagi muud järjehoidjaks võtta, kui see sama ostutšekk, mis mulle raamatu vahele pandi ning hiljem oleks ju tülikas seda mõne püsivama järjehoidja vastu vahetada ning 2) ausalt öeldes ei ole mul lihtsalt enam järjehoidjaid kuskilt võtta, sest enamik neist on raamatute vahel, nendest poolte asukoht teadmata.


Kuidagi juhtub nii, et raamat jääb pooleli, sest uus tuleb peale, tavaline stsenaarium näeb välja umbes nii: laenutan endale raamatu, et seda lugeda, siis soovitab isa mingit raamatut, mis tal riiulil seisab ning mida ma siis ka kohe uudistama asun. Edasi järgneb üks ingliskeelne teos, mida võib paralleelselt lugeda, sest see on ju teises keeles, kuni mulle tuleb peale nostalgiahoog haarata hoopis mõni juba kapsaks loetud raamat ning otse loomulikult ei tohi unustada koolis antud kohustuslikku kirjandust, mida peab ka usinalt lugema. Lõpuks ongi nii, et kõik minu järjehoidjad on kuskile kadunud, ja vot kui siis peaksin endale veel jumala pärast mõne teose juurde ostma, ei jäägi muud üle, kui pidada seal järge ostutšekiga.


Natuke lugesin oma uut raamatut ning kuna see oli nii mõnusa ja sujuva tekstiga, siis tegin kiire otsuse lugeda enne lõpuni esimese prioriteedina püsiv Tammsaare „Tõde ja õigus V”. Ma tean, et ma ei suuda täielikult sellele pühenduda, vaid loen sealt kõrvalt ikkagi kolme teist raamatut ka, aga ma pean vähemalt proovima ja turboga eesti kirjanduse eest ära saama. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, alguses tundus teos võrdlemisi igav, arvestades esimese osa hoogsat süžeed, kuid mida edasi sündmused arenevad, seda põnevamaks läheb, sest ega minagi selle eestlasliku äratundmisrõõmu eest pääse. („Rõõm” kõige sarkastilisemas võtmes.)


Nii mu eluke kulgeb. Peale pikemat kodus passimist ja haige olemist kulus tänane date iseendaga marjaks ära. August on nii pagana mõnus kuu. 

2 Comments

  1. Anonüümne18. august 2019, kell 20:03

    Aga kas back to schooli riiete inspiratsiooni ka saaks? Midagi sellist, mida päriselt koolis kanda lubatakse ka, mitte nagu ameeriklaste videotes? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Moon Lokk20. august 2019, kell 20:43

      Suurepärane mõte, enne pean muidugi riidekapi üle vaatama, kas seal üldse midagi leidub.

      Kustuta