Sügisega
koos on saabunud vihm ja torm, ilmad on muutunud külmaks ja päike
varjab ennast enamik ajast pilve taga. Pole siis imestada, et üle
poole kooliõpilastest on haiged ja ülejäänud valmis iga hetk
salvrätipakki kotist välja tõmbama. Tualetid on puupüsti täis
õpilasi, kes varastavad paberit, kuhu sisse nuusata, ning
kaastundlikud pilgud lendavad läbi koridori ühelt väetilt teisele.
Mina
neelasin oma medikamente juba eelmisel nädalal, mistõttu tundsin
ennast selle nädala alguses juba isegi üsna kobedalt. Iga päev
pidi siis igaks juhuks raamat kotis olema, sest iial ei teadnud,
millal kõik minu lähedasemad sõbrad otsustasid haigena koju jääda
ning mind ihuüksinda sinna kõledasse koolimajja kopitama jätta.
Siiski tõi nädalalõpp endaga kaasa ka minu alistumise haiguste
sõjatandril ning nii jäin minagi koju, seltsiks köhakommid,
vitamiinipurgid ja salvrätipakid.
Eelmisel
laupäeval ma juba olin terve päeva voodis – pooleldi väsimusest,
pooleldi haigusest. Vanemad ütlevad küll, et kui pole enam täitsa
lääbakil-haige, siis on alati hea mõte teha õues üks pisike
tiir, et hingata värsket õhku ja puhastada kopse, mina aga enda
pühalikku lapsekohustust täites punnin sellele alati vastu, sest
kodus teki all on ju nii palju mõnusam olla. Vot aga kui pere minema
läheb, ja üksäkki mina ise olen see, kes oma eluga hakkama peab
saama, siis lähen täitsa vabatahtlikult välja värske õhu kätte
– tüüpiline, eks ole?
Igal
juhul laupäev möödus sedasi laiseldes
puhates,
kuid et kaotatud aeg tasa teha, panin pühapäeval äratuskella
ekstra vara helisema. Kohe hommikul pesin nõud, kirjutasin blogi
ning suundusin siis loomaaeda tööle. Mul avanes esimest korda
võimalus teha vihmaga ekskursiooni. Proovisin siis olla kümme korda
energilisem ja rõõmsameelsem, et jumala eest mitte vaeseid lapsi
ära ehmatada, et nüüd sellise ilmaga loomaaia peale kõndima pidi
minema, kuid õnneks olid kõik supermõistvad ning sünnipäev
kujunes sama toredaks nagu ükskõik mis kuiva ja päikselise ilmaga.
Algul oli hääl pisut ära, kuid isegi see tuli tasapisi tagasi ning
tagantjärele võin tänulikult mõelda, et mingeid tagasilööke mu
tervis sellest samuti ei saanud. Koju naastes oli tuju hea ning oli
rahulikult aega, et tegeleda nädalavahetuseks jäetud kodutöödega
ning teha veel muudki.
Trenni
minnes mõtlesin küll korraks hirmuga, et väikeses saalis on koos
nii palju inimesi, kes kõik puhivad ja higistavad, parem oleks, et
mul nüüd uuesti mõni viirus sisse ei tungiks, kuid seegi jäi
õnneks vaid mõtteks. Eks trenn ju tegelikult tugevdab ka organismi,
nii et minu soovitus on teha hoolega trenni ja süüa kindlasti
igasuguseid vitamiine, et tervis ikka sees oleks.
Kibuvitsateed
jõin ise hoolega, mett ja küüslauku peale, looduslikud ravimid on
loomulikult ikka kõige paremad. Samuti saabub nüüd see aeg, kus
lauad on lookas igasugustest sügisandidest, küll kõrvitsatest,
seentest (fui), õuntest, ploomidest jne. Annab suurepärase
võimaluse süüa kõhud täis puhast ja tervislikku kraami, kust
tuleb ka hulk kasulikke toitaineid.
Kuna
praegu on alles õppeaasta algus, olen võtnud esialgseks suunaks
väsimuse korral ennast pigem tee kui kohviga turgutada. Ehk selle
asemel, et energiapuudust tundes käsi esimese asjana kohvikruusi
poole sirutada, olen proovinud hoopis kuuma teed juua ja vajadusel ka
reaalselt väike uinak teha. Mul on lihtsalt selline veider tunne, et
sügis on mind kuidagi nii hapraks muutnud, et iga väiksemgi vale
otsus viiks mu kohe rivist välja. Vahelduse mõttes võiks ju
proovida ka oma emotsionaalse seisundi eest pisut hoolitseda.
Kunstliku energia sissepumpamise asemel proovin toota seda
naturaalselt, olgugi et see võtab kaks korda kauem aega. Kooli
kõrvalt tööl käimine õpetab nii mõndagi – millised meetodid
on ja millised ei ole jätkusuutlikud.
Sellega
lõppeb minu terviseõpetuse tund. Riietuge soojalt ja hoidke oma
tervist. Ikka hull lugu on see üleminek suvelt sügisele, organism
ei taha kohe kuidagi kohaneda pimeduse, külma ja ületöötamisega –
ei tea küll miks?
0 Comments