Ei, ma ei ole kolmeaastase võsukese ema, kuid mõnes mõttes on mul laps küll - see blogi. Juba kolm aastat vana. Iga nädal üks postitus ja nii 3 x 52 nädalat järjest. (Üks detsember kirjutasin tihedamini, nii et hetke seisuga olen teinud täpselt 168 postitust) Braavo! Sel puhul mõtlesin, et teeks see nädal hoopis nii, et ostaks endale ühe koogi ja ei kirjutakski siia midagi. Nali! Koogi asemel ostan parem bataadi ja postituse kirjutan igal juhul. Täna on mul aga pisut teistsugusem eesmärk kui tavaliselt. Nimelt olen siia kokku kogunud paar enda lemmikpostitust, mis olen kolme aasta jooksul kirjutanud. Noh, vanade aegade mälestuseks või nii. Üks minu esimestest postitustest kandis nime „Aeg puhkuseks”. Mulle tohutult meeldis kirjutada erinevatest viisidest, kuidas lõõgastuda. Kes tahab lugeda töö tegemisest, võib haarata kätte mõne Tammsaare teose, kes aga tunneb huvi selle vastu, kuidas võtta vabalt, on tulnud täpselt õigele internetilehele. Eks nii vanas postituses o
Juuratudengi eneseotsingud, kus murrame pead selle üle, mida tähendab üliõpilase elu. Kuidas toimivad ühikad ning millised on kõige jõukohasemad retseptid, et päris nälga ei jääks. Ühesõnaga üllas üritus oma messed-up elu kontrolli alla saada ja prioriteedid paigas hoida.