Minu elumuutev suvi





See suvi on vist olnud üks parimaid. Ausalt.


Toimunud on nii palju sündmuseid ja üritusi, mis kõik on jätnud absoluutselt kustumatu mälestuse. Olen justkui täiesti teine inimene. Mul on iseendaga kergem kooskõlas elada. 


See on minu suve kokkuvõte.


Esimesena pean eest ära saama selle, mida olen eelmistes postitustes ka juba maininud – minu suvetöökoht. Ühel päeval kurtsin sõbrannale, kuidas ma ei tea, mida ma teha tahan või kust endale suveks tööd leida, järgmisel päeval sain endale töö Tallinna Loomaaeda. Üks imelisematest sündmustest, mis minuga kunagi juhtunud on. Täpsemalt olen ma laste sünnipäevade korraldaja. Minu tööks on põhimõtteliselt kõige rohkem kaks tundi loomaaias lastega ringi jalutada, nendega erinevaid mänge teha ja loomi vaadata – vot seda kutsun ma unistuste töökohaks. Ma ei kujuta ette, kuidas võiks keegi sellest kunagi ära tüdineda, sest ükski päev pole eelmisega samasugune, loomad, nagu ka sünnipäevalised, käituvad alati isemoodi. Mõnikord on ninasarvik endale toru sarve otsa ajanud, teinekord on tulnud jääkarul ujumistuju, mõni päev mängivad talitajad elevantidega palli – iial ei tea ette, mis päev tuua võib. Mul on ääretult hea meel, et võin sünnipäevade läbiviimist jätkata ka kooliajal, sest need toimuvad aastaringselt ning mul pole mõtteski sealt vabatahtlikult ära tulla. Niisiis võin sügisesse liikuda uue megalaheda töökohaga. 


Vabal ajal käin seal niisama loomi paitamas


Juuni kõige põrutavam sündmus ei jäänud kindlasti ühelgi tallinlasel kahe silma vahele, sest kõik lehed pasundasid sellest 24/7 – Nolani filmivõtted. Nagu arvata võib, siis et mul üldse oleks olnud võimalik sellises asjas kaasa lüüa, pidin kirjutama alla väga rangele konfidentsiaalsuslepingule, mis muudab detailidesse laskumise võimatuks. Seda võin aga ikka öelda, et see oli üks lahedamaid kogemusi, päris tõsiselt. Olin vaimustuses kõigest: korralduslikust poolest ja telgitagustest, inimestest, interjöörist, tegevustikust. Nagu ennegi olen naljatanud, siis jäi sellest minusugusele väikesele eestlasele raudkindlalt ununematu mälestus. 


Juulikuu avapauguks oli rabamatk. Sõbrannadega telkima minek oli juba tükk aega kinnisideeks ning kui selline idee juuni lõpus välja käidi, pidi härjal sarvist haarama. Neli tüdrukut seljakottidega metsas – kõlab nagu hea eeldus seikluseks. Pean aga ütlema, et kui see matk oli veel isegi mugavustsoonis, olen veendunud, et järgmisel suvel oleme hästi ette valmistatud juba rohkem väljakutseid pakkuvaks retkeks. Pikemalt saab meie iseäralikust rabamatkast lugeda siit. 




Peale matka olin minagi juuli esimeses pooles seal, kus kogu ülejäänud eesti – lauluväljakul. Meie uhke laulupidu oli vallutamas südameid. 18 aastat olen ma eksisteerinud ning nii kaua olen ka laulda lõõritanud, pole kahtlustki, et ma seal laulukaare all lippu lehvitasin ja kõigest kõrist kaasa möirgasin. Pidevalt proovitakse välja mõelda uusi projekte, kuidas noori Eestis hoida, sellele on lihtne vastus: laulupidu. „Üksi pole, üksi pole keegi” ümisen praegugi sellele tagantjärele laulda. Minu täpsemaid mõtteid laulupeo kohta saad lugeda siit. 




Juuli lõpp oli samuti täis muusikat, kuid isamaaliste viiside asemel kõlas maailma eri otstest pärit pärimusmuusika. Olge te tänatud Viljandi folgi eest! Suvi folgita on nagu elu kohvita – täiesti mõttetu ja raisku lastud. Südamest tantsitud tantsud loovad mälestusi, mida endaga jahedamatesse kuudesse kaasa võtta, et hinges soojust hoida. Olen ka juba piisavalt korrutanud, et olin sel aastal seal vabatahtlik, mis taaskord lisas minu mõttemaailmale nii palju juurde. Astusin mugavustsoonist välja ning suhtlesin võõrastega, lõin uusi kontakte ja õppisin seda, kui lihtne on üksteist aidata. Tundmatute inimestega rääkimise alustamine tundus hirmuäratavana, kuid kujunes ütlemata arendavaks kogemuseks. Üllatus-üllatus, tuleb välja, et oleme kõik inimesed ja omavahel jutustada pole üldse nii jube, vaid hoopis tohutult põnev. Aga et ma ei hakkaks siin ümber jutustama juba kord kirjapandud teksti, siis minu folgikogemustest saad lugeda siit.




Ühelt muusikafestivalilt liikusin järgmisele mängleva kergusega, sest augusti alguses toimub paljude noorte lemmik Intsikurmu. Jällegi, mina olin seal vabatahtlik. Tundsin, kui palju kergem oli mul seekord võõrastega suhelda, sest folk oli minus tohutult julgust kasvatanud. Minu elu, minu kogemused, minu suhtumine. Muutusin iga minutiga üha eneseteadlikumaks ja kindlamaks. Oma Intsikurmust kirjutasin siin.




Kolme kuu jooksul sain piisavalt arendada oma iseseisvat poolt, kuid oma kindel koht jäi alati ka minu sõpradele, kellega koos aega veeta. Kui peaksin ütlema kunagi oma lähedasele, et mul ei ole tema jaoks aega, siis võite rahumeeli mu maha lüüa. Nii tore oli Tallinnast välja sünnipäevale sõita või linnas väljas istumas käia. Kõige meeldejäävamad olid aga pidžaamaõhtud. Isetehtud kooki süües räägitud jutud on ikka need kõige paremad ning popkorni kõrvale jutustatud lood need kõige naljakamad. Viimane augustikuu nädal oli täpselt nii aktiivne, mõnus ja südantsoojendav nagu oligi vaja, et algavale septembrile vastu minna. 


Istun siin maas oma arvuti ja jääkohviga ning mõtlen, et jah, nüüd olen küll valmis käevangu võtma esimese klassi lapse, et 2. septembril aulasse marssida, 100 % valmis.


Uus mina: julgem, avatum, positiivsem, rahulikum, kannatlikum ja õnnelikum.

0 Comments