Minu elurütm

Ei, ma ei ole kolmeaastase võsukese ema, kuid mõnes mõttes on mul laps küll - see blogi. Juba kolm aastat vana. Iga nädal üks postitus ja nii 3 x 52 nädalat järjest. (Üks detsember kirjutasin tihedamini, nii et hetke seisuga olen teinud täpselt 168 postitust) Braavo! Sel puhul mõtlesin, et teeks see nädal hoopis nii, et ostaks endale ühe koogi ja ei kirjutakski siia midagi. Nali! Koogi asemel ostan parem bataadi ja postituse kirjutan igal juhul. Täna on mul aga pisut teistsugusem eesmärk kui tavaliselt. Nimelt olen siia kokku kogunud paar enda lemmikpostitust, mis olen kolme aasta jooksul kirjutanud. Noh, vanade aegade mälestuseks või nii.  Üks minu esimestest postitustest kandis nime „Aeg puhkuseks”. Mulle tohutult meeldis kirjutada erinevatest viisidest, kuidas lõõgastuda. Kes tahab lugeda töö tegemisest, võib haarata kätte mõne Tammsaare teose, kes aga tunneb huvi selle vastu, kuidas võtta vabalt, on tulnud täpselt õigele internetilehele. Eks nii vanas postituses o

Kuidas ma endale Egiptusest toodud vaasi sain ning kuidas üks heategu tasub ennast kuhjaga ära. Kuidas ma reede hommikul teost “Kohus ja kohtulahendid” lugesin ja sinna kõrvale kuuma cappuccino' t ja kanapaninit (kui bridgetjoensilik) nautisin. Viimaks, kuidas ma oma õhtu veetsin näomaski, “Love, Rosie”, šokolaadi ja kirsikoolaga. Palun, siin on olulisemast kokkuvõte, nii et võite kas liikuda oma eluga edasi või siis minu päevast üksikasjalikumalt lugeda.    Minu reede hommik algas ringkonnakohtu külastusega. Ei, ma ei saanud kohtukutset, ei midagi nii põnevat.  8.00 kogunesime seal, et võtta hoopis osa tuurist ja kuulda lähemalt kohtunike tööst. Kiikasime erinevatesse kohtusaalidesse ning uurisime suure huviga kongide seintele kirjutatud sõnumeid. Julge oletus, et minu huvi juura vastu süvenes veelgi rohkem (kui see üldse enam võimalik on), on absoluutselt õige.    Kui see läbi sai, oli mul täpselt 2h vaba aega, mida vanalinna kohvikus parajaks teha. Nagu eelpool

  Teate, kuhu ma praegu kirjutan? Loomulikult mitte, teie näete teksti ju arvutiekraanil ilutsemas. Tegelikult kirjutan aga hoopis pastakaga kohe päris ehtsale paberile. Põhjus on lihtne: minu arvuti laadija otsustas, et talle nüüd aitab ja tema rohkem laadida ei kavatse. Arvuti on tühi ning laadida seda ei anna – tõeline õudusunenägu. Eks ma pean hiljem kogu teksti lihtsalt käsitsi mõnda teise arvutisse ümber kirjutama, kas siis raamatukogus või kuskil mujal.    Muidu pole elul vigagi, krõbistan kohviubasid süüa ja kõrvaklappidest kuulan ühte ja seda sama laulu üha uuesti ja uuesti. Mõttes mõlgutan pinginaabri sõnu, mis ta mulle paar päeva tagasi ütles: „Sa oled hakanud see aasta ennast kuidagi rohkem piitsutama.” Või midagi taolist ta igatahes lausus.    Ah nii, et olen või? Aga võib-olla olen jah.    Meil kõigil on omad nõrkused, mured ja ebakindlused. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Me ei räägi nendest igapäevaselt, seetõttu unustame, et mitte ainult meie i

Otsustasin läbi viia eksperimendi ja hoiduda terve nädal vaatamast seriaale, filme ja Youtube’i videoid. Miks? Et pühenduda rohkem õppetööle. Kuidas läks? Kohutav katastroof.  Näete, mõtlesin, et seriaalide vaatamine võtab ära liiga palju aega minu päevast, aga tuleb välja, et tegelikkus on hoopis vastupidine. Võib öelda, et minu n-ö eksperiment ei andnud oodatud tulemusi. Keskendudes ainult koolile, hakkan kohutava hoolega üle õppima ja tulemus on pehmelt öeldes rahuldav. Olen sellest ka varem rääkinud, et mida rohkem tegemist mul on, seda paremini suudan planeerida oma tegevusi nii, et jääks piisavalt kõige jaoks aega. Aeg on näidanud, et mida rohkem on mul korraga käsil, seda paremini mul ka läheb, kuid kui pean keskenduma vaid ühele asjale, võib tulemus osutuda pettumuseks.  Võib-olla ongi siis just eduka õppimise võti õhtustes teatrikülastustes?  Olgem ausad, me kõik oleme jätnud mõnikord mõne tähtsa ülesande sinnapaika, et minna hoopis sõpra